Metro 2035. Дмитрий Глуховский
naiste sussid. Aga kriimustused…”
„Tühiasi!” käratas talle Artjom. „Jama!”
„Tahaks midagi hamba alla,” tõi Ljohha kuuldavale. „Millal me nüüd alles koju saame.”
6. peatükk
Kaheksa meetrit
„Siit viib tee ainult ühes suunas,” ütles piirivalvepunkti komandör neile hüvastijätuks, kratsides kaelal küpsenud prisket vinni küünega.
Neid hakkas huvitama, kuhu nad on välja jõudnud.
Mendelejevskaja osutus poolpimedaks, auruhäguseks ja läbimärjaks. Üleminekutrepp naaberjaamast Novoslobodskajalt ei laskunud põranda graniidile, vaid järve: inimesed elasid siin pahkluuni külmas hallikaspruunis vees. Artjom avas oma reisikasti – seal olid tema kummisäärikud. Ühtlasi riputas ta endale automaadi kaela. Ka Homerosel olid kummiriided, kohe näha, et vana rännumees.
„Ma ei teadnud, et vesi murdis siit läbi,” pomises Ljohha, tõmbudes külmast kühmu.
Siin ja seal vedelesid vees mädanenud puidust klopsitud raamid, mis tõstsid inimese põhjast pisut ülespoole. Need olid visatud kuidas juhtub ja keegi ei püüdnud neist saart või teed teha.
„Alused,” tundis Homeros ära, kastes end külma hägusse, et jõuda puidust sillutiseni. „Varem kasutati selliseid veokites. Moskva lähiümbrus oli reklaamtahvleid täis: ostan aluseid! Müün aluseid! Terve must turg oli neid aluseid täis! Ja mõtled: milleks kuradiks neid aluseid vaja on? Tuleb välja, et neid osteti kokku veeuputuse ajaks.”
Aga ka alused olid ammugi vettinud ja mitme sentimeetri jagu vette vajunud. Neid võis läbi pori näha ainult päris lähedalt ja ainult otse jalge ette vahtides; aga kõrvalt vaadates tundus tõesti, et siin on kõik ainult üks sogane piibli meri.
„Nad käivad siin kõik, nagu prohvetid, imeliselt mööda vett,” muigas Homeros, vaadates sumpavaid kohalikke.
Ka maakler andis hinnangu:
„Nagu sitaga üle valatud!”
Peagi unustasid pupillid, kui eredalt oli säranud Hansa, ja neile piisas siinsest kasinast valgusest küllaga. Madalates kaussides põles rasv – kus juhtus, kellel oli; vahel poekottidest tehtud sirmide taga – need olid pleekinud, kuid mitte lõplikult.
„Nagu Hiina paberlaternad,” märkis Homeros. „Ilus, eks?”
Artjomile näis teisiti.
Võlvkaarte all, mis tundusid alguses umbsed ja mustad, olid rööbasteed. Aga mitte tavalised nagu teistes jaamades. Mendelejevskajal polnud platvormi ja rööbastee vahel piiri, hägune vesi tasandas kõik. Tuleb aimata, kus saab veel seista, aga kus tuleb tagasi astuda ja vaeva näha.
Aga mis peamine: kuidas siit edasi saab?
Väljapääs maapinnale oli kinni aetud, suletud. Ülekäik – ära lõigatud. Tunnel – kaelani külma ja räpast vett täis. See ilmselt kiirgas ka veel; mine suple sellises. Kramp lööb sisse, latern läheb lühisesse ja lengerdad nagu ujuk, näoli vees, kuni kopsud täituvad.
Nähtamatute rööbasteede kõrval istusid kohalikud, sügasid ennast, püüdsid sügavusest mingite võrkudega parem mitte mõeldagi keda ja neelasid siinsamas toorelt.
„Sa võtsid minu nugiussi ära! Anna nugiuss tagasi, sunnik!” haaras üks kalur teisel juustest.
Neil polnud paate ega parvesid. Nad ei saanud Mendelejevskajalt kuhugi minna ega kavatsenudki. Aga mida pidid tegema Artjom ja Homeros?
„Miks kõik on vee all? Kas see on madalamal kui Novoslobodskaja?” küsis Artjom valjusti.
„Kaheksa meetrit sügavamal,” tuletas Homeros meelde. „Kogu vesi tulebki sealt siia.”
Pruukis vaid ülekäigu treppidest kaugemale minna, kui kleenukesed lapsed haarasid jalgadest. Hansa kordonisse nad tulla ei julgenud; kuidagi hoiti neid sealt eemal.
„Onu, kuulikest. Onu, kuulikest. Onu, kuulikest.”
Kleenukesed, aga sitked. Hopsti! Tabad võõra käekese taskust. Libeda, kiire, vilka. Püüdsid justkui kinni, aga tühjad pihud. Ja kes see saatana sigudik oli – ei saagi teada.
Maa-alused jõed voolasid kogu metroos, kriipisid betooni, palusid lasta end sügavatesse jaamadesse. Kes suutis – ujus välja: kindlustas seinu, pumpas läga, kuivatas niiskust. Kes ei suutnud – uppus vaikides.
Mendelejevskajal ei viitsinud rahvas sõuda ega ka uppuda. Aeti kuidagimoodi läbi. Varastati kusagilt kokku torutellinguid, poolitati nendega saal, valmistati endale neist džunglid, roniti kõrgemale, lae alla, ja jäädi sinna, nendele raudliaanidele rippuma. Kes oli häbelikum, mässis oma pesa ümber kilekotte, et tema elu väljast ei vahitaks. Kes oli lihtsam, see tegi otse ülemistelt korrustelt kõlavalt, kõigi nähes vette oma asja ja polnud midagi.
Varem sobis Mendelejevskaja saal, pidulik ja vaoshoitud, valgest marmorist, ruumikate ümarate võlvkaartega näiteks õnnepaleeks. Kuid porijoad ilastasid marmorplaadid seintelt lahti, viisid elektri lühisesse ja kustutasid kavalalt nurgelised metall-lühtrid, inimesed muudeti aga kahepaikseteks. Vaevalt et siin keegi veel paari läks – roniti lihtsalt kõrgemale, et mitte tagumikku märjaks teha, ja ühtiti kiiruga.
Kes ei püüdnud nugiusse, istus oma korrusel-koikul osavõtmatult ja muserdatult: ajasid pimeduses nahka, lobisesid ja itsitasid arulagedalt. Teisi tegevusi siin ilmselt polnud.
„Mida süüa?” kordas Ljohha segaduses, ronides märjast kuiva kätte, peletades kerjuseid ja vaadates nukralt oma saapaid.
Tema järjekindlus pani ka Artjomi kõhu pilli lööma. Prospektil oleks tulnud süüa: seal tehti sealihašašlõkki ja oleks saanud kausitäie hautatud seeni. Aga siin…
„Kuulikest, onu!”
Artjom haaras oma reisikastist kõvemini kinni, peletas jõnglased eemale. Taas askeldasid taskus kellegi sõrmed. Leidsid midagi, sikutasid, aga Artjom oli valvel. Pihku jäi väike tüdruk, umbes kuuene. Juuksed olid sassis, iga teine hammas puudu.
„Kõik, nurjatu! Anna ära, mis sul seal on?!”
Ta surus sõrmed ükshaaval lahti, püüdes vihastada. Tüdruk ehmus justkui, aga püüdis ülbitseda. Lubas Artjomi suudelda, kui too lahti laseb. Tal oli käes seen. Kust sai Artjomi taskusse seen? Toores seen, peenralt. Mis jama see on?
„Mis sa nüüd, anna seen! Ihnuskoi oled või?!” hakkas plika kiunuma.
Ta taipas: Anja pani.
Sokutas talle hüvastijätuks seene: selline sa oled, Artjom. Selline sa oled, selline on sinu olemus ja loomus, ära unusta seda oma kangelaslikel rännakutel. Ära unusta ennast ja ära unusta mind.
„Ei anna,” ütles Artjom kindlalt, pigistades lapse kätt kõvemini, kui oli kavatsenud.
„Valus on! Valus! Koletis!” hakkas tüdruk kiunuma.
Artjom laskis sõrmed lahti, vabastas hundikutsika.
„Seisa. Oota.”
Tüdruk tahtis talle juba mingi rauajupiga kaugemalt äsada, kuid tardus, soostus kannatama. Tähendab, uskus veel pisut inimestesse.
„Säh!” Artjom sirutas tema poole kaks padrunit.
„Viska!” käskis plika Artjomi. „Koletis. Ma ei tule sinu juurde. Kui, siis ainult natuke.”
„Kuidas me siit välja pääseme? Tsvetnoi bulvarile?”
„Ei pääsegi!” Ta nuuskas pihku. „Kui on vaja, viivad ise kaasa.”
„Kes?”
„Kellel vaja!”
Artjom viskas talle pihku ühe padruni, teise. Esimese püüdis tüdruk kinni, aga teine kukkus vette ja otsekohe ronisid selle järel külma hägusse kolm jõnglast. Plika virutas neile kannaga ninna, kõrva, kõtt, kõtt, minu oma! Aga juba vedas kellelgi teisel. Tüdruk ei hakanud solvumisest nutma, vaid ütles õnneseenele otsustavalt:
„Olgu,