Haruldased esemed. Kathleen Tessaro
üheainsa paberilehe. „Näed? Siin see on – mul on praegu pakkuda ainult üks töökoht, aga umbes paarsada tüdrukut ootab mu telefonikõnet. Ja kahjuks pean ma tunnistama, lapsuke, et sina ei ole see, keda sellele tööle tahetakse.”
„Mis töö see on?”
Ta kissitas pealdist lugedes silmi. „Ajutise kohaga müüja-asjaajaja.”
„Aga ma saan ju sellega hakkama!” Seekord oli mu naer siiras, täis kergendust. „Mul ei ole sellest lugu, et see ei ole sekretäritöö. Ma ei ole nõudlik,” lisasin armulikult.
„Jah, aga siin ei otsita lihtsalt ametnikku. Siin on kirjas –” ta võttis jälle paberi ette – „„kõnealune noor naisterahvas peab olema väärikas, meeldiva kõnemaneeriga ja professionaalne ning oskama jätta sümpaatset muljet jõukale klientuurile”.” Ta põrnitses mind üle prillide. „Luba, et ma tõlgin: „Palju tänu, ei mingeid iiri punapäid.” Nad otsivad siniverelist. Või vähemalt sellist, kes jätaks siniverelise mulje. See on üks neist peentest poodidest Charles Hillis.”
„Vaadake, Maude, ma ei saa tühjade kätega koju minna. Te ei mõista. Mul on vaja arveid maksta, mul on võlad.”
„Loomulikult, kus sa sellega,” lausus Maude külmalt. „Ega minul ei ole ju eluski ühtki arvet olnud.”
„Aga telefonifirma? Sinna on ju alati tüdrukuid vaja?”
„Enam mitte. Nad lasid läinud kuul viiskümmend töötajat lahti.” Ta kustutas sigareti tassi. „Mul on väga kahju. Ausalt.”
„Mis on selle poe aadress?”
„Ei-ei!” Ta raputas pead. „Ei, ma ei saa sellega riskida! Mul on seda vahendustasu vaja!”
„Ma oskan kombekalt rääkida ja tean, millist kahvlit õhtusöögil kasutada!” Äkki torkas mulle hea mõte pähe. „Teate mis, ma võin juuksed blondiks värvida!”
„Nalja teed või? Et näha välja samasugune nagu kõik need odavad ja labased sekretärid, kes mul siin juba kirjas on ja kes üritavad Joan Blondelli või Jean Harlow’ moodi välja näha? Need inimesed seal poes ootavad väärikat noort naisterahvast, mitte mingit kooriplikat!”
„Palun, Maude!” Mu häälde sugenes meeleheide. „Andke mulle üksainus võimalus. See on kõik, mida ma palun.”
Ta krimpsutas nägu – see vestlus oli piinav meile mõlemale. „Ma tunnen sind juba pikka aega, Maeve. Sa oled tark tüdruk ja sul on palju potentsiaali. Aga jumala eest, ma ei tea hullemat ajastust kui praegu!” Kõrvalruumis sumises sisetelefon. „Meil on siin rasked ajad. Väga rasked. Vahest sa oleksid pidanud siiski New Yorki jääma.”
Ta tõusis ja läks ooteruumi ust lukust lahti tegema.
Haarasin tema riiulist paberilehe, mille alumise serva külge oli kirjaklambriga kinnitatud kaart. Rebisin selle ära ja pistsin taskusse.
Alles tänaval võtsin kaardi uuesti taskust välja ja lugesin, mis seal seisis.
R. H. Stearns oli juba mõnda aega tagasi kujunenud Bostoni kõige eksklusiivsemaks kaubamajaks. Kõrge ja kitsas, Commoni pargile avaneva vaatega hoone, mille väärikad rohelised varikatused andsid aimu, et maja seest võib leida üksnes kõige peenemaid ja moekamaid kaupu. Vaateaknad olid juba dekoreeritud malbetes pastelsetes toonides kevadiste moerõivastega, olles teravas vastuolus kundedega, kes saalisid pikkades vahekäikudes endiselt paksudesse talvemantlitesse ja karusnahkadesse mässituna.
Mina ei astunud siiski sisse läikima löödud messingist ustest, vaid läksin ringiga maja taha. Külastajatel oli personali uksest sisenemine keelatud, kuid mul õnnestus kahe koristajaneiu sabas märkamatult sisse hiilida. Praegu oli maailmas veel ainult üks inimene, kes sai mind aidata, ja talle ei oleks see lugu kahjuks meeldinud.
Rõivaste paranduse töökoda asus keldrikorrusel laoruumide ja kaubalaadimisosakonna vahel suures akendeta toas, täis pikkadesse ridadesse seatud õmblusmasinaid, triikimislaudu ja riidestangesid. Tsementpõrandalt ja laest vastu kajav masinate pidev klõbin jättis mulje, nagu oleks tegemist tehasega. Kakskümmend või enam naist töötasid külg külje kõrval, valgest sitsist kitlid tänavariietele tõmmatud. Seda osakonda juhtis härra Vye, väga nõudlik ja punktuaalne viiekümnendates aastates mees, kes istus ukse kõrvale paigutatud laua taga. Tema andis kõik rõivatükid töösse, suhtles klientidega ja vaatas üle lõpptulemuse. Kõik pidi käima tema kaudu, kaasa arvatud mina.
Mu ema istus õmblusmasina taga kohe ruumi eesotsas, kõige paremal positsioonil. Oli üldteada tõde, et tal oli erakordne anne keerulisemate materjalide, nagu näiteks siidi, tafti, organza ja brokaadiga ümberkäimisel, ja tänu sellele oli tema alati see, kelle tööks jäi õhtutualettide kohendamine. Tema selja taga riidepuul rippus must sametkleit kalliskividega kaunistatud õlapaeltega. Kui ma sisse astusin, oli ema parajasti põlvili põrandal, nööpnõelad suus, ja võttis kleiti alt lühemaks.
Härra Vye kortsutas kulmu, nähes mind sissetungijana tema valdustesse. „Kas ma saan teid aidata, noor daam?”
„Oi, see on mu tütar!” Ema tõusis ja pühkis niidijupid põlvedelt. „Te ju mäletate mu tütart Maeve’i? Ta tuli just New Yorgist.”
„Andke andeks, et ma segan,” vabandasin ma. „Tahtsin ainult küsida, kas ma saaksin emaga kiiresti paar sõna rääkida.”
Härra Vye noogutas vastumeelselt ja me astusime koridori.
„Ema, mul on su abi vaja.”
„Räägi, kuidas su töövestlus läks. Kas neil on sulle midagi pakkuda?”
„Mitte midagi erilist, aga üks koht siiski on. Kuid mul on selleks sinu abi vaja.” Ma tasandasin häält. „Ema, ma pean juuksed ära värvima.”
„Juukseid värvima?” Ta põrkus eemale, nagu oleksin ma talle kõrvakiilu andnud. „Ei tule kõne allagi! Sul on nii ilusad juuksed! Juba see on piisavalt halb, et sa need lühikeseks lõikasid, seda teevad ainult odavad ja labased tüdrukud!”
„Aga see on töökoha nimel, ema!”
„Millise töökoha? Sigaretimüüja või?” Ta lõi käed rinnale risti. „Mitte mingil juhul!”
Oleksin suurima rõõmuga sigaretimüüjaks läinud, aga ei hakanud seda talle ütlema.
„Ma ei taha odav välja näha,” seletasin ma. „Sellepärast ma sinu juurde tulingi. On üks töökoht, Charlestownis. Antiigipoes. Nad otsivad soliidse väljanägemisega naisterahvast.”
„Tõesti?” Nüüd oli ta nördinud. „Ja mis siis sina oled, kui küsida tohib?”
Ma kaotasin kannatuse. „Vaata, milline ma välja näen, ema! Kas sulle ei tundu, et keegi võib mind iirlaseks pidada? Vahest ma võtan siis juba harfi kaasa ja hakkan džiigi vihtuma?”
„Sa ei pea nii matslikult käituma!” Kuid ta kortsutas kulmu ja hammustas alahuulde. Me mõlemad teadsime, et ta oli kulutanud aastaid oma iiri aktsendist lahti saamiseks just selsamal põhjusel. Kuid juuste värvimine oli tema silmis sellegipoolest labane ja jultunud tegu. Ta üritas mu küsimusest kõrvale puigelda. „Noh, täna õhtul ei saa ma sind aidata. Ma lähen jumalateenistusele.”
„Me võime ka mõni teine õhtu jumalateenistusele minna! Ja meil ei ole aega, töövestlus on kohe homme hommikul.”
Kuid ema jäi endale kindlaks. „Kahjuks, Maeve, on mul hetkel olulisemaid asju ees.”
„Kui sa mind aitad, läheb kõik hästi, ma olen selles kindel. See ei näe sugugi odav ega labane välja. Aga ma ei saa sellega üksinda hakkama. Palun!”
Tunnetasin, kuidas ta kõhkles kahe asjaolu vahel: mida ta pidas väärikaks ja mida ta teadis olevat möödapääsmatu.
„Kes