Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, I. Andrea Wulf
huvi tundma, millised töötingimused on kaevuritel, keda ta nägi igal hommikul maapõue sügavusse ronimas. Nende turvalisuse parandamiseks leiutas ta hingamismaski ja lambi, mis töötas isegi kõige sügavamates hapnikuvaestes kaevanduskäikudes. Šokeeritud kaevurite puudulikest teadmistest, kirjutas Humboldt nende jaoks õpikuid ja avas kaevanduskooli. Ta taipas, et ajaloolised dokumendid võivad olla kasulikud kasutusest kõrvaldatud või vähetootlike kaevanduste ekspluateerimisel, sest vanades allikates oli vahetevahel vihjeid rikastele maagisoontele ja endisaegsetele leidudele, ning ta kulutas nädalaid 16. sajandi käsikirjade lahtidešifreerimisele. Ta töötas ja sõitis ringi säärase hullusliku tempoga, et mõnede tema kolleegide arvates pidi tal olema „kaheksa jalga ja neli kätt“.
Selline pingeline eluviis pani teda sageli põdema, ta võitles ühtelugu korduvate palavikuhoogude ja närvivaevustega. Tema enda meelest oli põhjuseks, et ta veetis liiga palju aega sügavates külmades kaevandustes, mida võimendas pidev ületöötamine. Hoolimata haigustest ja tihedast töögraafikust suutis Humboldt ometi avaldada oma esimesed raamatud: uurimuse Reini jõe äärsetest basaltidest ja teiseks ülevaate Freibergi maa-alusest floorast – kummalistest hallituse- ja käsnataolistest olestest, mis moodustasid keeruka vormiga pealiskasve kaevanduste niisketel taladel. Ta keskendus sellele, mida sai mõõta ja vaadelda.
Humboldti korraldatud animaalse elektri uurimise eksperiment konnakoivaga.
18. sajandil arenes loodusfilosoofia – see, mida me tänapäeval kutsume loodusteaduseks – välja filosoofiast, mis tol ajal hõlmas veel metafüüsikat, loogikat ja moraalifilosoofiat ning kujunes eraldi distsipliiniks, nõudes omaette lähenemist ja metodoloogiat. Uue loodusfilosoofia uurimisteemad arenesid ja lahknesid selgelt eristuvateks distsipliinideks, nagu botaanika, zooloogia, geoloogia ja keemia. Kuigi Humboldt töötas samaaegselt erinevatel aladel, hoidis ta neid lahus. Niisugune üha kasvav spetsialiseerumine edendas kitsast keskendumist igale valdkonnale, kuid eiras suuri üldistusi, mis hiljem kujunesid Humboldti peateemaks.
Just sellel ajal valdas Humboldti huvi niinimetatud „animaalse elektri“ ehk galvanismi vastu. See teema oli oma nime saanud Itaalia teadlase Luigi Galvani järgi. Galvanil oli õnnestunud panna loomadel lihased kokku tõmbuma, ühendades närvide kaudu nendega mitmesuguseid laetud metalliplaate. Galvanil tekkis idee, et loomade närvitegevus on seotud elektriga. Humboldt vaimustus sellest ideest ja alustas pikka, neljast tuhandest eksperimendist koosnevat katseseeriat, mille käigus ta torkis, lahkas ja tappis elektriga konnasid, sisalikke ja hiiri. Olles rahulolematu loomade peal katsetamisega, hakkas ta katseid tegema ka enda keha peal, kandes instrumente kaasas tööreisidel kõikjal Preisimaal. Pärast ametliku tööpäeva lõppu sättis ta õhtuti väikeses üüritoas üles oma elektrilised aparaadid. Metallvardad, tangid, klaasplaadid ja igat liiki kemikaalidega täidetud klaassilindrid olid lauale rivisse sätitud, paberi ja sule kõrvale. Ta tegi skalpelliga sisselõikeid oma käsivartesse ja ülakehha. Siis töötles ta haavasid hoolikalt kemikaalide, sealhulgas hapetega või kinnitas metallitükke, traate ja elektroode naha külge või keele alla. Iga tõmblust, krampi, valutorget ja valu üldse kirjeldas ta piinliku täpsusega. Paljud tema haavadest muutusid põletikuliseks ja vahetevahel oli tema keha veristest vorpidest vöödiline. Kuigi tema keha oli ära äestatud nagu „tänavapoisil“, teatas ta uhkelt, et valust hoolimata on kõik kulgenud hiilgavalt.
Tänu oma eksperimentidele oli Humboldt sattunud teadusmaailma ühte kõige kuumemasse debatti, mis käsitles orgaanilist ja mitteorgaanilist mateeriat ja milles küsiti, kas kumbki neist ei sisalda mingit „jõudu“ või „aktiivset ürgollust“. Newton oli välja pakkunud mõtte, et mateeria oli algselt inertne ning kõik muud omadused on sellele lisatud jumala poolt. Samal ajal olid need teadlased, kes tegelesid floora ja fauna klassifitseerimisega, keskendunud rohkem korra loomisele kaoses kui küsimusele, kas taimede või loomade eksistents on juhitud teistsugustest seadustest kui elutute objektide puhul.
18. sajandi lõpupoole hakkasid mõned teadlased kahtlema looduse mehaanilises mudelis ja märkisid, et see ei selgita elusa mateeria olemust. Ja sel ajal kui Humboldt alustas oma „loomse elektri“ katseid, uskus üha enam teadlasi, et aine ei ole elutu ja selle sees peavad olema mingid jõud, mis äratavad aktiivsuse. Igal pool Euroopas hakkasid teadlased kõrvale heitma Descartes’i mõtet, et loomad on oma olemuselt masinad. Prantsuse arstid, samuti Šoti tohter John Hunter ja eriti Humboldti õpetaja Göttingenis, Johann Friedrich Blumenbach, hakkasid formuleerima uusi elu teooriaid. Kui Humboldt õppis Göttingenis, oli Blumenbach avaldanud uue parandatud väljaande oma raamatust „Vormivast jõust“ (Über den Bildungstrieb). Selles teoses väitis Blumenbach, et elusorganismides, nagu taimed ja loomad, esinevad mitmed erinevad jõud. Kõige tähtsam neist, mida ta nimetas Bildungstrieb’iks ehk „vormivaks jõuks“, juhib keha väljakujunemist. Blumenbach kirjutas, et see jõud on igas elusorganismis inimesest hallituseni ning on hädavajalik elu kujunemisel üldse.
Humboldti jaoks oli tema eksperimentide juures kaalul ei rohkem ega vähem kui „eluprotsesside Gordioni sõlme“ läbiraiumine.
2
Kujutlusvõime ja Loodus
Aastal 1794 katkestas Alexander von Humboldt mõneks ajaks oma eksperimendid ja kaevandusinspektori töö ning sõitis külla oma vennale Wilhelmile, kes elas koos naise Caroline ja kahe väikese lapsega Jenas, ligikaudu 250 kilomeetrit Berliinist edelas. Jenas elas ainult 4000 inimest ja linn asus Saksi-Weimari suurhertsogiriigis, mida valitses valgustusaja ideede suur toetaja hertsog Karl August. See oli haridus- ja kirjanduskeskus, millest oli lühikese ajaga saanud Saksa idealismi ja romantismi sünnipaik. Jena ülikool oli tõusnud üheks suurimaks ja kuulsamaks Euroopa saksa keelt kõnelevatel aladel ning meelitas oma liberaalse hoiakuga ligi progressiivseid mõtlejaid kõikjalt Saksa riikidest, kus valgustusvastast vaimu maha suruti. Pole teist paika, kus vabadus ja tõde on nõnda kõrgele tõstetud, ütles seal elav poeet ja näitekirjanik Friedrich Schiller.
Jenast 25 kilomeetri kaugusel asus hertsogiriigi pealinn Weimar, suurima Saksa poeedi Johann Wolfgang von Goethe kodu. Weimaris oli veidi alla tuhande maja ja see oli, nagu öeldi, nii väike, et kõik tundsid kõiki. Mööda munakivitänavaid aeti kariloomi ja post liikus nii ebakorrapäraselt, et Goethel oli lihtsam saata oma sõbrale Schillerile, kes töötas ülikooli juures, Jenasse kirju tururingi tegeva aedviljamüüjaga kui oodata, millal saabub postikuller.
Üks tol ajal seal käinu ütles, et Jenasse ja Weimarisse on koondunud säravaimad vaimud nagu päikesekiired suurendusklaasis. Wilhelm ja Caroline olid kolinud Jenasse 1794. aasta kevadel ning kuulusid Goethe ja Schilleri ümber kogunenud sõprade ringi. Nad elasid turuplatsi ääres, otse Schilleri elukoha vastas, nii lähedal, et võisid päevaste kohtumiste kokkuleppimiseks teineteisele aknast viibata. Kui Alexander saabus, saatis Wilhelm kiiresti Goethele Weimarisse kutse tulla Jenat külastama. Goethe tuli hea meelega ja peatus, nagu ikka, hertsogi lossi külalistetoas, turuplatsi naabruses, ainult paar kvartalit põhja pool.
Humboldti külaskäigu ajal kohtusid mehed iga päev. See oli elurõõmus seltskond. Vaieldi kärarikkalt ja möirati naerda, sageli hilisõhtuni. Oma noorusest hoolimata võttis Humboldt tihtipeale ohjad oma kätte. Nagu Goethe vaimustunult ütles: „Ta sundis meid kõnelema loodusteadustest – zooloogiast, vulkaanidest, aga ka botaanikast, keemiast ja galvinismist.“ Goethe ütles, et kaheksapäevase raamatulugemisega ei suuda sa nõnda palju teadmisi koguda, kui tema pakub ühe tunniga.
1794. aasta detsember oli pakaseline. Külmunud Reini jõgi muutus Napoleoni vägedele läbipääsuteeks nende sõjakäigul Euroopasse. SaksiWeimari hertsogiriik oli sügava lumevaiba all. Kuid igal hommikul veidi enne päikesetõusu kõmpisid Humboldt, Goethe ja veel mõned teadusest huvitunud sõbrad läbi pimeduse ja lume üle Jena turuplatsi. Mähituna paksudesse villastesse mantlitesse möödusid nad 14. sajandist pärit, kindlust meenutavast raekojast ja suundusid ülikooli poole, et kuulata anatoomia loenguid. Peaaegu tühi auditoorium keskaegses linnamüüritornis oli jäine. Hea oli vaid see, et laibad, mida nad lahkasid, püsisid külmas kaua värsked. Goethe, kes ei talunud külma ja oleks tavaolukorras eelistanud oma praksuva ahju soojust, ei suutnud siiski heameelt varjata. Ta oli aina rõõmsalt jutukas. Humboldti