Ma näen sind. Clare Mackintosh

      1

      Minu selja taga seisab mees, kes on nii lähedal, et tunnen kaelal tema hingeõhu niiskust. Nihutan jalgu paari sentimeetri võrra ja surun end vastu halli mantlit, mis lehkab märja koerakasuka järele. Tundub, nagu oleks novembri algusest saadik vahetpidamata sadanud, ja tihedalt üksteise vastu surutud soojade kehade kohal hõljub õrn aurupilv. Kellegi portfelli terav nurk torgib mu kintsu. Kui rong rappudes kurvi võtab, jään püsti tänu teistele seisjatele. Hetkeks toetub mu käsi tuge otsides tahtmatult vastu halli mantlit. Tower Hillsi peatuses sülitab vagun välja tosinkond reisijat ja neelab sisse kaks tosinat uut, kes on kõik nõuks võtnud nädalavahetuseks koju jõuda.

      „Liikuge uste juurest edasi!“ kõlab korraldus.

      Mitte keegi ei liiguta.

      Halli mantlit pole enam ja seisan nüüd selle asemel. Mul on hea meel, sest sealt ulatun käsipuuni ja enam ei hinga keegi võõras oma DNAd minu peale. Mu käekott on nihkunud selja taha ja sikutan selle enda ette. Kahel Jaapani turistil on kõhu peal hiiglaslikud seljakotid, mis võtavad enda alla kahe inimese ruumi. Üks vaguni teises servas olev naine märkab, kuidas ma jaapanlasi jälgin; ta vaatab mulle otsa ja kirtsutab vandeseltslaslikult nina. Vastan tema pilgule põgusalt ja vaatan siis maha. Ümberringi on erinevaid jalavarje: meeste omad on teravate viikidega püksisäärte all suured ja läikivad; naiste varbad on kõrgete kontsadega värvilistesse kingadesse võimatult krõnksu surutud. Märkan jalgade meres lumivalgeid tenniseid, millest paistavad läbipaistmatust mustast nailonist servaga põlvikud. Jalgade omanikku pole näha, aga kujutan ette, et naine on pisut üle kahekümne ja kannab pööraselt kõrge kontsaga kontorikingi kotiga kaasas või hoiab neid töö juures sahtlis.

      Mina ei ole päevasel ajal kunagi kõrgete kontsadega käinud. Olin madalate sportlike jalatsite east vaevalt välja kasvanud, kui jäin Justinit ootama ja kontskingadele polnud kohta ei Tesco kassas ega väikese põnni järel mööda tänavaid joostes. Nüüd olen piisavalt vana, et olla mõistlik. Tund aega rongisõitu tööle, teine tund töölt koju. Ronida mööda katkisi eskalaatoreid. Jääda lapsevankrite ja jalgrataste ette. Ja mille nimel? Et istuda kaheksa tundi laua taga. Säästan oma jalgu vabadeks päevadeks ja pühadeks. Mul on seljas harjumuspärane, kontorirõivastuseks piisavalt soliidne riietus, mis koosneb mustadest pükstest ja erinevatest, triikimist mitte vajavatest toppidest. Toimekate päevade tarbeks hoian alumises lauasahtlis kardigani, sest kiirel tööajal on kontoriuksed pidevalt laiali ja toasoojus kaob koos iga potentsiaalse kliendiga.

      Rong peatub ja ma trügin perroonile. Siit edasi lähen maapealse rongiga, ja kuigi sealgi käib sageli suur trügimine, eelistan seda. Ma ei tunne end maa all hästi; mul on raske hingata, kuigi tean, et asi on minu peas. Unistan töökohast, mis asub piisavalt lähedal, et saaksin jalgsi tööl käia, aga sellist kohta ei saa ma iial: kõik vähegi väärt töökohad asuvad esimeses tsoonis ja kogu vähegi jõukohane kinnisvara neljandas1.

      Pean rongi ootama ja võtan piletiautomaadi kõrvalt riiulilt ühe London Gazette’i, mille sünged pealkirjad sobivad igati kokku tänase kuupäevaga, 13. novembri ja reedega. Politsei on nurjanud järjekordse terroriplaani: kolm esimest lehekülge on täis pilte lõhkeainetest, mis ühest PõhjaLondoni korterist kätte saadi. Lasen silmad üle habemega meeste fotode ja püüan leida perroonil mõnd vaba pragu seal, kus rongi uks avaneb.

      Minu hoolikas ettevalmistus tähendab seda, et mul õnnestuks enne, kui vagun jõuab täis minna, lipsata oma lemmikkohale vaguni tagumises otsas, kus saan toetada pea vastu klaasist vaheseina. Vagun täitub kiiresti ning ma kiikan seisjate poole ja tunnen end süüdi, kuna mind valdab kergendus, et vaateväljas pole ühtegi vanurit või silmale nähtavalt rasedat naist. Mu jalad valutavad madalatele kingadele vaatamata, kuna olen kogu päeva olnud kartoteegikappide juures püsti. Arhiveerimine pole tegelikult minu töö. Selleks on üks tüdruk, kes tuleb ja teeb koopiaid ning hoiab korras kartoteegikappe, aga ta on kaheks nädalaks Mallorcal, ja täna nähtu põhjal võib öelda, et pabereid pole juba nädalate kaupa korrastatud. Elamispindade ja äripindade kaustad on segi, üüripinnad on vaheldumisi müügipindadega, ja minu viga oli see, et võtsin selle kohta sõna.

      „Zoe, aja see asi siis korda,“ ütles Graham. Nii et objektide vaatamise kokkulepete sõlmimise asemel seisin Grahami kabineti ukse taga koridori tõmbetuules ja kahetsesin, et olin suud pruukinud. Hallow & Reed pole töötamiseks halb koht. Tegin enne raamatupidamist, aga kui büroojuht lapsehoolduspuhkusele läks, palus Graham mul teda asendada. Olen õppinud raamatupidajaks, mitte juhiabiks, ent palka lubati üsna hästi, ja kuna olin paar oma klienti kaotanud, haarasin võimalusest kinni. Kolm aastat hiljem olen endiselt siin.

      Selleks ajaks, kui rong jõuab Canada Wateri peatusesse, on vagun hõrenenud ja seisavad vaid need, kes teevad seda oma vabast tahtest. Minu kõrval istub mees, kes on jalad nii harki ajanud, et nihutan end eemale. Kui vaatan enda vastas istuvaid mehi, näen, et nemadki istuvad jalad laiali. Kas nad teevad seda teadlikult? Või on tegemist mingi ürgse vajadusega end teistest suuremana näidata? Minu ees istuv naine liigutab poekotti ja ma kuulen veinipudeli kõlksatust. Loodan, et Simon on taibanud kodus pudeli külma panna: nädal on olnud pikk ja praegusel hetkel ei taha ma muud, kui end diivanil kerra tõmmata ja telekat vaadata.

      London Gazette’i keskmistel lehekülgedel kurdab keegi endine „XFactori“ saate finalist, kui raske on taluda „kuulsuse painet“, ning suurema osa leheküljest võtab enda alla arutelu isikuandmete seaduse teemal. Loen, ilma et eristaksin sõnu: lasen silmad üle piltide ja pealkirjade, et tunda end eluga veidigi kursis olevana. Ma ei mäleta, millal ma viimati kogu ajalehe läbi lugesin või maha istusin ja uudised algusest lõpuni ära vaatasin. Alati on tegemist vaid killukestega Sky Newsist hommikusöögi kõrvale või pealkirjadega, mida loen üle kellegi õla teel tööle.

      Sydenhami ja Crystal Palace’i vahel jääb rong seisma. Kuulen eemalt vagunist ärritunud ohet, aga ma ei viitsi vaadata, kelle suust see kostis. Õues on juba pime ja kui ma aknast välja vaatan, ei näe ma muud kui enda peegelpilti vastu vaatamas. Mu nägu paistab veelgi kahvatum kui tegelikkuses ja vihmapiisad moonutavad seda enamgi. Võtan prillid eest ja hõõrun lohkusid, mis prilliraamid kahele poole ninajuurele on vajutanud. Valjuhääldist kostab raginat ja mingi teade, aga see kõlab nii summutatult ja tugeva aktsendiga, et juhtunust ei saa ikkagi aru. Asi võis vabalt puudutada nii signalisatsiooniriket kui ka laipa rööbastel.

      Ma loodan, et tegemist pole laibaga. Unistan klaasikesest veinist ja sellest, kuidas Simon diivanil mu jalgu masseerib, ja tunnen siis süüd, et mõtlen kõigepealt enda heaolule ega ahasta mõne vaese enesetapja