Meelis. Enn Kippel
rattad alt, kasta need üleni tõrva sisse, süüdata põlema ning veeretada need siis linnusevallilt alla. Esialgu ei osanud vaenlane sellest enesele mingit häda karta, kuid märgates siis, kuidas põlevad rattad kord-korralt ikka lähemale veerevad, hakkasid nad kisades põgenema. Kuna nad aga paksude trobikondadena tihedasti koos olid, siis jõudsid põlevad rattad neile järele ning süütasid paljudel neist valged mantlid põlema. Üks ratastest veeres koguni nõnda kaugele, et viis tule ka ordumeistri telgi külge. Saades sellest meeletuseni vihaseks, vandus ning sajatas ordumeister Volkiin jäledate sõnadega ning andis oma rüütlivendadele käsu, et nad uuesti tormaksid linnusele peale.
Tõmmanud korraks hinge, tõstsid rüütlid oma odad ning alustasid uuesti tormijooksu, kusjuures kogu õhk värises nende pöörasest kisast. Ülalt vallilt veeretati aga suuri kivimürakaid alla ja need tekitasid lõhkudes ning tappes rüütlite ridadesse pikki tänavaid, pühkides ja pihustades kõike oma teelt.
Jällegi pidid rüütlid tagasi tõmbuma, kui nad ei tahtnud lasta end hulgana tappa. Kuid ega ordumeister Volkiingi olnud rumal sõjamees – ta oskas õige peagi vaenlase nõrgema koha üles leida. Uut sõjakavalust appi võttes laskis ta nüüd ordusulaseil kokku korjata suuri põllukive. Ja siis, kui neist olid juba üsna suured kuhjad saanud, laskis ta hakata neid katapultide ehk suurte viskeharkidega linnusesse pilduma.
Üksteise järel lendasid siis rängad kivimürakad mürtsudes ja kolisedes linnusesse, kukkudes seal kuutide lagedele ja tappes linnuseõuel palju veiseid ja lambaid. Kuutides ja varjualustes istuvatele naistele ja lastele ei suutnud nad siiski häda teha, sest laepalgid, olgugi et nad ragisesid ja naksusid, pidasid neile vägevatele hoopidele siiski vastu. Ülal valliserval võitlejad küürutasid aga kivide lähenedes rinnatise taha ning jäid nõnda neist ikkagi puutumata.
Lõpuks aga hakkasid rüütlid pilduma oma katapultidest linnusesse savipotte, mis olid täidetud põlema süüdatud tõrvaga. See tekitas juba palju enam häda, süüdates valli puuosad mitmest paigast põlema. Kukkudes aga loomakarja hulka ning kõrvetades neid, hakkasid hobused ja veised rabelema ning end lõa otsast lahti kiskuma. Küll ruttasid mehed Lembitu märguandel tuld kustutama. Ent kui nad ühes paigas oli suutnud leegid vee ja liivaga summutada, tekkis teisal tulekahju uuesti. Säärast leholaste kimbatust märgates alustasid aga rüütlid jällegi uuesti kallaletungi. Sellest tekkis Lembitu rahvale suur kitsikus ja häda – nad pidid võitlema rüütlite ja tulega, mille kuum leitsak ja kibe ving oli neil hingamist matmas. Juba olid paljudel meestel näod täis veriseid vermeid, kuid kes neist vähegi suutis, see püüdis teiste õhutusel vastu panna. Ja ilma et neil enam oleks olnud mahti tuld kustutada, hakkasid nad põlevaid tuletukke vaenlasele kaela pilduma.
“Lase ennast ja oma rahvast ristida,” kuulis Lembitu läbi võitlusekära jällegi ordupreestri hüüdu, “ainult siis tunneme sinu vastu halastust, muidu aga saad kogu oma rahvaga otsa! Muud meie sinult ei nõuagi, kui et lase enesele ristivett pähe valada ning kinnita seda oma poja meile pandiks andmisega!”
Lembitu teadis, et kuigi see suur ristivägi ei suudaks ta linnust võtta, siis tule ja näljaga võivad nad ometi ta rahva lõpuks suretada. Ja seepärast oleks Lembitu sunniviisilise ristimisega vahest nõustunudki, et nõnda oma rahvast kindlast hukatusest päästa. Kuid Meelis, ei – ennem ta annab juba ennast nende meelevalla alla, kuid oma poega mitte, sest tema peab ju tulevaste tegude jaoks vaba mehena kasvama.
Kuid ei olnud Lembitulgi pikaks arutlemiseks aega, sest linnuserahvas sattus oma ihulikkude hädade poolest ikka suuremasse kitsikusse. Lehola põles juba mitmest kandist ning tuld pilluti sinna üha juurde. Ka inimesi ja loomi oli juba üsna palju otsa saanud ning vigastatud oigasid valjusti.
Et Lembitu oli käskinud Ivol kas või oma ihuga Meelist varjata, siis püüdiski vana karjus seda truult täita. Ühtepuhku, kui Meelis oli uudishimust kihku sattudes ruttamas valliservale, tõmbas vana Ivo ta tagasi ning peitis enese selja taha otsekui kana, kes on kulli eest varjamas oma poega. Korra sai ta sel kombel oma isanda poega varjates enesele raudse ammunoole reide, ja selle väljatõmbamine tekitas talle suurt valu. Kuid vana sulane ei hoolinud sellest kuigi palju, vaid ta tundis koguni rõõmu, et see nool tema ihusse sattudes ei suutnud Meelisele häda teha. Kuid vahel, kui rüütlid olid temagi läheduses linnuseservale ronimas, unustas ta oma isanda käsu ning lõi nende tagasipeletamiseks vapralt kaasa.
Korra oli juba üks päratu pikk raudrüütel suutnud üles linnuseseinale ronida ning hakkas seal oma mantlihõlmade lotendades keerutama pikka mõõka. Kohe tormasid kaks Lembitu meest õielihoitud odadega talle vastu; kuid odavarred murdusid raksatades vastu rauda ning rüütel lõi irvitades ühele meestest pähe, nii et see vajus ohates kokku. Teine neist jõudis aga enese kaitseks tõsta pea kohale oma tammepuust kilbi, mille mõõk ainsa ropsuga lõhestas, suutmata aga mehele mingit häda teha. Raske mõõk tõusis uuesti, et nüüd juba tuua kindlat surma. Seda märgates hüüdis aga Ivo valjusti:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.