Tillud vabamehed. Terry Pratchett

      I peatükk

      Korralik kolakas

      Mõned asjad algavad enne teisi asju.

      Sadas suvist vihma, kuigi vihm ise ei paistnud seda teadvat, kallates vett sama vihaselt nagu talvine torm.

      Preili Perspicacia Tick istus hõreda heki hädises varjus ning uuris universumi. Vihmale ei pööranud ta tähelepanu. Nõiad kuivavad ruttu.

      Universumi uurimisel kasutati abivahenditena järgnevaid esemeid: paar paelaga ühte seotud oksaraagu, auguga kivi, muna, üks preili Ticki sukkadest, milles oli samuti auk, nõel, tükike paberit ning pliiatsijupp. Erinevalt võluritest õpivad nõiad vähesega hakkama saama.

      Esemed olid niiviisi kokku seotud ja painutatud, et need moodustasid… seadeldise. Kui ta seda suskas, hakkas see veidralt liikuma. Näiteks üks okstest näis liikuvat otse läbi muna ning väljuvat selle teisest küljest vähimatki jälge jätmata.

      „Jah,” ütles ta vaikselt, vihm kübaraservalt alla nirisemas. „Siin see on. Ilmselge virvendus maailma seintes. Väga murettekitav. Tõenäoliselt üritab mõni teine maailm ühendust luua. See ei tähenda kunagi head. Ma peaksin vist sinna kohale minema. Kuid… mu vasak küünarnukk ütleb, et seal juba on üks nõid…”

      „Küll tema siis ajab selle korda,” ütles väike ja hetkel saladuslikuks jääv hääl kusagilt tema jalgade lähedalt.

      „Ei, see ei saa õige olla. Sealpool asub kriidimaa,” ütles preili Tick. „Kriidi peal ei kasva head nõida. See värk on savist vaid veidi tugevam. Usu mind, nõia kasvatamiseks on vaja ikka korralikku tugevat kivi.” Preili Tick raputas igasse suunda vihmapiisku piserdades pead. „Kuigi minu küünarnukid on tavaliselt väga usaldusväärsed.”1

      „Mis siin ikka rääkida? Parem lähme ja vaatame,” ütles hääl. „Siin ei lähe meil ju kuigi hästi.”

      See oli tõsi. Madalmaa ei olnud nõidade jaoks hea paik. Preili Tick teenis siin-seal ravitsedes ja õnnetusi ennustades2 vaid penne ning magas suurema osa öödest lautades. Teda oli kaks korda tiiki visatud.

      „Ma ei saa lihtsalt sinna kohale tormata,” ütles ta. „Teise nõia territooriumile. Sellest ei tule kunagi head nahka. Samas…” ta tegi pausi, „nõiad ei ilmu lihtsalt niisama tühjast õhust. Vaatame õige järele…”

      Ta tõmbas taskust välja mõranenud alustassi ning kastis selle kübarale kogunenud vihmavette. Siis võttis ta teisest taskust pudeli tinti ja kallas seda just nii palju tassi, et vesi seal mustaks muutus.

      Ta varjas selle vihmapiiskade eest kätega ning kuulas oma silmi.

      Tiffany Aching lamas kõhuli jõe ääres ja kõdistas forelle. Talle meeldis nende naeru kuulata. See tõusis mullidena pinnale.

      Veidi maad eemal, kohas, kus jõekallas väikeste kividega rannakeseks muutus, maadles tema vend Wentworth roikaga ning määris end peaaegu kindlasti kleepuvaks.

      Wentworthi võis ükskõik milline asi kleepuma panna. Pestud ja kuivatatud Wentworth, kes jäeti viieks minutiks keset puhast põrandat, hakkas kleepuma. See ei tulnud ühestki konkreetsest allikast. Ta lihtsalt hakkas kleepuma. Aga tema järele oli siiski üsna kerge valvata tingimusel, et sa ei lasknud tal konni süüa.

      Tiffany ajus oli üks väike killuke, mis polnud eriti kindel nimes Tiffany. Ta oli üheksa aastat vana ja leidis, et Tiffany on nimi, mille vääriliselt on raske elada. Ta oli pealegi alles eelmisel nädalal otsustanud, et tahab suureks saades nõiaks hakata, ning ta oli kindel, et Tiffany lihtsalt ei sobiks. Inimesed hakkaksid naerma.

      Teine ja suurem killuke Tiffany ajust mõtles sõnale „susustus”. See oli sõna, millele mõtlesid üldse vaid vähesed inimesed. Ta sügas sõrmedega forelli lõua alt ja veeretas seda sõna oma peas siia ja sinna. Susustus… tema vanaema sõnaraamatu järgi tähendas see „vaikset õrna heli, nagu sosistama või pomisema”. Tiffanyle meeldis selle sõna maitse. See viis ta mõtted salapärastele pikkades mantlites inimestele, kes sosistasid ukse taga tähtsaid saladusi: susustussussustuss…

      Ta oli sõnaraamatu kaanest kaaneni läbi lugenud. Keegi polnud talle öelnud, et seda ei tohi teha.

      Sellele mõeldes märkas ta, et õnnelik forell oli minema ujunud. Kuid vees oli midagi muud, ja see oli vaid mõne tolli kaugusel tema näost.

      See oli ümmargune korv, väike nagu poolik kookospähkli koor, kaetud mingi materjaliga, mis selle veekindlaks muutis. Korvis seisis väike, vaid kuue tolli pikkune mehike. Tema pead kattis pahmakas sassis punaseid juukseid, millesse olid punutud mõned suled, helmed ja riidetükid. Tal oli ka punane habe, mis nägi välja enam-vähem sama korratu nagu tema juuksed. Ülejäänud osa tema kehast, mida ei katnud sinised tätoveeringud, kattis pisikene kilt. Ja ta raputas Tiffany poole rusikat ning karjus:

      „Kirivise piralt! Tie siit käbe minikut, sua tohm tillu tirts! Ruheline pää tu’eb!”

      Ja seda öeldes tõmbas ta üle paadi serva rippuvat nöörijuppi ning veepinnale kerkis teine punapäine mees, kes hakkas õhku ahmima.

      „Ei põle ma’ti kala püida!” hüüdis esimene mehike teda paati vinnates. „Ruheline pää tu’eb!”

      „Kirivise piralt!” karjatas veest tilkuv ujuja. „Teeme vihkat!”

      Ja seda öeldes haaras ta väga väikese aeru ning kihutas kiirete sõudmisliigutustega minema.

      „Vabandust!” hüüdis Tiffany. „Kas te olete haldjad?”

      Kuid vastust ei tulnud. Väike ümmargune paat oli kõrkjate vahele kadunud.

      Tõenäoliselt mitte, otsustas Tiffany.

      Siis tõusis aga tema süngeks rõõmuks susustus. Tuul ei puhunud, kuid lehed jõekaldal kasvava lepavõsa okstel hakkasid värisema ja sahisema. Nagu ka pilliroog. Roovarred ei paindunud, need lihtsalt ähmastusid. Kõik ähmastus, justkui oleks miski maailma kätte võtnud ja seda raputanud. Õhk sisises. Inimesed sosistasid suletud uste taga…

      Vesi otse kalda ääres hakkas mullitama. Siin polnud eriti sügav – vesi oleks Tiffanyle ainult põlvini ulatunud, kui ta oleks seal pladistanud – kuid järsku oli see tumedam, rohelisem ja mingil imelikul moel palju sügavam…

      Ta astus paar sammu tagasi just samal hetkel, kui kaks kondist kätt veest välja paiskusid ja pööraselt seda kohta kriipisid, kus ta äsja oli seisnud. Korraks viirastus talle pikkade teravate hammaste, tohutute ümmarguste silmade ning tilkuvate, vetikaid meenutavate juustega sissevajunud nägu, ja siis sukeldus see tagasi vetesügavikku.

      Samal ajal kui vesi viirastuse kohal kokku lõi, jooksis Tiffany juba mööda kallast väikese ranna poole, kus Wentworth konnapirukaid valmistas. Ta haaras lapse samal hetkel, kui mullirida ümber jõekäänu tuli. Taas hakkas vesi keema, roheliste juustega olend sööstis välja ning pikad käed kriipisid muda. Olend kriiskas ja vajus tagasi vette.

      „Ma tahan pissi!” karjus Wentworth.

      Tiffany ei kuulanud teda. Ta vaatas mõtliku pilguga jõge.

      Ma ei karda sugugi, mõtles ta. Kui imelik. Ma peaksin kartma, aga ma olen lihtsalt vihane. See tähendab, et ma küll tunnen seda hirmu, mis nagu hõõguvpunane kera minus susiseb, kuid viha ei lase seda välja…

      „Wenny taha taha taha pissssii!” kriiskas Wentworth.

      „Mine siis,” ütles Tiffany hajameelselt. Säbarlained loksusid alles vastu kallast.

      Teistele polnud mõtet sellest rääkida. Kõik ütleksid vaid: „Milline kujutlusvõime küll sellel lapsel on”, kui neil on hea tuju või: „Ära aja udujuttu!”, kui ei ole.

      Ta oli ikka veel väga vihane. Kuidas julges see koletis jõkke ilmuda? Eriti veel koletis, kes on nii… nii… naeruväärne! Kelleks see ennast pidas?

      See on Tiffany, kes sammub tagasi koju. Alustame saabastest. Need on suured ja rasked saapad, mida tema isa oli korduvalt parandanud ning need olid enne teda kuulunud tema eri õdedele; ta kannab mitut paari sokke, et need jalas püsiksid. Need on suured. Mõnikord tunneb Tiffany, et ta ise on lihtsalt vahend saabaste ringi