Põgenemine I osa. Alex Lepajõe
ection>
Põgenemine
I osa
Kui juhuslik mööduja oleks hilisõhtul jalutanud sellel kõrvalisel Karepa taludevahelisel teel ja visanud lagendikule jõudes pilgu kõrgemal asuva puidust vana talukoha poole, oleks ta ehk imestanud, miks talus ei põle tuled, aga hoovis sähvivad valgusvihud ja askeldavad mingid mehed taskulampidega. Mille kallal täpsemalt, sellest oli võimatu aru saada, kuid kõik see tundunuks veider. Aga juhuslikke möödujaid sattus siiakanti harva. Tegemist oli alaga, kuhu juhuslikult ei satutud. Siin võisid viibida vaid selle kandi püsielanikud, kõik külalised tuli eelnevalt registreerida. Riigipiir asus küll kümneid kilomeetreid eemal mere peal, aga üks korralik riik ei jäta piiri vee peale, vaid toob selle sinna, kuhu saab jalaga peale astuda.
Olime õiget hetke oodates juba kolm päeva selles põhjaranniku kolkakülas veetnud. Kõik viitas sellele, et tänane öö on sobiv. Oleks võinud muidugi veel tihedamat udu oodata, aga siinviibimine muutus päev-päevalt ohtlikumaks, juhuslikke möödujaid võis ju vähe olla, aga kohalike elanike tähelepanelikkust ei tasunud alahinnata.
Pool kaksteist saime oma askeldustega niikaugele, et otsustasime sõita korraks veel randa, peale seda tallu tagasi tulla, paadi järelkärule vinnata ja mere äärde ära minna. Istusime punasesse Ladasse ja sõitsime ranna poole. Olime kokku leppinud, et juhul, kui teel kinni peetakse, ütleme, et oleme Hildal külas. Nii kutsusin ma suvilaomaniku poega, lühemat kasvu tumedate lokkis juustega selli, kellega vaid mõned korrad enne siiasattumist olin kohtunud. Niisugune naiste- ja naljamees, nagu öeldakse, ja see tähendas tema puhul just nimelt seda. Nimi Hilda, mille tuletasin ta perekonnanimest, talle vist eriti ei meeldinud, aga mis teha. Minu kõrval istus Harry, motokrossi talent ja seltskonna noorim. Energiliste, võib-olla pisut nurgeliste liigutustega tugev sell. Hiljuti olin kuulnud lugu, kuidas Harry oli osalenud vene – nii kutsusime me Nõukogude Liitu, et mitte sõnu raisata – noortekoondise koosseisus mingitel rahvusvahelistel võistlustel. Läinud seal siis starti oma enam-vähem isetehtud mootorrattaga ja palju ei puudunud, et ta oleks kogu võistluse võitnud. Ratas lihtsalt lagunes eelviimasel ringil ära. Peale sõitu oli ta juurde hiilinud üks lääne mänedžeri moodi tegelane ja sokutanud talle oma visiitkaardi, öeldes, et kui siit rentslist välja saad, siis võta ühendust. Ma küll ei küsinud, aga arvan, et see visiitkaart oli tal kaasas.
Olime sõitnud oma kümme minutit ja jõudnud üsna mere lähedale, kui auto tegi korraks veidrat häält. Minul autot ei olnud ja mootorid mind ei huvitanud, aga vene autod tegid ikka aeg-ajalt veidrat häält, sellega olime kõik harjunud. Vaatasin nende otsa, kes asja jagasid. Esimene, kelle poole vaatasin, oli Rosin. Selle nime, mis samuti lühend perekonnanimest, olid talle kindlasti pannud tütarlapsed. Mees oligi nagu rosin, iga minia-ämma ühisunistus, sirge rühi, pingul lihaste, ideaalilähedase kehaehituse ja jõulise lõuaga, mida pehmendasid tiheda kulmukaare all heatahtlikud sinised silmad. Moodsa aja Kalevipoeg – võis tema kohta öelda. Mina tütarlaps ei olnud ja seepärast seda Rosina nime suhu ei võtnud, minu jaoks oli ta lihtsalt Raivo ehk Raits. Ta oli ka ainus sellest seltskonnast, keda tundsin. Olime mõlemad nii-öelda ärimehed, nagu meid halvustavalt kutsusid need, kes hea meelega meie käest lääne nodi ostsid, kui ka need, kes ei ostnud, kuna neil polnud selleks raha. Raits oli muidugi minust palju vingem ärimees. Töökas, sihikindel, mittesuitsetav ja peaaegu karsklane. Sündinud juht, eeskätt väliste omaduste poolest, hoolimata sellest, et ta polnud alati päris kindel, kuhu peab juhtima.
Raits vaatas Hilda poole ega öelnud esiotsa midagi. Meeste nägudelt võis lugeda, et asi on tõsine. Ei läinudki kaua, kui mootor lõplikult välja suri. Ükskõik mitu korda Hilda autot käivitada ei üritatud, enam see paigast ei liikunud.
“Õli, job tvoju matj,1” ütles Raits kuivalt. Ja jätkas otse Hilda suunas: “Kas sa õli panid Rakveres?”
Vastuseks oli vaikus, mille ma kohatu küsimusega “Mis õli?” täitsin. Raits ei teinud küsimusest väljagi, vaid jätkas Hilda suunas:
“Kurat, ma ütlesin, pane õli juurde! Panid või? Nüüd on perses.” Nii palju siis minemisest täna.
Mõtlesin, tore, kurat, mingi õli pärast jääb minemata. Niigi oli kõrini seal rõskevõitu tares istumisest. Ronisime autost välja, korjasime oma asjad kokku ja lükkasime auto teelt kõrvalisemasse kohta. Seisime hetke auto nagu kadunukese kõrval ega osanud kohe midagi peale hakata. Toimetada siin kolkakülas nädal aega ainult selleks, et mingi kuradi õli pärast kõik tuksi keerata.
“Täna ei tule enam midagi välja, paari tunni pärast hakkab valgeks minema,” ütles Hilda oma iseloomulikult madala, nasaalse häälega. Raits oli vait ja Harry, see kõige noorem, oleks nõus olnud iga otsusega.
“Lähme tagasi ja proovime sealt mööda jõge minna,” tegin suu lahti, kasutades tekkinud vaikust ja seda, et olin seltskonnas kõige vanem.
“Nalja teed või, selleks ajaks, kui mere äärde jõuame, on hommik,” teatas ehmatusest – sest vahepeal mulle tundus, et Raits annab talle selle jama korraldamise eest veel vastu pead ka – toibunud autoomanik.
Järgnes pikk paus, mille jooksul ootasime, et keegi võtaks asja enda peale ja olukorra ühel või teisel viisil lahendaks.
“Siis jookseme tagasi.” Seda, kas mind vaadati imestunult või pigem kui idiooti, ma pimedas hästi ei näinud. Aga kuna Raits sellele vastu ei olnud, Hildalt oli sõnaõigus mõneks ajaks ära võetud ja Harry tänu leplikule meelelaadile kõikide vanemate meeste ettepanekutega nõus, siis oli asi otsustatud. Hakkasime pilkases pimeduses talu poole tagasi jooksma. Teed oli oma kümne kilomeetri jagu ja nooremad nõudsid iga natukese aja tagant, et teeksime peatuse, aga me Raitsiga ei teinud sellest väljagi, ja nii me jooksime seal nagu tagaaetud ulukid kellaga võidu. Iga hetkega muutusid minutid üha väärtuslikumaks. Kui jõuame liiga hilja, võib asja selleks korraks ära unustada. Sellist udu polnud sealkandis iga päev, seda oleks siis pidanud jälle teab kui kaua ootama. Ja varem või hiljem oleksime jäänud kohalikele silma. Külapoodigi oleks olnud ohtlik liiga tihti minna.
Pilkases pimeduses joostes kadus ajataju. Peale esimest kilomeetrit oli hing kinni ja veremaitse suus, aga seisma polnud lubatud kellelgi jääda. Nüüd oli neil krossimeestel võimalus näidata, kas nad saavad korvpallurile ja atleetvõimlejale vastu. Hästi ei saanud, aga pingutasid lõpuni. Kui suvilauksest sisse astusime, tõmbasime kardinad akende ette ja võtsime dressid seljast. Toas oli vahepeal jahedaks läinud, kaasatoodud radiaatori olime varem välja võtnud, nii et läbimärjad alussärgid aurasid seljas vastu päevinäinud Estoplasti kupli oranži valgust. Võtsime need seljast, pesime end külma veega ja proovisime midagi kuivemat selga saada. Kell oli pool kolm öösel ja tunni-pooleteise pärast pidi valgeks minema. Istusime maha ja mitte ühegi mehe näost ei võinud välja lugeda muud kui seda, et täna ei lähe me enam kuhugi. Hilda oli sellise näoga, mis vähe sellest, et ütles – ta ei lähe täna küll kuhugi, andis ka mõista, et üldse võiksid kõik oma linnakodudesse ära minema hakata. Kodus olekski parem, arvasin, seal ei peaks seda luuserit vaatama. Iga päev nikerdab mootoritega, aga nüüd unustas, et Žiguli-panni tuleb aeg-ajalt ka õli panna. Ka Raitsil paistis selleks korraks kõigest kõrini olevat, nii et ka tema peale ei saanud hetkel hästi loota. See oli üks nendest harvadest hetkedest, kui mees, kes muidu oli sitke nagu kaljukits, oli sellise näoga, et sooviks mitte merele, vaid kõrvaltuppa magama minna. Harryst ei saanud sotti, kuid oli selge, et kui suur valge pealik, kes tavaliselt oli alati avantüüridele avatud, täna minna ei taha, siis tema ka parema meelega ei läheks. Päris seda ma ei oodanud, et Raits ürituses kahtlema hakkab. Ma polnud teda kunagi nii ebakindlana näinud. Tavaliselt oli ta tegude mees.
Aasta varem, kui Viru hotellist kvartal eemal soomlastega äri tegime ja olime neile juba raha peo peale lugenud, teksad autosse toppinud, valmis igaüks oma teed minema, ilmus nurga tagant välja miilitsaauto sellise hooga, et pidi äärepealt teed ületava noore lapsevankriga ema alla ajama. Iga teine mees oleks kohale tardunud, visanud vabatahtlikult kapoti peale pikali ja oodanud käeraudu randmete ümber, aga Raits ütles ainult kaks sõna: “Hüppa peale!” Panime sellise hooga koha pealt minema, et ma ei jõudnud ustki kinni tõmmata. Põrutasime otse mööda Narva maanteed Pirita suunas, miilitsaauto kolm-nelikümmend meetrit meist tagapool. Keerasime hetk hiljem küll vasakule, küll paremale, aga ei saavutanud nende manöövritega suurt midagi, need seal taga olid kihutamisega harjunud. Võtsin kotist teksad ja ütlesin Raivole, et viskame aknast välja. Raivo karjus kõrva, et loll oled, sada viiskümmend rutsi saab nende
Venekeelne vandumine