Ebaõnn ja äpardused. Lee Child
oskas alati arvudega hästi ümber käia,” ütles Reacher. „Seda ma mäletan.” Reacher ja Dixon olid veetnud nii mõnegi tunni, püüdes tõestada või ümber lükata mitmesuguseid tuntud matemaatikateoreeme. Mis oli lootusetu üritus, arvestades seda, et mõlemad olid kõigest asjaarmastajad, aga see aitas aega surnuks lüüa. Dixon oli tõmmu, väga kena ja võrdlemisi väike rõõmsameelne naine, kes oli inimestest vägagi halval arvamusel, aga paratamatult selgus, et üheksal juhul kümnest oli tal õigus.
Reacher küsis: „Kuidas sa nende kohta nii palju tead?”
„Püüan kursis olla,” vastas Neagley. „Pakub huvi.”
„Mispärast sa siis neid kätte ei saanud?”
„Ei oska öelda. Püüdsin nendega ühendust võtta, aga keegi ei vastanud.”
„Seega rünnatakse meid kõiki korraga?”
„Nii ei saa ka olla,” sõnas Neagley. „Mina olen vähemalt samavõrd kõigile nähtav kui Dixon või O’Donnell, aga keegi pole mind kimbutama tulnud.”
„Seni.”
„Võib-olla.”
„Kas asusid teisi otsima samal päeval, kui tegid mulle rahaülekande?”
Neagley noogutas.
„Sellest on möödas kõigest kolm päeva,” tähendas Reacher. „Võib-olla on neil kõigil tegemist?”
„Mida sa siis tahad teha? Jääda ootama?”
„Mina tahaks nemad ära unustada. Meie sinuga võime Franzi käsile võtta. Just meie kahekesi.”
„Parem oleks meie vana üksus uuesti kokku kutsuda. Moodustaksime hea meeskonna. Sina oled parim juht, kes sõjaväes iial on olnud.”
Reacher ei kostnud midagi.
„Noh?” nõudis Neagley. „Mida arvad?”
„Arvan, et kui oleksin tahtnud ajalugu ümber kirjutada, siis oleksin selle tööga hakanud pihta palju varem kui nüüd.”
Neagley pani käed kokku ja asetas need mustale kiirköitjale. Saledad sõrmed, pruun nahk, värvitud küüned, kõõlused ja veresooned.
„Üks küsimus,” ütles naine. „Oletame, et ma oleksin teised kätte saanud. Oletame, et ma poleks vaevunud üritama sind panga kaudu üles otsida. Oletame, et sa oleksid aastaid hiljem avastanud, et Franz on mõrvatud ja meie kuuekesi oleme asja käsile võtnud ja selle ilma sinuta joonde ajanud. Kuidas sa ennast siis tunneks?”
Reacher kehitas õlgu. Vaikis silmapilgu.
„Arvatavasti halvasti,” sõnas ta. „Arvatavasti petetuna. Kõrvale jäetuna.”
Neagley ei öelnud midagi.
Reacher möönis: „Hüva, püüame teised üles otsida. Aga me ei saa igavesti oodata.”
Neagleyl oli parklas rendiauto. Ta maksis söögiarve ja juhatas Reacheri välja. Auto oli punane Mustang kabriolett. Mõlemad istusid sisse, Neagley vajutas üht nuppu ja lasi katuse alla. Võttis armatuurlaualt päikeseprillid ja pani ette. Tagurdas parkimiskohalt välja ja pööras järgmise valgusfoori juures Sunsetilt ära lõunasse Beverly Hillsi suunas. Reacher istus vaikselt tema kõrval, silmad pärastlõunase päikese käes vidukil.
Kolmekümne jardi kaugusel restoranist lääne pool seisvas kollakaspruunis Ford Crown Victorias jälgis mees nimega Thomas Brant, kuidas nad lahkuvad. Mees võttis mobiiltelefoni ja helistas oma ülemusele, kelle nimi oli Curtis Mauney. Mauney ei vastanud ja nii jättis Brant helisõnumi.
Mees teatas: „Ta sai esimesega nendest just kokku.”
Branti Crown Victoriast viis autot tahapoole oli pargitud tumesinine Chrysleri sedaan, kus istus tumesinise ülikonnaga mees. Temagi jälgis, kuidas punane Mustang kaob kaugusse, ja ka tema võttis mobiiltelefoni.
Mees ütles: „Ta sai esimesega nendest just kokku. Ma ei tea, kes see nendest on. Suur mees, näeb välja nagu hulgus.”
Ta kuulas oma bossi vastuse ära ja kirjeldas jälgitavat, kohendades ühe käega – kuna teine hoidis telefoni – rinnaesisel olevat kaelasidet.
ÜHEKSA
Nagu nimest võiski oletada, asus Beverly Wilshire’i hotell Beverly Hillsi südames Wilshire’i bulvaril täpselt seal, kust algas Rodeo Drive. Hotelli moodustasid kaks suurt kõrvuti paiknevat lubjakivihoonet, millest üks oli vanem ja kaunistustega, teine uus ja lihtsam. Hoonete vahel oli bulvariga paralleelne sisetee. Neagley juhtis Mustangi sinna ja jättis selle samas seisvate mustade limusiinide kõrvale ning Reacher ütles: „Ma ei saa endale lubada siia jääda.”
„Ma tellisin sulle juba numbri ära.”
„Tellisid või maksid juba kinni?”
„Maksan oma kaardiga.”
„Ma ei jõua seda tagasi maksta.”
„Katsu sellest üle olla.”
„Siin küsitakse vist mitusada kulli ühe öö eest.”
„Las see nüüd praegu olla. Vahest saame aja jooksul sõjatuludest tasa arvestada.”
„Kui need pahad poisid on rikkad.”
„Nad on,” kinnitas Neagley. „Peavad olema. Kuidas nad muidu saavad endale lubada kasutada kopterit.”
Ta jättis võtme süütelukku ja mootori tööle, avas raske punase ukse ja astus välja. Reacher tegi teisel pool sedasama. Kohale ruttas üks mees ja andis Neagleyle numbriga kaardi. Naine võttis selle vastu, läks ümber auto mootoriosa ja seadis sammud hotelli vestibüüli suunas. Reacher järgnes Neagleyle ja vaatas, kuidas ta liigub. Naine hõljus, nagu oleks ta kaalutu. Ta libises läbi rahvast tulvil kõvera koridori ja jõudis suurde luksuslikku vestibüüli. Siin olid registreerimislett, uksehoidja lett, konsultandi lett, kõik eraldi. Samas olid heledad samettugitoolid, kus istusid hästiriietatud külalised.
Reacher tähendas: „Ma näen siin välja nagu hulgus.”
„Või nagu miljardär. Tänapäeval ei oska enam vahet teha.”
Neagley viis mehe leti ette ja lasi ta sisse kirjutada. Ta oli reserveerinud toa Thomas Shannoni nimele, see oli Stevie Ray Vaughani kunagine hiiglasekasvu bassimängija, kes oli üks Reacheri lemmikuid. Mees naeratas. Talle meeldis mitte jätta endast paberil mingeid jälgi, kui vähegi võimalik. Nii oli ta alati talitanud. Lihtsalt harjumus. Ta pöördus Neagley poole, noogutas tänutäheks ja küsis: „Mis nime sina siin kasutad?”
„Oma tegelikku nime,” vastas naine. „Ma ei tegele enam niisuguste asjadega. Läheb liiga keeruliseks.”
Teenindaja ulatas talle uksekaardi ja Reacher torkas selle särgi taskusse. Ta pööras letile selja ja vaatas ringi. Kiviseinad, tuhmid kroonlühtrid, paks põrandavaip, lilled hiigelsuurtes klaasvaasides. Lõhnastatud õhk.
„Hakkame siis pihta,” sõnas mees.
Pihta hakati Neagley toas, mis tegelikult oli kahetoaline sviit. Elutuba oli kõrge ja nelinurkne suursugune sinistes ja kuldsetes toonides ruum. See oleks võinud olla ka tuba Buckinghami paleest. Akna all oli kirjutuslaud ja sellel kaks sülearvutit. Nende kõrval seisis tühi mobiiltelefoni alus ja selle juures suur avatud spiraalköites märkmik, nagu neid septembris ostavad keskkooliõpilased. Kõige kaugemal seisis õhuke virn trükikirjas pabereid. Formularid. Viis formulari. Viis nime, viis aadressi, viis telefoninumbrit. Omaaegne üksus, miinus kaks surnut ja kaks kohalolijat.
Reacher palus: „Räägi mulle Stan Lowreyst.”
„Pole midagi kuigi palju rääkida. Ta lahkus sõjaväest, läks Montanasse ja veoauto sõitis ta surnuks.”
„Elu nöögib ja siis tuleb surm.”
„Ära tule mulle seda rääkima.”
„Mida ta Montanas tegi?”
„Kasvatas lambaid. Tegi võid.”
„Üksi?”
„Koos