Sinu jäljed. Emily France
vastu voodiraami ja tema selja taga seinal ripub mitu plakatit: Pink Floyd, Led Zeppelin, The Doors. Kui me tuttavaks saime, küsisin ma temalt, miks ta nii vana muusikat kuulab.
„Väga lihtsalt põhjusel,” ütles ta. „See meeldib mulle, sest see on neetult äge.”
Ma mäletan, et naeratasin ja mõtlesin: ta täiega meeldib mulle. Kuidas saakski olla, et ta mulle ei meeldi?
Ma hingan sügavalt sisse ja koputan aknaklaasile.
Jay kargab voodilt püsti ja lükkab sõrmedega läbi oma tihedate pruunide juuste. „Tšau!” sosistab ta akent paotades. „Mis toimub?” Ta võtab mul käest kinni, kui ma aknalauale ronin ja tema pehmele sinisele vaibale hüppan.
„Tšau!” Ma ei suuda rohkem öelda. Ma upuksin nagu kohmetusse vaikusesse ega suuda endast rohkem ühtki sõna välja pigistada.
„Räägi minuga,” ütleb ta. „Sa ei näe just hea välja.” Jay kahvatupruunides silmades on uuriv helk nagu alati, kui ta mures on – tema pilk annab mõista, et kui ta saaks asja korda ajada, siis ta teeks seda. Ma tahan talle kõik ära rääkida: et ma nägin ema ja arvan, et tean, miks see juhtus, aga ma tardun, sest korraga on mulle täiesti selge, kui ogaralt see kõlab.
Ma nägin vist täna oma ema. Ma tahan ta üles otsida. Ja ma arvan, et sina saad mind aidata. Ma räägin sulle alati kõigest… Noh, peaaegu kõigest, välja arvatud sellest, et sa mulle täiega meeldid. Aga see asi. SEE. Ma ei suuda välja mõelda, kuidas sulle SELLEST rääkida.
„Kõik on hästi,” ütlen ma, üritades aega võita. „Ma olen lihtsalt pisut pinges.”
„Mille pärast?”
Ma otsin meeleheitlikult põhjust mingitekski võimalikeks stressiallikateks, millel poleks midagi pistmist kaks aastat tagasi surnud inimese nägemisega. Mu tuba on sassis. Ma kuulsin vist pealt, kuidas mu isa mingi naisega telefonis flirtis, ja ma oleks tahtnud lihtsalt röökida. Ma muretsen, sest mu rinnahoidja korvi number pole terve igaviku kasvanud.
„Ega sa selle ajaloo kontrolltöö pärast ei muretse?” küsib ta.
Ajaloo kontrolltöö. Ideaalne. Ma olin kunagi läbinisti viieline õpilane, priimus kõiges, ajaloost kuni bioloogia ja füüsikani välja. Pärast ema surma ei suutnud ma aga enam keskenduda. Ega õppimisest hoolida. Ega isegi mäletanud, miks see mulle kunagi korda läks.
„Jah, ma olen sellepärast täitsa närvis. Kes see Polk veel on? Ma ei saa öösel magadagi.”
„Päris lahe, kuidas sa Henry Clay kampaania juhtlauset praegu ära kasutasid,” ütleb Jay irvitades. „Tubli töö! Seda on ikka väga raske tavalisse vestlusse sisse põimida.” Ta tõstab käe, et tervitada mind nii, nagu meil on tavaks saanud: rusikamüksuga, mille järel avab ta peopesa ja tõmbab käe aeglaselt eemale. See on muidugi natuke tobe, aga me nägime seda ükskord ühes filmis ja jõudsime otsusele, et see on täiuslik tervitus – eriti minu jaoks. Pärast ema matuseid sai mul üsna kiiresti kõrini, et inimesed minuga kohtudes mind haletsevalt vaatasid ja kallistasid, sest mu elu on täiega pekkis. Siis otsustasime Jayga, et me tervitame teineteist rusikamüksuga igal ajal – heal ja halval –, et protestida sellega maailmas laialt levinud haletsustervituste vastu.
„Ma aitan sul täna õhtul õppida,” ütleb ta. „Ära muretse, küll me…”
Tema jutu katkestab gongi kumin ja randuvate lainete mühin.
„Mida kuradit?” küsin ma.
Ta viskub voodile kõhuli ja krahmab oma mobiili. „Sõnum,” ütleb ta. „See on mu uus sõnumi märguanne: zen ’i kellad.”
Kes iganes selle sõnumi saatis, toob see ta näole naeratuse. Ta puhkeb vastust trükkides isegi vaikselt naerma. Ma ronin voodi jalutsisse ja toetan end vastu voodiotsa. Mõtlen erinevatele viisidele, kuidas talle rääkida, et ma nägin oma ema. Kuule, ma käisin täna poes. Ei. Kuule, tead seda risti, mis su elutoas on? Ei. Mida sa arvad elust pärast surma? EI.
Jay trükib muudkui sõnumeid ja ta silmadest peegeldub ekraani ere valgus.
„Kas keegi on sulle öelnud, et su silmad on suhkruvaba vahtrasiirupi värvi?” küsin ma. Ta raputab eitavalt pead, aga ei tõsta pilku. Ta toksib ekraani edasi. „Lihtsalt mõtlesin. Ma tulen kohe tagasi, käin vetsus,” luiskan ma.
„Okei,” kostab ta ega tõsta endiselt pilku.
Ma libistan end voodilt maha ja astun koridori. Kuid selle asemel, et otse vetsu minna, põikan elutoast läbi. Ma näen hämaruses diivanit ja selle kõrval seisvaid pähklipuust lauakesi, millel on ühesugused messinglambid. Vaimusilmas kujutan ette, kuidas Jay ema oma kohtingukaaslasi siia tassib, et neil valgetel patjadel keskealiste moodi natuke vallatleda. See mõte ajab mul südame pisut läikima, aga peamiselt ajab see mind lihtsalt vihale. Jay ema on omadega ikka täitsa sassis. Võiks olla mingi reegel, et enne, kui inimene tohib lapse saada, peab ta tõestama, kas ta on selleks valmis. Ta peaks teadma, kuidas elus ette tulevate raskustega – surma, elu keerdkäikude, pettumusega – hakkama saada. Ma ei tea küll, missugune see test võiks täpselt olla, aga selle läbimiseks peaks saama vähemalt 70 protsenti õigeid vastuseid.
Ma astun diivanist mööda ja vajutan ühe messinglambi põlema. Akna all pikal kitsal laual on klaaskarp, mida ma olen ka varem sada korda seal näinud. Ma piilun sisse. Väikesel sametpadjal lebab mustunud hõberistiga kaelakee. Rist on kriimustustega kaetud ja sellele on graveeritud sõna, mis on minu arvates ladinakeelne. Magis . Aga mul pole õrna aimugi, mida see tähendab. Selle kõrval on messingist silt. loyola püha ignatiuse kadunud rist, umbes 1556.
Jay isa oli Howard Bell, Case Westerni ülikooli tuntud teoloogiaprofessor. Jay sõnade järgi veetis ta kogu oma elu (kaasa arvatud need hetked, mille ta oleks võinud pigem koos Jayga veeta), uurides ühe vana katoliku pühaku Ignatiuse kirjutisi. Jay sünnist peale oli tal olnud kinnisidee leida üles püha Ignatiuse kadunud rist, mida viimati nähti kuskil 1500. aastatel.
See, et tal õnnestuski rist leida , tegi Jay isa mõnes mõttes kuulsaks. Aga leid ainult õhutas tema joomahimu. Jay ütleb alati, et inimeste arvates kannavad kõik alkohoolikud räpaseid vihmamantleid, istuvad silla all ja joovad paberkotti peidetud pudelitest alkoholi. See pole tõsi. Alkohoolikuid on igasuguseid – isegi üliedukaid tarku professoreid, kes arvavad, et kui nad joovad üksnes hilisõhtul oma kodus, pärast seda, kui lapsed on magama läinud, ei tee nad sellega kellelegi kurja. Ükskord hilja öösel, kui Jay oli umbes kümneaastane, libistas ta isa peaaegu terve pudeli Šoti viskit naha vahele – ta nimetas seda jooki intellektuaalide sõbrameheks – ja kukkus siis keldritrepist alla. Ta pea põrkas vastu betoonpõrandat. Hommikul leidis Jay tema surnukeha kuivanud vereloigust.
Ma raputan peast pildi väikesest Jayst, kes oma isa surnuna leiab. See on lihtsalt nii jube. Heidan uuesti pilgu klaaskarbis lebavale ristile ja loen klaasile graveeritud kirja.
ära puutu !
Just seda keeldu ma eile koos oma parima sõbranna Kate’iga eirasin.
MUL ON ÜHTEKOKKU kolm parimat sõpra – Kate, Jay ja Noah. Me kõik istume suurema osa ajast Jay pool, peamiselt sellepärast, et tema ema pole peaaegu kunagi kodus. Ma ütlen nende kohta „parimad sõbrad”, kuigi see tobe sildistus ei kirjelda isegi poolenisti seda, mida nad minu jaoks tähendavad. Inglise keeles lihtsalt polegi selle jaoks sobivat sõna. Ma kohtasin neid üheksandas klassis pärast tunde toimuvas õppe- ja nõustamise programmis „Tagasi ree peale”, kus meid osalema sunniti. Meid saadeti sinna sellepärast, et meid kõiki iseloomustas kaks asja: meie kunagised suurepärased hinded olid langenud ja meie suhtumine jättis kõvasti soovida. Me kõik olime pööranud elus põrumise teele, aga meie neli saime lähedaseks täiesti teisel põhjusel.
Enamik õpilasi jõudis „Tagasi ree peale” programmi tavaliste komistuskivide tõttu: liiga palju kanepit, liiga palju alkoholi, liiga palju kanepit ja alkoholi või siis diagnoosimata haigus (sisestage siia mis iganes vaimne häire). Aga meie neljakesi ei jõudnud sinna sellepärast. Ei, meie põhjus oli kummalisem ja traagilisem: me kõik olime kaotanud mõne lähedase. Jay oli kaotanud isa. Mina ema.