Metro 2035. Дмитрий Глуховский
Kõrgel… Nagu tornis… Tookord… Aga… Aga…”
Gaasimaski aknakesed hakkasid higistama, süda murdis rinnakorvist välja ja keegi kompis justkui väitsaga, kust Artjomi roide alla pugeda. Gaasimaski filtrite kaudu sai hingata kasinalt ja pingutades, nappis elu, ja jõudnud neljakümne viiendani, nagu tookord, tornis, ei pidanud Artjom vastu ja tõmbas endalt ahistava kumminaha maha. Ahmis magusat ja kibedat õhku. Hoopis teist õhku kui metroos. Värsket.
„Kõrgus… Võib-olla… Sealsamas… Kolmsada meetrit… Kõrgus… Sellepärast võib-olla… Sellepärast vist… Kõrgelt… Püüab…”
Ta heitis seljast ranitsa: jõudis kohale. Surus kiviks tardunud seljaga luugi kaanele, litsus selle välja, astus platvormile. Ja kukkus alles siis. Lebas kummuli, vaatas pilvi, mis olid käeulatuses; veenis südant, rahustas hingamist. Siis tõusis püsti.
Vaade oli siit…
Nagu oleks juba surnud, lennanud paradiisi, aga takerdunud äkki klaasist laele ning jäänud ripnema ja kõlkuma selle lae alla, ei siia ega sinna. Aga on selge, et alla tagasi ei saa selliselt kõrguselt enam minna: kui oled ülevalt näinud, kui mänguasjalik on kõik maal tegelikult, kuidas saab seda kõike siis pärast taas tõsiselt võtta?
Naabruses kõrgusid veel kaks samasugust pilvelõhkujat, varem värvikirevad, nüüd hallid. Aga Artjom ronis alati just selle hoone otsa. Nii oli õdusam.
Pilvede vahele tekkis hetkeks laskeava, sellest tulistas päike; ja äkki tundus, et kõrvalmajas läigatas miski, kas siis katuselt või ühe ülemise korteri tolmusest aknast. Nagu oleks keegi kiire peegliga kinni püüdnud. Aga kuni ta jõudis tagasi vaadata, barrikadeeris päike end taas ja kiir kadus. Enam ei olnud.
Pilk eksles iseenesest kogu aeg, kuidas ka Artjom poleks silmi mujale pööranud, ümbersündinud metsale, mis oli kasvanud Botaanikaaia kohale. Ja mustale paljale tühimikule selle südamikus. Nii surnud koht, nagu oleks issand läigatanud sellele põleva väävli jäänuseid. Aga ei, mitte issand.
Botaanikaaed.
Artjom mäletas seda teistsugusena. Ainult seda ta mäletaski kaotsiläinud sõjaeelsest maailmast.
Imelik asi: kogu su elu koosneb kahhelkivist, tüübingutest, tilkuvatest lagedest ja niredest põrandal relsside kõrval, graniidist ja marmorist, umbsusest ja elektrivalgusest.
Aga ühtäkki on selles pisitilluke tükike midagi muud: jahe maihommik, lapselikult õrn äsjatärganud rohelus sihvakatel puudel, värviliste kriitidega täisjoonistatud pargiteed, piinav järjekord plombiiri järele ja see plombiir ise, topsikeses, mitte lihtsalt magus, vaid lihtsalt ebamaine. Ja ema hääl – aja, nagu vasest telefonikaabli tõttu, nõrgenenud ja moonutatud. Ja tema käe soojus, millest püüad mitte lahti lasta, et mitte kaotsi minna – hoiad kogu jõust. Kuigi kas sellist asja saab mäletada? Vist mitte.
Ja see kõik, teine – on sedavõrd kohatu ja võimatu, et sa ei mõistagi enam, kas see on juhtunud sinuga ilmsi või nägid seda lihtsalt unes? Aga kuidas sa saad seda unes näha, kui pole midagi sellist kunagi näinud ega tundnud?
Artjomil püsisid silme ees kriidijoonistused teeradadel ja kuldsete nõeltega päike läbi aukliku lehestiku ja jäätis pihus ja oranžid naljakad pardid pruunil tiigipeeglil ja võnkuvad sillakesed üle selle sügiseselt näiva tiigi – nii hirmus on vette kukkuda, aga veel hirmsam on kukutada sinna vahvlitopsike!
Aga tema nägu, oma ema nägu, ei suutnud Artjom meenutada. Püüdis seda esile manada, palus vastu ööd, et näeks seda vähemalt uneski, olgu nii, et ta unustab selle hommikuks – kuid midagi ei tulnud välja. Kas tõesti polnud tema peas pisikest nurgakest, kus ema võinuks end peita ning oodata surma ja pimeduse möödumist? Ilmselt mitte. Kuidas saab inimene olemas olla ja täitsa ära kaduda?
Aga see päev, see maailm – kuhu said need kaduda? Alles nad ju olid – siinsamas, kõrval, pruugib vaid silmad sulgeda. Muidugi saab neisse tagasi minna. Nad pidid kusagil Maal pääsema, alles jääma – ja hüüdma neid, kes on kaotsi läinud: meie oleme siin, aga kus teie olete? Tuleb neid ainult kuulda. Tuleb ainult osata kuulata.
Artjom pilgutas silmi, pühkis lauge, et silmad näeksid jälle tänast, mitte kakskümmend aastat tagasi. Istus maha, tegi ranitsa lahti.
Seal oli raadiojaam – sõjaväe oma, tohutu suur, roheline, kriimudega – ja veel üks riistapuu: rauast kast väntkäepidemega. Isetehtud dünamomasin. Päris põhjas oli nelikümmend meetrit juhet, raadiojaama antenn.
Artjom sõlmis kõik traadid kokku, tegi katusel tiiru, kerides juhtme lahti, pühkis vee näolt ja pani gaasimaski taas vastu tahtmist pähe. Pigistas kõrvaklapid pähe. Silitas sõrmedega klahve. Keeras dünamomasina käepidet: diood pilgutas silma, peopesas hakkas sumisema, vibreerima nagu elusolend.
Ta klõpsas lülitit.
Sulges silmad, sest kartis, et need segavad tal püüda raadiolainete mürast pudelit kirjakesega kaugelt mandrilt, kus keegi on veel ellu jäänud. Lõi lainetel kõikuma. Ja keerutas dünamot – nagu oleks sõudnud täispuhutaval parvel käega.
Kõrvaklapid lõid sumisema, hakkasid läbi sahina undama peenikest „iiiiiu”d, köhatasid nagu tiisikusehaige; vaikisid mõnda aega ja hakkasid taas sumisema. Nagu oleks Artjom jalutanud tuberkuloosiisolaatoris, otsides, kellega juttu puhuda, aga mitte ükski haige polnud teadvusel; ainult põetajad surusid sõrme huulile ja tegid rangelt „ššššš”… Siin ei tahtnud keegi Artjomile vastata, keegi ei kavatsenud elada.
Piiterist ei midagi. Jekaterinburgist ei midagi.
London vaikis. Pariis vaikis. Vaikisid Bangkok ja New York.
Enam ammugi polnud oluline, kes seda sõda alustas. Polnud tähtis, miks see algas. Milleks? Kas ajaloo tarvis? Ajalugu kirjutavad võitjad, aga siin polnud kellelgi kirjutada ja varsti pole kellelgi lugeda.
Sšššš…
Eetris oli vaikus. Ääretu vaikus.
Iiiiu…
Orbiidil tolknesid rahutud sidesatelliidid: keegi ei kutsunud neid ja nad olid üksindusest hullumas ning sööstsid Maale, et pigem õhus ära põleda, kui niisama olla.
Ei ühtki sõna Pekingist. Ja Tokyo on haud.
Aga Artjom keerutas ikkagi seda neetud käepidet, keerutas seda edasi-tagasi.
Kui vaikne oli! Võimatult vaikne. Talumatult.
„Siin Moskva! Siin Moskva! Vastake!”
See on tema, Artjomi, hääl. Nagu alati, ei jõudnud ta ära oodata, ei pidanud vastu.
„Siin Moskva! Vastuvõtt! Vastake!”
Iiiiiiu.
Mitte peatuda. Mitte alla anda.
„Peterburi! Vastake! Vladivostok! Vastake Moskvale! Rostov! Vastake!”
Mis sinuga on, Piiter? Kas sa oled tõesti nii armetu, armetum kui Moskva?! Mis seal sinu asemel on? Klaasjärv? Või on hallitus su nahka pannud? Miks sa ei vasta? Ah?
Kuhu oled jäänud sina, Vladivostok, uhke linn teises maailma otsas? Sa olid meist ju nii kaugel, kas tõesti nakatati katkuga ka sind? Kas tõesti ei antud sinulegi armu? Khh. Khh.
„Vastake, Vladivostok! Siin Moskva!”
Kogu maailm on pikali maas, näoli mudas ega kuule seda lõputut vihma, mis langeb seljale piiskadena, ega tunne, et nii suu kui ka nina on täidetud roostese veega.
Aga Moskva… Näe. Seisab. Jalgel. Nagu elus.
„Kas te olete seal kõik maha kärvanud või?!”
Ššššš…
Võib-olla vastasid nende raadioeetrisse tunginud hinged talle nii? Aga võib-olla tegi sellist häält foon? Ka surmal peab ju olema oma hääl. Ilmselt just selline: sosin. Tss… Nonoh. Ära sumise. Rahune maha. Rahune maha.
„Siin Moskva! Vastake!”
Ehk kuulevad nad nüüd?
Otsekohe köhatab keegi kõrvaklappides, tungib erutatud