Itaalia pulm. Nicky Pellegrino
„Ta abiellub järgmisel suvel ja tahab kanda Nikolas Rose’i kleiti.”
„Muidugi tahab ta seda.” Nikolas laskis pruudi juuksed sõrmede vahelt alla libiseda ja heitis pilgu Pieta visanditele. „Ma näen teda milleski voogavas, materjalis, mis liigub, kui ta end liigutab, ning mis pole liiga jäik ega ametlik. Ma näen pruudikimbuna valgeid orhideesid, seotud lihtsa mündirohelise paelaga. Ja juuksed võibolla ülespandult, mõned valged õied ja kahvaturohelised lehed otse siin kõrva juures. Jaa, jaa, kaunis! Jätan sind sellega tegelema, Pieta.”
Ta tegi kannapöörde ja oli kadunud sama kiiresti, kui oli ilmunud.
„Kas see oli Nikolas Rose?” küsis pruut, kes näis vapustatud.
„Jah, see oli tema.”
Pieta jätkas asjadega, mis oli vaja ära teha: mõõtude võtmine, fotode tegemine kausta jaoks, paberite täitmine, ning lõpuks andis ta pruudile oma visiitkaardi, millele oli kirjutatud: „Pieta Martinelli, moelooja abi”.
„Oo, teil on Itaalia nimi,” Helene’ile näis see meeldivat.
„Jah, mu isa on itaallane,” ütles Pieta.
„Vaat see on tõesti kokkusattumus. Mu peigmees on ka itaallane. Ta nimi on Michele DeMatteo. Kas pole kena nimi? Varsti olen Helene DeMatteo …”
Pieta seisis väga vaikselt ja laskis noorel mõrsjal edasi kõnelda seni, kuni oli kindel, et on enesevalitsuse täielikult tagasi saanud. See kestis mõne hetke, ja ta mõtles, kas oli märgata, et midagi on valesti.
„Ja teie peigmees,” küsis ta viimaks, „kas ta teab, et tulite Nikolas Rose’i juurest endale pulmakleiti tellima?”
„Oh ei, muidugi mitte. See peab ju üllatus olema, eks ole? Suur üllatus.”
Pieta noogutas. „Oo jaa, see saab olema üllatus,” sõnas ta vaikselt, „seda võin teile lubada.”
Ta lipsas välja, ilma et oleks Nikolasele seda isegi öelnud. Kui too oleks teadnud, et Pieta välja läheb, oleks ta leidnud tuhat moodust, kuidas teda kinni pidada, ja oleks ilmselt koostanud nimekirja asjadest, mida talle on vaja tuua. Aga Pieta ei saanud oodata. Tal oli vaja minna Little Italysse ja otsekohe Addoloratat näha. Ta ei suutnud seda uudist kauem ainult endale hoida.
Little Italy3 oli kunagi olnud kõige kitsukesem restoran, kus oli ainult niipalju ruumi, et üksainus kelner sai hädavaevu laudade vahel liikuda. Tollal polnud ei menüüd ega toiduvalikut. Külastajad sõid seda, mida Beppi oli parajasti valmistanud. Näiteks pastasuppi, millele järgnesid taldrikutäis kaua mooritud liha ja paprikahautis peperonata, kõrvale klaas teravamaitselist punast veini, ning igal laual oli korv koreda sitke leivaga. Alguses olid seal söömas käinud ainult itaallased, aga kuuldused olid aegamööda levinud, ja nüüd, kõik need aastad hiljem, oli Little Italy laienenud kolme naabruses asunud äri pinnale. Maja ees kõnnitee kohal oli suur valge baldahhiinkatus, selle all hõbedakarva alumiiniumlauad ja – toolid, ning suurtes pottides pügatud rohelised põõsad, eraldamaks lõunastajaid äritänava saginast, mis seal alati tööpäevadel valitses. Sealt võiski leida Beppi – kes oli öeldavasti pensionile jäänud – soojadel päevadel oma sõpradega kaarte mängimas ja silma peal hoidmas Addoloratal, kui too igal hommikul tahvlile kriidiga menüüd kirjutas ja terve päeva külastajatele toitu valmistas.
Sisekujundus ei olnud muutunud. Valgeid krohvitud seinu katsid suured mustvalged äratrükid vanadest fotodest: Beppi lapsena lõunalauas spagette söömas, kogu perekond pidulikult riietatud pühapäevahommikul kirikusse minekuks, Beppi ja ta õde Isabella naervatena laenatud Vespal sõitmas. Lauad olid kaetud punavalgeruuduliste linadega ja toitu serveeriti suurtes valgetes kaussides. Nii oli see olnud Little Italy algusaegadest saadik.
Nüüd oli Addolorata hakanud vähehaaval väikeseid muudatusi tegema, lisades toitudele uusi maitseaineid ja koostisosi: peotäis Kreeka pähkleid tummises risotos, näpuotsatäis köömneid lambaraguus. Beppil oli kombeks kaardimängupartiide vahel köögis käia ja proovida lusikalt kastet või kulbist suppi ning sageli kostsid siis köögist kõige valjemad hääled.
Aga täna leidis Pieta isa tema lemmikkohalt laua äärest õues päikesepaistel, valge vesti väel ja täielikult süvenenud kaardimängu Ernesto Bosettiga.
„Kas sa võidad, papa?” hüüdis Pieta.
Isa tõstis kulmu kortsutades pilgu: „Noh, ma võiksin võita küll, kui see stronzo4 lõpetaks sohitegemise.”
Ernesto viskas oma kaardid lauale ja tõstis käed taeva poole: „Porca la miseria,5 ma olen sinuga kolmkümmend aastat kaarte mänginud ja sa ei suuda unustada seda ühtainsat eksimust palju aastaid tagasi!” Ta vaatas üles Pieta poole ja raputas pead. „Ma ei tea, miks ma ikka veel temaga mängin, kullake, ma tõesti ei tea. Igatahes on tore sind näha. Leia endale tool ja söö koos meiega!”
Pieta patsutas teda õlale: „Mulle meeldiks väga teiega lõunatada, aga ma söön täna koos Addolorataga. Tal on mingi uus roog, mida ta tahab minu peal katsetada.”
„Uus roog?” pomises ta isa. „Ära praegu liiga palju söö, Pieta!”
Pieta ärritus, kuid vastas naerdes: „Aga alles täna hommikul ütlesid sa mulle, et pean rohkem sööma.”
„Si, si, kuid ära unusta imeilusat lasanjet, mille ma täna õhtusöögiks tegin. Tahan, et su söögiisu alles jääks.”
„Ära muretse, papa,” hüüdis Pieta üle õla, kui majja sisenes, „su imeilus lasanje süüakse kindla peale ära!”
Restoranis oli täna palju rahvast. Väljas olid kõik lauad hõivatud ja sees oli üksainus vaba laud. Maja oli täis lärmi ning valgesse riietatud itaallastest kelnerid sööstsid edasi-tagasi, kandes laudadele auravaid toidutaldrikuid ja viies neid jälle ära, kui need olid isukalt tühjaks söödud. Kõikidel vanemaealistel kelneritel olid vuntsid ning noorematel hobusesabasse seotud pikad juuksed ja sätendav kuldrõngas kõrvas.
Ülemkelner oli Frederico, kes oli siin töötanud peaaegu algusest peale. Ta serveeris parajasti kaussides musta kalmaarivedelikuga risotot, kui märkas Pietad. Peanoogutusega osutas ta vaba laua suunas: „Ciao, bella!6 Istu sinna ja ma teatan su õele, et oled kohal.”
Õde oodates jälgis Pieta, kuidas inimesed toitu naudivad. Kõige rohkem telliti risotot. Külastajad sõid isukalt, tupsutasid punase salvrätiga oma kalmaarivedelikust musti huuli ja rüüpasid veiniklaasidest Chiantit. Teiste seas oli ka üks ülikonnas mees, kes sõi üksinda, lugedes samal ajal ajalehte. Ta sõi seda ainsat rooga, mida Addolorata kunagi menüüst ei eemaldanud – hirvekooti, mida oli kaua hautatud ohtra koguse sibulate ja tomatitega ning mida serveeriti sametise kastmega, mis immutas suurt kuhilat kartuliputru praetud küüslauguga. Pieta nägi mehe näoilmest, et iga suutäis tundus talle taevalik.
Kui Addolorata köögikuumusest õhetades saabus, tõi ta kaasa kaks valget kaussi täis pastarooga, mida ta terve hommikupooliku oli täiustanud.
„Näe, proovi seda! Ütle, mida sa sellest arvad. Ma valmistasin palju eri versioone, kuid arvan, et lõpuks see mul õnnestus.”
Pieta pistis ühe lusikatäie suhu. Tegelikult oli see roog rohkem supi moodi. Brokolit oli keedetud vanamoodsal viisil, kuni see oli täiesti pehme ja tükkideks lagunenud. Porrulauku oli praetud oliiviõlis ja siis kergelt hautatud väheses brokolikeeduvees, kuni see oli peaaegu sulanud. Lisatud oli pisut tšillit ja sidrunit ning jämedalt hakitud musti oliive, natuke piiniapähkleid ja paksude laastudena pecorino-juustu. Maitse ja toitvuse lisamiseks oli see kõik segatud kõrvakesekujulise pasta hulka.
„Sa oled peekoni välja jätnud,” märkis Pieta.
Addolorata pistis lusikaga veidi toitu suhu, kallutas pea viltu ja kehitas õlgu. „Mulle tundus, et see ei vaja üldse peekonit. Kas sulle maitseb?”
Pieta võttis teise lusikatäie, ja siis kolmanda. „Mmm, maitseb
Väike Itaalia
Sitapea.
Kurat ja põrgu!
Tere, kaunitar!