Surmaga võidu. Peter James
poolkuukujulisi prille ning luges hetke justkui aja võitmiseks. „Doktor Granger saatis mulle värskeima uuringutepartii tulemused, Lynn, ja uudis ei ole paraku hea. Need näitavad maksatalitluses ägedaloomulisi hälbeid.“
Doktor Neil Granger, kohalik gastroenteroloogia eriarst, oli Caitlinit ravinud viimased kuus aastat.
„Iseäranis ensüümitase on väga kerkinud,“ jätkas mees. „Enim GGT-ensüümide tase.Vereliistakute kogus on väga madal, langus on üsna dramaatiline. On tal palju verevalumeid?“
Lynn noogutas. „Jah, ja haava korral kulub verejooksu peatumiseks kaua.“Ta teadis, et vere hüübimisaineid toodab maks ja et terve maks päästab ained verejooksu tõkestamiseks valla viivitamatult. „Kui kõrge on ensüümitase?“ Lugenud aastaid internetist kõike, mida Caitlini arstid soovitasid, oli Lynn korjanud sel teemal üksjagu teadmisi. Piisavalt, et osata muretseda, kuid mitte nii palju, et oleks suutnud sekkuda.
„Noh, normaalse terve maksa ensüümide tase peaks olema umbes nelikümmend viis. Kuu aega tagasi sooritatud laboriuuringud näitasid tuhat viiskümmend.Aga värskeim uuring näitab tasemeks kolm tuhat. Doktor Granger on väga ärevil.“
„Mida see tähendab, Ross?“ Lynni hääl piuksatas lämbuvalt. „Selline tõus?“
Mees vaatas talle otsa, pilgus peegeldumas kaastunne. „Doktor Grangeri sõnul süveneb Caitlini kollatõbi. Ja ühtlasi entsefalopaatia. Lahti seletatuna mürgitavad toksiinid tema keha. Meeltesegadushood on hakanud korduma tihemini, eks?“
Lynn noogutas.
„On ta uimane?“
„Jah, mõnikord.“
„Sügelus?“
„Ajab teda hulluks.“
„Tõtt-öelda ei allu Caitlin paraku enam ravile. Tsirroos on pöördumatu.“
Tundes sisimas sügavat pimedat raskust, keeras Lynn momendiks aknast trööstitult välja vahtima. Ta põrnitses tuletõrjeredelit. Vahtis talviseid skeletitaolisi puid. Mis jätsid surnud mulje. Surnud tunne oli temalgi.
„Kuidas on teie tütre seisund täna?“ küsis doktor.
„Pole viga, pisut lötsis. Ta kaebab hirmsat sügelust. Oli öösel põhiliselt ärkvel, kratsis käsi-jalgu. Ütles, et tema uriin on väga tume. Ja tema kõht on paistes, mida ta vihkab üle kõige.“
„Ma võin anda veetablette, et soodustada vedelikust vabanemist.“ Kuni mees kirjutas Caitlini kartoteegikaardile märkuse, tärkas Lynnis ootamatu nördimus. Vilets märkus kartoteegikaardil ei ole ju ometi abinõu? Ja miks ei ole nood asjad mehel ikka veel arvutis?
„Ross, kui … kui te mainisite dramaatilist langust, siis … kuidas … mis … ma mõtlen … mismoodi seda pidurdada?Tagasi pöörata või nii. Millistel tingimustel?“
Mees hüppas kirjutuslaua äärest püsti, sammus maast laeni ulatuva raamaturiiuli juurde, naasis pruuni kiilukujulise mudeliga ja vabastas lauale lapikese, kuhu mudeli seadis.
„Selline näeb välja täiskasvanud inimese maks. Caitlini oma on vaid õige veidi väiksem.“
Lynn silmitses eset, nagu oli silmitsenud tuhat korda varemgi. Mees asus valgele kirjutuslehele joonistama midagi, mis meenutas brokolikimpu. Lynn kuulas arsti kannatlikke selgitusi sapijuhade toimimisest, ent kui mehe joonis valmis, polnud ta selles valdkonnas targem kui enne. Pealegi oli talle nüüd oluline üksainuke punkt.
„Kahjustuse ümberpööramiseks leidub ju ometi viise?“ küsis ta. Ent tema hääles puudus veendumus. Otsekui teadnuks ta – otsekui teadnuks mõlemad –, et kuue tulutu lootuseaasta järel hakkab vältimatu viimaks kätte jõudma.
„Protsessile tagasikäigu andmine pole paraku võimalik. Doktor Grangeri seisukoht on, et aega napib ohtlikult.“
„Mis mõttes?“
„Me proovisime läbi kõik ravimid, ilma et Caitlin oleks allunud medikamentide mõjule.“
„Te saate kindlasti midagi ette võtta! Saate dialüüsida!“
„Neeru-, mitte maksakahjustuse puhul. Ekvivalenti ei ole.“
Mees vakatas viivuks.
„Mispärast, Ross?“ pinnis tema.
„Sest maksa talitlus on liialt keerukas. Ma joonistan teile ristlõike ja näitan …“
„Ma ei taha järjekordset kuradima joonist!“ karjus Lynn. Siis puhkes ta nutma. „Ma tahan, et te teete mu kullakalli ingli terveks. Kindlasti saab midagi ette võtta.“Ta nuuksatas. „Millised on meie variandid, Ross?“
Arst hammustas huulde. „Caitlin vajab siirdamist.“
„Siirdamist? Issand hoidku, ta on alles viieteistaastane! VIISTEIST!“
Arst noogutas, aga ei vastanud.
„Ma ei karju teie peale … palun vabandust … ma …“ Lynn otsis käekotist kobamisi taskuräti ja pühkis silmi. „Vaene ingel, elu on teda lihtsalt hirmsasti vintsutanud. Siirdamine?“ kordas ta. „Kas see on tõesti meie ainuke valik?“
„Jah, kardetavasti küll.“
„Mis juhtub muidu?“
„Ilustamata öeldes ei jää ta ellu.“
„Kui palju aega meil on?“
Mees tõstis abitult käed. „Võimatu ennustada.“
„Nädalaid? Kuid?“
„Paar-kolm kuud maksimaalselt. Aga võib olla ka hoopis vähem, kui maksakahjustus areneb praeguses tempos.“
Valitses pikk vaikus. Lynn vahtis sülle. Lõpuks küsis ta väga tasakesi: „Ross, kas siirdamine on riskantne?“
„Ma valetaksin, kui väidaksin teisiti. Suurim probleem on maksa leidmine. Need on defitsiit, kuna doonoreid on kasinalt.“
„Ja samuti on Caitlinil haruldane veregrupp, eks?“ ütles Lynn.
Märkmeid kontrollinud, kostis mees: „AB-negatiivne. Jah, see on haruldane. Rahvastikust umbes kaks protsenti.“
„Kas veregrupp on tähtis?“
„See on tähtis, kuid täpsete kriteeriumidega ei ole ma kursis. Mõningane ristsobitus võib tulla kõne alla.“
„Aga mina? Kas ma ei saa oma maksa temale anda?“
„Osaline maksasiirdamine on teostatav. Jah, ühe sagara kasutamine. Kuid lisaks peaks klappima teie veregrupp. Ja minu meelest ei ole teie kehakasv piisav.“
Mees soris pisut kartoteegikaartides, luges hetke. „Teie olete A-positiivne,“ ütles arst. „Ma kohe ei tea.“ Lynnile naeratati talviselt, trööstitult, empaatiaga, kuid võrdlemisi abitult. „Doktor Granger oskab paremini otsustada. Nagu sedagi, kas teie suhkrutõbi oleks takistus.“
Teda ehmatas, et too ülimalt usaldatud härrasmees näis ühtäkki eksinud, jalgealuse kaotanud.
„Ei no super,“ ütles ta kibedalt. Diabeet kuulus tema abielu purunemise ebamugavate suveniiride hulka. Tüüp 2, hilise tekkega, mille päästikuks oli doktor Hunteri sõnul ehk stress. Nõnda ei tohtinud ta tuju tõstmiseks isegi mitte magusat vohmida. „Caitlinil tuleb oodata, et sureks keegi, kellel on sarnane veregrupp? Kas nii või?“
„Tõenäoliselt jah. Kui teil pole just pereliiget või lähedast sõpra, kelle näidud langevad temaga kokku ja kes nõustuks loovutama osa oma maksast.“
Lynni lootused ärkasid natuke. „Kas see on võimalik?“
„Kasv on oluline tegur. Tarvis on kogukat inimest.“
Ainuke kogukas ja ligipääsetav inimene, kes Lynnile pähe turgatas, oli Mal. Aga ta loobus sellest, sest talle meenus, et eksabikaasa oli minevikus nakatunud hepatiiti, mis välistas Mali doonorluse – nagu nad avastasid aastate eest, ajavahemikul, kui üritasid käituda kohusetundlike kodanikena.
Lynn rehkendas ruttu.