Jää. Ulla-Lena Lundberg
jätkub kõigile. Ka leiba, kuigi mõte oli, et midagi peaks jääma ka õpetajaperele.
„Oh kui hea,” ütlevad nad. „Missugune leib! Ja või! Vaata, Sanna, isa paneb pudrule võisilma. Nüüd võtame suure lusikatäie! Eks ole hea? Nüüd saad näidata, kui ilusasti sa tassist piima jood. Ja missugune kohv! Nii kuum, et soe levib varvasteni. Ma ei tea, kuidas me küll saame tänada ja kõike seda hüvitada!”
Ja palju muudki. Seda on tore kuulda, sellist tasu vajab hästi tehtud töö eest iga inimene. Vastuvõtukomitee liikmed istuvad ja lobisevad edasi, kuigi nad teavad, et tulijatel on vaja elamist korda seada ja puhata. Nood räägivad, kui pika maa nad on maha sõitnud ja kui uskumatult tore on päral olla, eriti kui vastuvõtt on nii südamlik. Siia kavatsevad nad jääda, sest paremat kohta ei ole kuskil.
Õpetaja uurib, mis küladest nad pärit on, ja tahab teada, kas need on ka kaugel. Köster, kellega tal tuleb kõige rohkem tegemist teha, elab kõige kaugemal, aga ta ei tee sellest numbrit: mis sellest, kui on olemas paat! Tarvitseb ainult helistada ja ta ilmub kohe. Kirikuteener elab lähedal, tal on vaja kirikusse jõudmiseks ainult üle väikese väina sõuda, nii et ta tuleb hea meelega appi. Nagu Signegi, kes kavatseb nüüd minna lauta lehmi lüpsma.
Pastoriproua kikitab kõrvu, sest nad on eelmise õpetaja kaks lehma ära ostnud. Temast õhkub huvi ja ta tahab teada, kas võib kaasa minna, aga siis muudab ta meelt, kui mõtleb sellele, mida hommikul on veel vaja ära teha. See jääb õhtu peale: „Kui Signe on nii kena ja talitab veel täna lehmad ära, siis saame ehk õhtul koos lauta minna. Homsest alates hakkan ma ise lüpsma.”
Nad vaatavad teda: üldiselt pastoriprouad ei käi laudas, aga too siin ütleb, et on talust pärit ja loomapidamine huvitab teda eriti. „Seetõttu on väga tore, et meil on oma lehmad, kuigi neid on ainult kaks,” seletab ta, ja pastor on uhke näoga. „Too meie Mona saab kõigega hakkama,” ütleb ta. „Oleme jõudnud õigesse kohta, sest siin saame peale teenistuskohustuste nautida ka igapäevaseid toimetusi.”
Ta pöördub uuesti köstri poole, kes on kirikunõukogu esimees, naeratab ja ütleb, et neil on palju arutamist. Ta loodab, et see liiga palju köstri aega ei kuluta, ja teeb ettepaneku, et nad juba sel nädalal kokku saaksid ja koguduse põhiküsimused läbi arutaksid, ja köster on sellega lahkesti nõus. Adele paneb tähele, et köstrile on hakanud õpetaja juba meeldima, isegi väga. Õpetajasse, kes talle vähem meeldiks, suhtuks ta sama lahkelt, aga pisut ettevaatlikumalt, nüüd aga näeb köster võimalust, et saab uue õpetaja eest hoolitseda ja talle toeks olla. Ja õnneks või õnnetuseks on köster toeks paljudele, kes talle lähenevad. Ka Adelele, kuigi Adele vaikseks meelehärmiks oli ta juba abielus, kui Adele sinna saabus.
Pastoriproua ütleb, et kavatseb Petteri juba täna poodi saata, kui ta on natuke puhanud, ja pastorile seletatakse, kuidas poodi pääseb. Ratta võib paati panna ja üle väikese väina sõuda. Sealt on poodi ainult viis kilomeetrit. „On hea, et õpetajal on Ahvenamaa juured,” ütleb Adele, „sest neid pastoreid, kes linnast tulevad, on lõbus vaadata, kui nad sõudma hakkavad.”
Õpetaja naerab muhedalt ja ütleb, et õnneks ta juba tunneb kooperatiivkaupluse juhatajat, kellest on kohe näha, et ta raskel ajal abikäe ulatab. Adele teatab pidulikult, et õpetaja on alati teretulnud ja et ta ootab tema külaskäiku kannatamatult. Õpetaja istub rahulikult paigal ja tal ei paista olevat vähimatki kiiret kuhugi, kuid proua on muutunud rahutuks, tõuseb lauast, väsinud laps süles, ja vaatab ringi, kuhu saaks teda magama panna. Asjad tuleks katuse alla tuua, mõtleb ta, ja kõige hädapärasemad toimetused kiiresti ära teha.
Adele märkab, et pastoriproua suudab suurivaevu oma ärritust varjata, et nad juba ükskord minema ei hakka, ise täis indu kõike käsile võtta, ja korraga saab Adele aru, et ka pastoriproua meeldib talle. Kuna nad on mõlemad sellest toimekast soost, kes on alati valmis appi tulema, kui midagi on teha vaja. Nad naeratavad teineteisele: ka pastoriproua on juba aru saanud, mis inimene on Adele Bergman. Adele tõuseb püsti ja ütleb: „Einoh, head sõbrad, laskem õpetaja perel ennast oma kodus sisse seada! Täname omalt poolt ja tervitame neid veel kord saabumise puhul. Mehed aitavad mööbli sillalt sisse kanda, siis ütleme aitäh ja nägemist.”
Külades räägitakse, et Adele kipub kamandama, aga paljudele on kergenduseks, kui keegi otsustamise enda peale võtab. Köster ja kirikuteener ja Elis tänavad ja suunduvad meelsasti paadisilla poole ning pastor tõttab neile järele ja ütleb, et ta aitaks heameelega oma kraami kanda, sest mingi piir peaks ikka olema. Neli meest saavad sellega kiiresti hakkama ja peagi on kogu kraam saalis koos.
Hüvasti ja veel kord suur tänu. Rõõmsalt nagu noored inimesed lähevad kirikuteener ja Signe lauta ning Adele, köster ja Elis paadisillale, kiriku teenrid ja suured sõbrad. Kerge südamega, sest vastuvõtt läks kenasti.
Teine peatükk
TAHAKS JU ETTE kujutada, et pastor ja tema proua võtavad teineteisel ümbert kinni nüüd, kus nad on üksi ja alustamas pastoraadis uut elu. Aga kindel see ei ole. Nii palju asju tuleb jõuda elus ära teha ja kui takka ei kiirusta, siis saab ainult murdosaga hakkama.
Puhkamisaega jääb napiks, sest kuidas muidu jõuaks? Kõigepealt tuleb hoolitseda selle eest, et Sanna, kes on jäänud oma uhkes mantlis põrandale tukkuma, saaks voodisse, seetõttu tuleks esmalt voodiriiderull sisse tuua ning lapse madrats ja tekk vastu ahju ära soojendada, enne kui varbvoodi saab üles tehtud ja laps magama pandud. Ja kui algus on tehtud, siis võiks ka teised voodid sisse kanda ja voodiriided lahti rullida, siis on sellega ühel pool. Ja kuna need sängid on nii kutsuvad, siis võiks ka ise väikese uinaku teha, sest kell on alles kaheksa ja terve päev ees. Selle mõistliku ettepanekuga tuleb lagedale pastoriproua, kellele meenub, et nad on olnud mitu ööpäeva teel ja liiga vähe magada saanud. Kuid pastor on liiga õhinas, ta ütleb, et ei leia rahu, sest nii palju on vaadata ja teha.
„Hauas on aega puhata,” ütleb ta lootusrikkalt, kuid sellele vastab üks naeruhimuline hääl: „Õpetajal ei sobi niimoodi öelda, sest öeldakse ju, et seal saab rahu1.”
Rannapiirivalvur Brage Söderberg on kohaliku kombe kohaselt, eriti kuna uks seisab lahti, sisse astunud. Sellega tõestab ta ära teesi, mida pastoriproua järgmistel aastatel kibestunult ja võidurõõmsalt kordab: „Kui sa kavatsed korra elus pooleks minutiks pikali visata, esimest korda paljude kuude jooksul, siis kindlasti astub keegi sisse.”
Tuleb tunnistada, et rannapiirivalvur on tulnud laia naeratuse, laheda oleku ja hea tujuga, mis on nii õpetaja kui ka tema proua meelest kirjeldamatult võluv. Ta seisab häirimatult, nägu naerul, lahti pakkimata kraami keskel ja pastor vastab reipalt: „Õnneks on see minu üks trumpe.”
Kohaliku kombe kohaselt ei tutvusta Brage Söderberg end, tema nime saavad nad hiljem kirikuteenrilt teada. Ta tervitab neid mõlemaid südamlikult, ütleb tere tulemast ja lisab, et tal on kirikusilla ääres rannavalvepaat, ja kui neil on plaanis sõita kooperatiivpoodi kõige selle järele, mida neil esimesel päeval kindlasti vaja läheb, siis on neil hea võimalus küüti saada, sest ta ise peab minema sinna jaama arvel kütust võtma.
„Suur tänu,” ütleb pastor. „Pakkumine on äärmiselt teretulnud, aga kas me tõesti võime sellist tüli valmistada?”
„Ei mingit tüli,” ütleb merepiirivalvur. „Tuleb püüda kuidagi hakkama saada, kui juba saarel elada.”
Pastoripere kõrvus kõlab see nagu imeline ja täiesti ainulaadne tarkus, enne kui nad teada saavad, et see kuulub sealse paiga püsirepertuaari. Nõndamoodi väljendatakse naabrite abistamise endastmõistetavust ja nõndamoodi väljendatakse loendamatuid iseseisvaid abinõusid ja loovaid lahendusi, mis rangelt võttes ei mahu alati suure maa seaduste raamesse. Pastor haistab sõltumatust, mida ta on igatsenud kogu oma üksluise elu jooksul, ja anarhismi, mis äratab temas sooje sõbratundeid seni veel nimetu Brage Söderbergi vastu. See mees on tulnud nagu koidutiivul ja teinud raske reisi sulgkergeks.
Kuid pastoriprouat tabab otsekui välk, ta lendleb otsides ringi ning leiab ühest kotist paberi ja teisest pliiatsi. Ta seisab puhvetkapi juures, kirjutab palavikuliselt, tammub koha peal ja hüüab andestust paluvalt: „Ainult pool minutit veel!” Brage Söderbergi
Sõnamäng –