Kõik, mida ma ei mäleta. Jonas Hassen Khemiri
arbuusist välja ning Samuel surus enda oma asemele. Teised köögis vahtisid meid, nagu me oleksime kraanikaussi kusnud. Aga Samuel ainult naeratas ja küsis, kas nemad ei taha ka proovida.
„Te veel kahetsete,” ütles ta, kui nad päid vangutasid.
Naaber ohkab. Seal ta seisis. Vanaema Opeli kõrval. Käsi tervituseks tõstetud. Ja ma pidin peaaegu vastu viipama. Aga siis nägin ma tahmast määrdunud aiamaad, tema vanaema kunagise pööningu riismeid, ja musti põlemisjälgi oma garaaži katusel. Mulle meenus, kui halvasti kõik oleks võinud lõppeda, kui tuul oleks teisest suunast puhunud. Ma pöörasin pilgu ära. Aga see osutus raskemaks, kui ma olin arvanud. Ma olin peaaegu sunnitud niimoodi tegema, et käsi iseenesest lehvitama ei hakkaks (surub parema käe vasakuga alla). Mõni asi istub nii sügaval, et sellest ei saa kuidagi jagu. Eluaeg oled nii teinud ja see lihtsalt istub sees. Nagu seksuaalsus.
Samuel pühkis käe puhtaks ja tutvustas ennast. Ma ei teadnud, mis nime valida, sest kui ma Hamzaga reidil käisin, ei öelnud ma kunagi oma õiget nime. Ükskord ütlesin, et ma olen Örjan. Teine kord esitlesin end Travoltana. Kui me Jakobsbergis ühele erapeole sisse imbusime, et leida kaksikõdesid, kes olid oma juuksurisalongi päästmiseks raha laenanud, nimetasin ennast Holabandolaks. Võisin öelda ükskõik mida, sest minu väljanägemise juures ei tule naljalt keegi ütlema, et minu nimi pole minu nimi. Aga kui Samuel ennast tutvustas, ütlesin vastuseks oma õige nime. Olin valmis järgmisteks küsimusteks. „Mis sa ütlesid? Vamdad? Vanbab? Van Damme? Ah Vandad. Kust see nimi pärit on? Mida see tähendab? Kust su vanemad pärit on? Kas nad on poliitilised pagulased? Kas sa oled siin sündinud? Oled sa päris või pool? Kas sa tunned ennast rootslasena? Kuivõrd sa ennast rootslasena tunned? Kas sa sealiha sööd? Muide, kas sa tunned ennast rootslasena? Kas te kodumaale tagasi saate sõita? Oled sa seal käinud? Mis tunne on tagasi minna, külas käia? Kas pole mitte nii, et sa tunned ennast siin välismaalasena ja seal olles rootslasena?” Kui inimesed märkasid, et ma ei viitsi päritolust rääkida, püüdsid nad trenni kohta küsida, et kuidas mulle proteiinijoogid meeldivad ja mida ma arvan MMAst.
Naaber lükkab kohvitassi eemale ja köhatab. Niimoodi tagantjärele tundub küll, et ma oleksin sama hästi võinud vastu viibata. Mis vahet seal oleks olnud? Võib-olla mitte mingisugust. Samueli päev oleks natuke toredamalt alanud. Ta oleks natuke paremas tujus olnud, kui autoga maanteele keeras. Aga mina ei võinud ju teada, et me rohkem enam ei näe.
Samuel oli teistsugune. Samuel ei üritanud minuga päritolust või trennist rääkida. Samuel ütles ainult:
„Vandad? Nagu see šahh, kes Džingis-khaani vastu sõdis? Vägev.”
Seejärel pajatas ta oma kümme minutit mongolitest. Ta ütles, et null koma viis protsenti maakera meessoost elanikkonnast kannab endas osakest Džingis-khaani DNAst, lihtsalt sellepärast, et ta nii paljusid naisi keppis slash vägistas. Ta ütles, et Džingiskhaani riik oli suurim maailma ajaloos ja et mongolid tapsid kokku umbes nelikümmend miljonit inimest. Ta jutustas, et mongolid karistasid kitsipungadest külavanemaid sellega, et kallasid nende kehaõõnsustesse värskelt sulatatud hõõguvkuuma kulda, nõnda nende kehi frittides. Ma ei saanud aru, miks see nääpsuke inimene minuga mongolitest räägib, ka ei saanud ma pihta, miks ma teda kuulan. Aga selles, kuidas me teineteisega rääkisime, oli midagi teistmoodi. Me ei rääkinud kordagi tööst, elukohast ega taustast. Me rääkisime ainult mongolite vappidest, nende lahingutehnikast, nende ustavusest, nende hobustest. Või noh. Enamjaolt oli Samuel see, kes rääkis, ja mina kuulasin. Aga kui peo korraldaja kööki tuli ja meie rämedalt sügavat vestlust kuulma juhtus, siis oleks ta mind justkui uue pilguga vaadanud. Mulle see pilk meeldis.
„Kuidas sa seda kõike tead?” küsisin ma ja mõtlesin, et ta ehk töötab ajalooõpetajana.
„Ma ei tea,” vastas Samuel naeratades. „Ma arvan, et mõnest arvutimängust. Mul on kuradima veider mälu. Mõni asi jääb lihtsalt pidama.”
„Aga suurem osa asju lihtsalt haihtub,” ütles tema punasesse tekki mässitud sõbranna, kes suitsupilve saatel rõdult tuppa astus.
Naaber pühib vahariidelt mõne kübeme ja kinnitab, et tema küll niisugune ei ole nagu mõned teised nende kvartalis. Mul ei ole mingeid eelarvamusi mujalt pärit inimeste suhtes. Ma pole kunagi aru saanud, mis mõte sel on, et eri kultuurid peavad ennast üksteisest isoleerima. Ma armastan reisida. Sellest ajast peale, kui ma pensionile jäin, olen talvehooaja ikka välismaal veetnud. India söök on imehea. Ma tean üht meest, kes töötab Konsumi kalaletis, ta on Eritreast ja väga tore inimene. Minu jaoks polnud see mingi probleem, kui Samueli vanaema majja hakkas uusi inimesi kolima. Mul polnud sellest miskit, et mõni naine loori kandis. Ainult see mulle ei meeldinud, et nad terrassil grillisid ja oma prügi minu konteinerisse viskasid. Aga sellel polnud ju päritoluga pistmist.
Kui Hamza tagasi tuli, muutus ka köögis valitsev meeleolu. Inimesed hoidsid oma klaase ihule ligemal.
„Valmis?” küsisin mina.
„Kas peded kepivad metsas?” vastas tema.
„Miks peded metsas kepivad?” küsis Samuel.
„Äh, see on mingi kuradi vanasõna,” ütles Hamza. „Loe raamatuid, siis pole sul vaja oma nõmedusega hiilata.”
Hamza ja mina tõmbasime minema, ma märkasin, mis tujus ta on, ta oli mingi laksu all, ees ootas pikk õhtu. Ma ei eksinud, enne kui õhtu läbi sai, oli juhtunud mõndagi, ma ei saa midagi täpsemat öelda, aga ma jäin tema kõrvale, ei vedanud alt, ma olin öelnud, et jään tema kõrvale lõpuni, ja seda ma tegin, katsin tema seljatagust, ustav nagu mongol. Aga koduteel tõotasin ma endale, et võtan vähe kergemalt ja leian mõne teise viisi, et üür makstud saaks.
Naaber surub mu kätt ja soovib mulle edu katses rekonstrueerida Samueli viimast elupäeva. Kui mul sulle üldse mingit nõu on anda, siis ainult seda – tee üks lihtne jutt. Räägi ainult seda, mis juhtus – täpipealt ja keerutamata. Ma olen sinu teistest raamatutest mõnd katkendit lugenud ja seal tundus küll, et oled asja endale ilmaaegu keeruliseks teinud.
Hooldekodu
Alumise korruse põetaja ütleb, et tema ei soovi oma õiget nime raamatus näha. Nimeta mind selle asemel „Mikaelaks”. Ma olen alati tahtnud, et mu nimi oleks „Mikaela”. Mul oli lasteaias üks selle nimega sõbranna ja ma olin alailma tema peale kade, sest ta võis oma nime öelda, ilma et keegi oleks kukkunud midagi pärima. Kirjuta, et Samueli ei tundnud ma üleüldse. Olin temaga ainult paar korda tööl kohtunud, olin lihtsalt avanud talle ukse, et ta saaks oma vanaema külastada. Viimati, kui ta siin käis, kuulsin ma justkui koputust uksele, teravat, läbilõikavat, ja kui ma välja jõudsin, seisis Samuel seal ja kopsis autovõtmega vastu klaasi. Ma olin talle juba varem uksekoodi öelnud, ja korra olin ma talle koguni oma mäluvõtme öelnud, selle, mida ma alguses kasutasin, et kood meeles püsiks, ja ometi seisis ta jälle uksel ja koputas ja naeratas pisut häbelikult, kui mind nägi. Ta nägi välja, nagu oleks ta äsja ärganud. Tal oli süles lõhkemiseni täis kilekott ning tema suu ümber oli klaasile tekkinud udune ring, ma mõtlesin veel, et huvitav, kaua ta seal on seisnud ja üritanud koodi meelde tuletada.
Ei midagi erilist. Usu mind. Kui sel loo jaoks tähtsust oleks, siis ma räägiks. Niisama õiendamine. Kerge kähm. Hamza kohtus ühe tüübiga, kes oli talle raha võlgu, aga see tüüp ja Hamza polnud laenu suuruse asjus päriselt ühel meelel. Me olime sunnitud tüübi tualetti viima ja talle meelde tuletama, mis summaga tegu on. Ei midagi tõsist, ta ei läinud vist isegi võmmi. Lihtsalt üks tavaline õhtu, mis lõppes sellega, et me helistasime tuttavale taksistile, kes meid kenasti ja sujuvalt ilma arvet kirjutamata koju sõidutas. Hamza itsitas tagaistmel, tema oli teenistusega rahul, luges mulle rahatähti pihku ja rääkis nagu alati, et me peaksime koos tegutsema, oma äri käima panema, mitte ainult teiste käsul rabama. Aga mina mõtlesin, et mulle aitab.
„Mikaela” naeratab, kui ma tema mäluvõtme kohta küsin. Nojah, see kõlab jumala nõmedalt, kui ma selle välja ütlen, aga niimoodi ju mäluvõtmed töötavadki, mida nõmedamad nad on, seda parem, ja tollal