Nääps. Christine Dwyer Hickey
Nääps
1964
Emps ütleb, et tita ei näe veel korralikult. Ta ei näe isegi oma käsi ega jalgu. Vaata, tal on silmade ees see loor, mis teeb kõik häguseks, nii et ta näeb meie kogusid ringi liikumas ja kuuleb kõiki hääli, mis meie kogudest välja tulevad, aga ta ei tea tegelikult, kes me oleme, praegu veel mitte. Emps ütleb, et kohe varsti peaks selle loori sisse tekkima pisikesed augud ja need lähevad tasapisi suuremaks, kuni loorist pole enam midagi järel.
Kui see juhtub, saab ta meid näha, ja saab iseennast näha. Ta vaatab meid kõiki ja tunneb meie kõigi hääli. Siis ei ole me enam mingid kogud. Oleme hoopis tema perekond.
Täna on tita ristimispäev. Ta sai endale nime. Nime, mis tähendab valgust. Aga see tähendab veel midagi: et ei ole kuum ega külm. See võib olla hea, aga võib olla ka halb. Näiteks kui sa tahad teed teha ja vesi on ainult leige, on see halb. Aga kui näiteks Deirdre vannivesi on leige, siis see on hea. Sest Deirdre võib ennast ära kõrvetada, kui vesi on liiga kuum. Talle meeldib see keerlev aur ja ta püüab seda pihku haarata ja seal hoida, nii et emps ütleb, et temalt ei tohi hetkekski silmi ära pöörata.
Preester valas titale vett pähe ja siis oli tema nimi Luke. Ta hoidis ühe käega tita pead ja teisega valas vett. See langes tita kuklale ja imbus preestri suurte valgete sõrmede vahelt läbi. Siis läks tita suu pärani lahti, kohe otsaesiseni välja. Ta ahmis hästi palju õhku sisse ja kui ta selle jälle välja laskis, tuli kõige valjem röögatus üldse. See oli isegi valjem, kui Deirdre suudab teha. See uhtus üle terve kiriku otse lakke välja. Sellest tuli terve hulk kajasid, mis seintelt vastu platsusid.
Onu Bren ütles, et poisi kopsud on igatahes korras, ja täiskasvanud vaatasid üksteisele naeruste silmadega otsa. Kui Deirdre kriiskab, siis vahivad nad maha.
Tita väsis pärast oma röögatust ära. Ta jäi kirikust tagasiteel tädi Sali süles magama. Tädi ütles, et see põngerjas magab ta käed täitsa ära.
Nüüd on ta jälle ärkvel ja istuli oma hällis, nii et kõik saaksid näha ta kleiti, mida kutsutakse rüüks.
Kui katta silmad mõlema käe seljaga ja suruda nendele nii kõvasti kui jaksad ja siis käed ära võtta ja silmi pilutada, siis võib-olla näed niimoodi, nagu tita näeb. Terve hulk täppe, oranže ja kollaseid, ja värvilaigud ja miljonid tähed. Siis ootad, kuni nad hajuvad ja tuba ilmub tagasi, ja kui siis uuesti hälli vaadata, on tema juures midagi teisiti. Just nagu ta näeks. Või näeks enam-vähem. Ta on hästi elevil, kissitab ja pilgutab silmi, ta pisike keel vilksab sisse-välja. Tema tillukesed sõrmed kraabivad õhku, nagu tiriks viimast looritükki eest, ja ta jalad trummeldavad vastu kleidiäärt. Selge see, mis teda nii elevile ajab: ta vaatab, kuidas auk läheb aina suuremaks ja tuba saab aina selgemaks, just nagu telekas teeb, kui nuppu keerata ja lainele jõuda. Kujutle vaid, kuidas see ta väikest südant rabab, kui ta avastab, et on muudki näha kui plärakad ja hämud ja ringitõttavad hääled, mis ei kuulu kuhugi. Peaks empsile ütlema.
Emps, ütled sa, tita näeb.
Aga empsi polegi siin. Emps! Emps!
Jooksed magamistuppa. Empsi pole näha. Ainult voodile visatud tühjad mantlid ja üks ümarik suu huuli värvimas ja suu kohal ühe naise silmad, mis läbi peegli sulle vastu vaatavad.
Kus emps on?
Äähhh?
Minu emps?
Põle aimugi, kullake.
Sa ei leia empsi kuskilt, nii et tuled tagasi elutuppa ja tita silmad liiguvad ringi nagu kaamera. Peatuvad ühel asjal: pilgutus. Siis liiguvad kusagile mujale: pilgutus. Just nagu ta täidaks oma pead fotodega majast. Aga maja ei ole täna tema ise. Maja on võõras kõigi nende pubist pärit klaaside ja tuhatoosidega ja ilma nurka kuhjatud musta pesuta ja sohva alla lükatud ajalehtedeta. Mis siis, kui ta arvab, et tema maja ongi alati niisugune? Laua peal kraam, mida puutuda ei lubata: pudingikausikesed ja peened taldrikud, vaasi topitud pontsakad roosid ja miljonite kaupa küpsiseid ja väikesi roosasid saiakesi ja suur valge laudlina, millega laud näeb välja nagu kook.
Ja kõikjal pudelid: puhvetkapi peal, pruunide paberkottidega esikus või tagaukse taga kastis. Onu Matt joob pudelist, mis on suur ja paks ja rähni pildiga. See sisiseb ja sülitab, kui ta korgi pealt keerab, siis voolab välja, ilus punane ja mullitav nagu limonaad. Aga see ei lõhna limonaadi järele. See lõhnab oksendamise järele.
Parv tädisid istub reas või tõuseb vahetevahel üles, et võileibu ringi saata.
Kari nõbusid sagib ringi ja peatub vahetevahel, et üksteise peale keelt kanda.
Seinte ääres seisvad mehed vaatavad oma käekelli, täites längus klaase längus pudelitest porteriõllega.
Vetsu ukse taga ootab järjekorras terve hulk inimesi, kes on lõhkemas soovist sisse pääseda.
Ja külalised igal pool, ja kogu see lärm, mida külalised teevad, ja kogu see suits, mida külalised välja puhuvad, tõuseb keereldes üles lakke.
Iss, ütled sa, ma arvan – ma arvan, et tita näeb.
Tee aken lahti, ütleb iss, vehkides käega suitsusumu poole. Tee see kähku lahti, enne kui vaene titt ära lämbub.
Aken on liiga kõvasti kinni, nii et sa kutsud Jeannie enda juurde ja ütled talle, et tita vist näeb. Üks-kaks-kolm lükkate akna üheskoos lahti ja suitsusumu sirutab end välja ning liigub nuuskides üle toa.
Sa kummardad hälli kohale ja pistad pea sisse, nii et võib-olla vaatab ta seekord sulle otsa. Sa kutsud Briani kohale. Ta ronib tädi Sali sülest maha, laskub neljakäpukile ja surub oma paksud põsed hällivarbade vahele. Siis ilmub Jeannie nägu lokkis juukseid raputades tita kohale. Oh sa kena pisike armsake, sina paks pisike armsake, kas sa näed mind? Mina olen sinu õde. Olen jah. Olen…
Tulge sealt hälli juurest ära, ütleb tädi Sal, süli tühi. Tulge hälli juurest eemale, enne kui te selle ümber ajate. Ma ütlesin, tulge KOHE ära. Siis sööb ta oma võileiba edasi.
Kui mehed söövad võileibu, ajavad nad suu pärani ja topivad kõik korraga sisse. Kui naised söövad võileibu, näpitsevad nad selle küljest tükikesi.
Kui niimoodi võileibu süüa, näeb käsi välja nagu hane pea; sõrmed on siis noka moodi. Mõnikord kergitavad nad katet ja piiluvad selle alla, juhuks kui neile ei meeldi see, missugune sisu seal on, siis panevad võileiva uuesti kokku ja isegi kui neile selle sisu ei meeldi, söövad selle ikkagi ära.
Iss, ma arvan – ma arvan, et tita näeb.
Aga iss seisab nüüd nurgas ja räägib oma sõpradega, kes vahivad käekella ja mõned onud vaatavad tädide poole, et näha, kas nood vaatavad vastu. Ta räägib majast välja pubisse minemisest. Emps saab maruvihaseks. Ta muudkui rääkis eile päev otsa ja üleeile ka: ära mõtlegi. Ära mitte mõtlegi. Ära sa mitte mõtlegi pubisse minna.
Aga issile ei meeldi majad ja ta ei salli paigal istumist. Issile meeldib pubi. Külla minnes ütleb ta: ei, tänan, ma ei soovi teed. Siis noogutab ta maja peremehele. Oled sa käsi? ütleb ta. Jätame tüdrukud omavahel lobisema. Ja ära nad lähevadki.
Siis on auto tagaotsas koduteel pime. Ja ees ütleb iss terve hulga pikki lauseid ja emps on vist lobisemisest väsinud, sest ta ei ütle õieti üldse midagi.
Ja siis võib vaadata ergava linna aknaid, poodides või suurte busside ülakorrustel. Ja sa tunned, kuidas su nägu võbiseb justkui želee, kui auto sõidab linnast välja ja üle munakivide, ja näed kõiki neid pimedaid maju kõigil neil pimedatel tänavatel; siis võid pikali heita ja vahtida oranže tänavalampe, mis sind pika oranži nööri otsas koju sikutavad.
Kui lähed sünnipäevale, saad tarretist ja jäätist, kooki ja šokolaadi-riisihelbesaiakesi. Ütled aitäh toreda peo eest ja lähed koos kõigi teistega koju. Kui see on sinu sünnipäevapidu, ütled aitäh peole tulemast ja toreda kingituse eest ja puha. Kui kõik on läinud, vaatad kingitused uuesti üle ja ütled, mis neist meeldib sulle kõige rohkem ja mis ei meeldi üldse. Laotad kaardid laiali, loed kõik kirja pandud salmid läbi; lutsid küünalde alt koogivaapa. Siis ütled empsile aitäh toreda peo eest ja aitad tal lauda koristada.
Aga kui täiskasvanutel on pidu, siis on see teistmoodi. Nemad lähevad natuke naljakaks. Vahel nad laulavad ja see võib olla tore. Nad naeravad ja plaksutavad ja hõikavad sind