Väärt mees. Curtis Sittenfeld
“Ma hautasin seda.”
“Tõtt-öelda,” nentis härra Bennet, “on teil kõigil midagi viga. Te olete täiskasvanud ja peaksite elama omaette.”
“Isa, me tulime koju, et sinu eest hoolitseda,” ütles Jane.
“Ma olen nüüd terve. Mine New Yorki tagasi. Sina ka, Lizzy. Sina kui ainus neist, kes ei võta meilt pennigi, ja ühtlasi ainus, kellel on õige töökoht, peaksid õdedele eeskujuks olema. Aga nemad kisuvad sind mülkasse.”
“Jane ja Lizzy teavad, kuivõrd tähtis on mulle mu lõuna,” sekkus proua Bennet. “Sellepärast nad ongi veel siin.” Proua Bennet viitas Cincinnati naisteliiga iga-aastasele tululõunale, mis tänavu pidi toimuma septembri teisel neljapäeval. Ta oli saanud liiga liikmeks juba kahekümnesena, kuulus nüüd esimest korda lõuna korraldusrühma ega saanud, nagu ta kodustele tihti meelde tuletas, tohutu koormuse ja vastutuse tõttu paraku abikaasat põetada. “Lucase grillipidu algab kell neli,” jätkas proua Bennet. “Lydia ja Kitty, te jõuate ilusasti peole tulla ja pärast sealt edasi oma ilutulestikueelsele peole minna. Helen Lucas kutsub peale Chip Bingley haiglast veel noori, nii et oleks kahju, kui te nendega ei kohtuks.”
“Ema, Kitty ja mina leiame ka ise poisse, mitte nagu meie õed,” ütles Lydia.
Proua Bennet vaatas abikaasale üle laua otsa. “Kui mõni tütar läheb arstile mehele, siis on see mulle meeltmööda jah,” ütles ta. “Aga, Fred, kui see aitab neid kodust minema kupatada, siis on see kindlasti ka sulle meeltmööda.”
3. peatükk
Tööelus oli härra Bennet vähe korda saatnud, ta pidas oma peret üleval suurest, kuid kahanevast pärandusest, ja tema märkused tütarde laiskuse kohta mõjusid õige silmakirjalikult. Aga ega ta tegelikult eksinud. Oleks olnud kõigiti mõistetav, kui mõni võõras oleks pead murdnud, mida Benneti-sõsarad päevast päeva ja aastast aastasse õieti tegid. Nad polnud harimatud, vastuoksa: kolmandast kaheksateistkümnenda eluaastani olid nad kõik käinud Seven Hillsi nõudlikus, kuid südamlikus segakoolis, õppinud algklassides pähe selliseid laulukesi nagu “Viiskümmend toredat osariiki” ja teinud koos klassikaaslastega – koostööd peeti Seven Hillsis ülitähtsaks – vägevaid pabermassist stegosauruseid või tritseeratopse. Vanemates klassides lugesid nad “Odüsseiat”, aitasid korraldada iga-aastast sügislaata, suviti käisid ekskursioonidel Prantsusmaal ja Hiinas, ning kogu kooliaja jooksul mängisid jalgpalli ja korvpalli. Kokku maksis see edumeelne ja mitmekülgne haridus kaheksasada tuhat dollarit. Seejärel olid kõik viis astunud erakolledžitesse, enne kui alustasid peenelt öeldes mittetulusat karjääri – kuigi mõne õe ametit oleks täpsem olnud nimetada mittetulusaks mittekarjääriks. Kitty ja Lydia polnud veel kordagi töötanud järjest kauem kui vaid mõni kuu, näiteks vahetevahel lapsehoidjatena või Abercrombies & Fitchis või Rookwood Pavilioni Banana Republicus müüjatena. Niisamuti olid nad teinekord üürikeseks ajaks isakodust välja kolinud, et mängida iseseisvust, mis oli iga kord lõppenud tulise tüliga endiste sõpradega, katkestatud üürilepinguga ja tõreda tagasikolimisega, asjad pesukorvi ja prügikotiga kaasas. Nooremate Benneti-sõsarate peamine ajaviide oli Green Dog Fafe’is või Telleris lõunastamine, nutifonidega tekstimine ja videote vaatamine ning trenn. Umbes aasta tagasi olid Kitty ja Lydia hakanud tegelema CrossFitiga, intensiivse jõu- ja kehatuunimistrenniga, kuhu kuulusid raskuste tõstmine, hantlid, trenniköied, arusaamatud tähtlühendid, enamiku toiduainete vältimine, välja arvatud liha, ja põlglik suhtumine hädistesse juhmidesse massidesse, kes pidasid tervisejooksu piisavaks treeninguks ja saiakest korralikuks hommikusöögiks. Mõistagi kuulusid kõik Bennetid peale Kitty ja Lydia nende masside hulka.
Mary püüdles sedaaegu interneti teel juba kolmanda magistrikraadi poole, seekord psühholoogias, kusjuures eelmised oli ta saanud kriminaalõiguses ja ärijuhtimises. Mary, õdedest kõige näotum, pidas oma otsust vanematega koos elada tõendiks selle kohta, et tema huvid on vaimsed, mitte materiaalsed, lisaks peegeldas see tema vastumeelsust raiskamise vastu, sest kui ta oleks ära läinud, oleks tema lapsepõlvetuba ju tühjaks jäänud. Kui lähtuda sellest loogikast, siis hoidus Mary raiskamisest lausa eeskujulikult, sest ta ei tõstnud vahel päevad otsa jalgagi toast välja, pühendus õpingutele, oli poole ööni üleval ja magas hommikuti kaua. Ainus erand oli teisipäevaõhtune väljaminek, aga kui temalt salapärase iganädalase käigu kohta küsiti, kähvas Mary: “Pole sinu asi,” või vähemalt oleks kähvanud, kui pereliikmed oleksid endiselt urgitsenud. Lydia oleks temalt küsinud: “AA koosolek? Lesbide raamatuklubi? Lesbide AA koosolek?”
Jane ja Liz olid tööl käinud, kuid teadmine kodusest turvavõrgust lubas isegi neil pidada töö köitvust tasust tähtsamaks. Jane oli joogatreener. Oma palgaga jaksas ta maksta üüri küll Cincinnatis, aga mitte Manhattanil, eriti mitte Upper West Side’il, mida ta oli viimased viisteist aastat oma koduks pidanud. Ka Liz oli kahekümnendad ja kolmekümnendad eluaastad New Yorgis elanud, aga enamasti äärelinna väikestes liftita korterelamutes. Alles üsna hiljuti oli ta kolinud Brooklyni Cobble Hilli. Ainus erand oli olnud korter Seitsmekümne teise ja Amsterdami tänavate ristmikul, kus õed olid 1990. aastate lõpus mõnda aega koos elanud, vahetult pärast seda, kui Liz lõpetas Barnardi kolledži, ja aasta pärast seda, kui Jane oli sama kooli lõpetanud. Nad olid korterinaabritena küll kenasti läbi saanud, aga kooselamisele tuli lõpp siis, kui Jane kihlus meeldiva, riskimaandusega väärtpaberite analüütiku Teddyga. Proua Benneti muret, et Jane ja Teddy elavad enne abiellumist koos, leevendasid Teddy Cornelli diplom ja tulus amet. Paraku koitis Teddyle arusaam, et teda tõmbab hoopis meeste poole, mis välistas püsiva kooselu Jane’iga, kuigi nad läksid sõbralikult lahku. Kord-paar aastas said Liz ja Jane Teddy ja tema isuäratava elukaaslase Patrickuga kokku ning sõid üheskoos brantši.
Liz oli töötanud kogu aeg ajakirjatoimetustes ning nädalaleht, mis avaldas vahedaid poliitika- ja kultuurikirjutisi, oli ta kohe pärast kolledžit faktikontrollijaks palganud. Sealt oli Liz läinud naisteajakirja Mascara1, mida ta oli neljateistkümnendast eluaastast peale tellinud. Teda köitsid võrdselt nii ajakirja feministlikud seisukohad kui ka trotslik kiindumus kingadesse ja kosmeetikasse. Alguses oli ta toimetaja abi, siis kaastoimetaja, seejärel olme- ja isikulugude toimetaja, kuid kolmekümne ühe aastasena mõistis Liz, et tema kirg on artikleid kirjutada, mitte toimetada, ja temast sai Mascara ajakirjanik. Seda kohta pidas ta nüüdki. Kuigi kirjutamise eest maksti vähem kui toimetamise eest, uskus Liz, et tal on unelmate amet: ta reisis ühtelugu ja intervjueeris inimesi, kes olid midagi saavutanud, vahel ka kuulsusi. Perele tema saavutused muljet ei avaldanud. Isa tegi veel isegi nüüd näo, et ei mäleta Mascara nime. “Kuidas Küünelakis läheb?” küsis ta, või: “Kas Huulepulgas on midagi uuemat juhtunud?” Mary ütles Lizile tihti, et Mascara kinnistab rõhuvaid ja välistavaid ilustandardeid; isegi Lydia ja Kitty, kellel polnud rõhuvate ja välistavate ilustandardite vastu midagi, ei tundnud ajakirja vastu huvi – ju vist sellepärast, et nad ei armastanud ei ajakirju ega raamatuid ja lugesid ainult moblaekraani.
Isegi kui Lizi amet jättis lähedased ükskõikseks, lubas selle paindlikkus tal isa paranemise ajaks koju jääda; niisamuti oli Jane’iga, kes võttis töökohast puhkust. Viis nädalat tagasi olid nad sõitnud kahekesi Cincinnatisse, ärevil teadmatusest, kas isa operatsioon oli õnnestunud. Selleks ajaks, kui oli selge, et isa paraneb täielikult, olid Liz ja Jane tema põetamisele ja igapäevastele majapidamistöödele hoolega käed külge löönud: ostsid toidukraami, valmistasid kogu perele südamesõbralikke toite, viisid härra Bennetit kordamööda arstivastuvõttudele, muu hulgas ortopeedi juurde, sest infarkti saades oli härra Bennet kaotanud teadvuse, kukkunud teise korruse trepil ja murdnud käeluu. (Kuna käsi oli endiselt kipsis, ei saanud ta autot juhtida.) Lisaks kavatsesid Liz ja Jane hakata segamini ja tolmust Tudori maja kraamima, ehkki polnud sellega seni kuigi kaugele jõudnud.
Ehkki teoreetiliselt oleksid seda kõike võinud teha nende õed, paistis, et noorematel neiudel puudus selleks lust. Isa infarkt oli muidugi ka neid ärevile ajanud, aga siiski mitte sellevõrra, et nad oleksid oma päevaplaani muutnud: Lydia ja Kitty käisid edasi CrossFiti trennis ja restoranis lõunat söömas, Mary tuli teinekord oma toast lagedale, et tõmmata pere keskustellu surelikkuse üle. Vaadates köögis, kuidas isa joob jahvatatud teeleheseemnetest ja maisitõlviku
Ripsmetušš (ingl).