Jää. Ulla-Lena Lundberg
/p>
I
Esimene peatükk
KUI KEEGI ON näinud, kuidas maastik muutub, kui paat nähtavale tuleb, siis ei saa ta ealeski nõustuda sellega, et inimese elul ei olegi tähtsust. Vett ja maad katab eriline rahu. Inimesed lasevad pilgul libiseda üle sadamalahe, puhkavad silmi ja vahivad kaugusse. Kõik on nii nagu alati. Igaühe rinnas on igatsus millegi muu järele, ja kõik, mida igatsetakse, saabub paadiga.
Piisab sellest, kui tulija olen mina, Anton, kes saabub postiga. Ruhvis võib mul olla ükskõik kes, ja ootus täidab taeva ja maa, kui esimene silmapaar mind tabab. Maastiku rahu on kadunud, kõik on läinud liikvele, kui sõnum levib. Mõned juba jooksevad ja hüüavad: nüüd nad tulevad!
Nõndamoodi on ka nendega, kes on nähtamatud ja igivanad ning keda silm ei seleta. Kui inimene läheneb, siis õhk tiheneb, sa tunned, kuidas nad muutuvad pealetükkivaks ja tahavad sust rohkem teada, kuigi sa kahtled, kas nad enam teavadki, mida tähendab inimene olla. Kuigi sa kahtled, et nad ei olegi enam inimesed ja sinu tajutavad kogud meiega enam ei sarnane. Ja ometi saad sa aru, missuguse innuga püüavad nad sinus selgusele jõuda.
Kuigi mootor töötab täisvõimsusel, liigub paat edasi aeglaselt. Kõik on rahutud, näen, kuidas nad nihelevad. Tean, et nad ootavad, ja püüavad oodates vagusi püsida, ja mina liigun, nagu ma liigun, kindlal kursil, jätan mootori õigel hetkel seisma ja lähenen aeglaselt paadisillale. Kallel on köis ja jalg valmis, kui me liiga kõvasti vastu paadisilda peaksime põrutama, kuid enamasti me ainult riivame silla serva, ja kohal me olemegi. Sõitjad on ruhvist välja tulnud, paadist ja maalt hüütakse ja räägitakse vastastikku, ja maailm paistab hoopis teistsugune kui siis, kui me alles avamerel liikusime ja rahvas seda teadmata maal oma asju toimetas.
Erandkorras sõidan ma täna kiriku paadisilla äärde, kuna meil on pardal uus kirikuõpetaja. Seetõttu on inimesed olnud veidi uudishimulikumad ja tõtanud randa juba siis, kui me merel nähtavale ilmusime. Kirikuteener on peale passinud ja köster on hoolitsenud selle eest, et paadid, millega inimesed on tulnud, on rannakaljude juures ja meil on vaba pääs silla juurde. Korstnast tõuseb sooja suitsu, sest naised on tuld teinud ja toit ootab pliidil. Neil külmadel maihommikutel on veel õige vaikne, aga kus alles pilgud ja mõtted lendlevad. Missugune ta on? Kuidas minema hakkab? Aga kahtlused ei paista välja, sest vastuvõtt peab olema südamlik ja muredest prii, nagu see ei olekski raske, et tuleb uus inimene, kellega peab harjuma.
Pastor on juba mõnda aega väljas seisnud, kuigi pastoriproua on mitu korda käinud teda sikutamas ja öelnud, et ta külmetab ennast ära. Aga mees seisab paigal ja kui ta näeb, kuidas kirik kalju peal nähtavale tuleb ja teda oma punase katusega tervitab, siis muutub tema nägu pidulikuks ja läheb naerule, ja kui me lahte sisse pöörame, on ta nii rõõmsa näoga, et keegi ei kahtle, et kõik läheb hästi. Ta lehvitab juba kaugelt ja kaldalt lehvitatakse tervituseks vastu. Ta tänab, jah, siin me oleme, ja kui armas teist, et te olete öösel üles tõusnud ja meile vastu tulnud!
Ta on kunagi siin korra käinud ja tunneb kirikuteenrit ja köstrit ja Adele Bergmanit, kes on kirikunõukogu liige ja muretseb väga kiriku ja õpetaja pärast. Aga nüüd on hoopis teine lugu, kui tema on ajutiselt ametisse nimetatud ja asub koos naise ja lapsega siia elama. Esimene mulje on hea. Aga kui ta tahab maale astuda, nihkub paat sillast natuke eemale, nagu tahaks meri ta tagasi võtta, ja külm tuulehoog käib väinast läbi. Mina ei tea, mida see võib tähendada.
Adele Bergman teab hästi, et külalisi tuleb väljas vastu võtta. Kui nad tulevad Turust, on nad vähemalt pool ööpäeva teel olnud, ja sinna hulka ei ole arvestatud seda aega, mis neil on kulunud Turusse jõudmiseks. Neid on solgutatud ja loksutatud igasuguse ilmaga. Kui nad viimaks maale vaaruvad, oleks neil nagu liiva silma läinud ja riided tunduvad külmad ja niisked. Neil on kõht tühi ja paha olla. Nad vabisevad ja higistavad. Nähvavad üksteisele ja kahetsevad, et üldse selle tee ette võtsid.
Just sellel rajaneb Örarna külalislahkuse kuulsus. Inimene on juba kord niimoodi loodud, et poole ööpäeva pärast on kõht tühi, tuju ära ja uni kallal, ning kui ta lõpuks nelja seina vahele jõuab, kus kuuma pliidi peal ootab soe toit, siis usub ta tõemeeli, et on viimasel hetkel pääsenud, ega ole kostitajatele kiituse jagamisega kitsi. Mõistagi on Örarna rahvast tänatud ennegi, aga tore on see ikkagi, ja pliidi alla ning ahju tuld teha oli lõbus, mis sest, et öö sellest lühemaks jäi.
Seal nad seisavad rõõmsate nägudega, Adele Bergman ja tema Elis, kirikuteener ja köster ja kirikuteenri Signe, sest harva saab nii väikese tööpanuse eest nõnda suurt kiitust. Värskeid saabujaid on alati põnev jälgida, ja peale selle moodustavad nad nüüd ametliku kiriku vastuvõtukomitee, kellel on täielik õigus paadisillal seista, tulijaid uurida, nad oma kaitsva tiiva alla võtta ja üles pastoraati juhatada.
Ja jagada neile juhatussõnu koguduse kohta, sest on väga tähtis, et õpetaja kohe algusest peale teatavatest hoiakutest aimu saaks, mis võib talle edasises tegevuses kasuks tulla. Praegune tulija on noor ja tema proua veel noorem ning võib loota, et neil jätkub oidu õppust võtta.
Pastor on rõõmus. Noorele inimesele tundub reis lõputu, kui peab paigal püsima ja tegemist on vähe, aga nüüd on ta rõõmus, sest on kohal ja võib maale minna, inimesi tervitada, hoolitseda pagasi eest, suruda postimehel kätt ja tänada teda selle eest, et ta on toonud nad kogu kraamiga kiriku paadisilla äärde. Aga tal jätkub ka teistmoodi rõõmu, sest see kuulub tema loomusesse ja tema rinnas põleb tuli, mida sütitab kõik, mida ta elus tahab kogeda ja teha.
Oleks tore, kui õpetaja oleks katoliiklane, tuleks üksi ja kuuluks seega rohkem meile, mõtleb Adele Bergman tihti endamisi. Meie luteri kirikus peavad olema abikaasa, lapsed ja mööbel, mis teda seovad ja tema aega viidavad. Kui õpetajal neid ei ole, siis on peaaegu selline tunne, nagu oleks tal midagi viga, ja seetõttu silmitsevad kõik pastoriprouat tohutu sõbralikult, kui ta kohe kaldale tuli ja pani sülest maha lapse, kes on nii väike, et on lausa üllatav, et ta suudab nii kindlalt oma jalgadel seista. Tüdrukul on peas müts ja tema mantlil on seljalõhik, tõeline pastoraadipreili, ütleb galantne ja lapsi armastav köster, kui ta viisakalt ka seda tulijat tervitab. „Tere tulemast Örarnale,” ütleb ta, ja laps ei hakka tihkuma, vaid vaatab talle tõsiselt otsa.
Pastoriproua on väikest kasvu ja toimekas. Ta ei tea, et paat seisab paadisilla ääres nii kaua, kuni kraam on maale kantud, ja heidab vihaseid pilke abikaasale, kes seisab ja ajab juttu, laps süles, sel ajal kui naine näeb vaeva ning kohvreid, kaste ja rullis voodiriideid kaldale tassib ning küsib, mida teha mööbliga, mis on tekile kinni seotud. „Petter, tule siia,” hüüab ta viimaks.
Õpetaja ulatab lapse Signele, otsekui mõistaks, kuidas too last igatseb. Ta tõttab reelingu juurde ja teised järgnevad talle. Kipper ja Kalle seisavad oma poole peal, peavad nõu ja tõstavad siis ühe ropsuga paadist maha puhvetkapi, serveerimislaua, lauad ja toolid, mis nüüd uniselt sillal seisavad.
„Sisse tassimiseks valmis olla!” ütleb köster. „Vaade merele ja pea püsti!”
Lisanduvad veel kaks voodit ja varbvoodi, köögilaud ja pingid, kummut, pesukapp ja kaks jalgratast, siis näib kogu kraam olevat kaldal. Proua arvestab ja kontrollib, sellal kui pastor seisab ja manitseb last, kes püüab end sülest maha libistada. Adele vaatab alla lastiruumi ja küsib, kui palju on kipper Turust kaupa toonud. „Päris palju,” kinnitab too. „Tasapisi hakkab juurde tulema.” Tõtt-öelda on seda õigus ka oodata, sest sõjast on kulunud poolteist aastat.
Kipper ja Kalle peavad kauba toimetama kaubasillale, enne kui koju pääsevad, ja nüüd vaatavad nad pastoriprouale otsa ja küsivad, kas kõik on korras. Too arvab, et on, ning kipper ronib alla masinaruumi ja Kalle annab otsad lahti ning õpetaja tänab veel kord. Paat eemaldub, kuid inimesed seisavad endiselt paadisillal ja ajavad juttu, kuigi peaksid minema sisse sooja ja võtma midagi hamba alla. Nagu ikka, peab Adele kõige eest hoolitsema. „Kas te ei näe, et tulijad on väsinud!” ütleb ta. „Nüüd veel tähtsamad asjad käru peale ja siis on pastoraati minek!”
Nad sammuvad läbi kaste pastoraadi poole, punase maja korstnatest tõusev suits väreleb ahjusoojusest. Vastuvõtukomitee on korralikult kütnud. Veekastrulid ja kohvikann hüplevad köögis pliidirõngastel. Pudrupott on püsinud soe ja võileivad ootavad piimakannu kõrval katte all.
Täpselt nii nagu komme nõuab, jäävad nad seisma ja tõmbavad sügavalt hinge: „On alles mõnus soojus! Ja meie arvasime, et saabume külma