Usaldus. Suund, mitte sihtpunkt. Osho
pole olemas, vaid seetõttu, et laps pole veel tundnud seda janu, soovi, igatsust. Ta pole veel valmis otsima tõde, otsima elu ülimat tõde. Ta pole piisavalt küps, et puudutada jumala valda. See armusuhe peab millalgi tekkima, aga see saab tekkida vaid siis, kui teda ei sunnita uskuma. Kui ta on pööratud usku enne seda, kui temas on tärganud janu uurida ja teada saada, siis elab ta kogu elu võltsilt. Jah, ta räägib jumalast, sest talle on räägitud, et jumal on olemas. Talle on seda räägitud autoriteetselt ja seda on teinud inimesed, kellel oli ta lapsepõlves palju võimu – ta vanemad, preestrid, õpetajad. Talle on räägitud ja ta on pidanud sellega leppima; see oli ellujäämise küsimus. Ta ei saanud öelda „ei” oma vanematele, sest ilma nendeta poleks ta saanud ellu jääda. Liiga riskantne oli „ei” öelda. Ta pidi ütlema „jah”. Aga ta „jah” ei saa olla tõsi.
Kuidas saaks see tõsi olla? Tema „jah” on ainult poliitiline vahend, et ellu jääda. Sa pole teinud temast religioosset inimest, vaid diplomaadi, poliitiku. Sa oled takistanud tal kasvada ehedaks inimeseks. Sa oled ta mürgitanud. Sa oled hävitanud ta intelligentsi tärkamisvõimaluse, sest intelligents tärkab vaid siis, kui tekib igatsus teada saada. Nüüd ei tärka see igatsus kunagi – sest enne kui küsimus võinuks ta hinges tekkida, anti juba vastus! Enne kui ta nälga tundis, topiti talle toitu sisse. Ilma näljata ei suuda ta seda sunnitud toitu seedida; tal pole iha seda seedida.
Seetõttu elavad inimesed nagu torud, milles liigub elu nagu seedimata toit.
Lastega tuleb olla väga kannatlik, väga virge, väga teadlik, et mitte öelda midagi, mis võiks takistada nende intelligentsi tärkamist. Pole vaja pöörata neid kristlasteks, hindudeks ja muhameedlasteks. Vaja on lõpmatut kannatlikkust. Ühel päeval juhtub ime, et laps ise hakkab pärima. Ka siis ära anna talle valmis vastuseid. Need ei aita kedagi, valmis vastused on igavad ja rumalad. Aita lapsel saada intelligentsemaks. Vastuste asemel anna talle olukordi ja väljakutseid, nii et ta intelligents teravneks ja ta küsiks sügavamaid küsimusi – nii et küsimus läbiks ta sisemust, nii et küsimus oleks elust ja surmast.
Aga see pole lubatud. Vanemad kardavad väga, ühiskond kardab väga: kui lastel lubatakse jääda vabaks, siis kes teab? Nad ei pruugi kunagi liituda oma vanemate kogudusega, nad ei pruugi kunagi kirikusse minna – olgu see katoliiklik, protestantlik või mis tahes. Kes teab, mis juhtub, kui nad ise intelligentseks saavad? Nad pole siis sinu kontrolli all. See ühiskond läheb oma kontrolliga üha sügavamale, et omada igaühe hinge.
Seetõttu on esimene asi, mida ühiskond peab tegema, hävitada usaldus – usaldus, mis lapsel on enda vastu, enesekindlus. Ta tuleb muuta kõhklevaks ja kartlikuks. Kui ta juba väriseb, saab teda ka kontrollida. Kui ta on enesekindel, siis ei saa teda kontrollida. Kui ta on enesekindel, siis ta paneb end maksma, püüab ajada oma asja. Ta ei taha siis kunagi teha, mis teised ütlevad. Ta läheb oma teekonnale, ta ei täida kellegi soove. Temast ei saa kunagi matkijat, igavat ja surnud inimest. Ta on elav, pulseerib elust, ja keegi ei suuda teda kontrollida.
Hävita ta usaldus, ja sa oled ta kastreerinud. Sa oled temalt jõu ära võtnud. Nüüd on ta alatiseks jõust ilma jäänud ja vajab alati kedagi, kes teda valitseks, juhataks ja kamandaks. Nüüd on ta hea sõdur, hea linnakodanik, hea rahvuslane, hea kristlane, hea muhameedlane, hea hindu. Jah, ta on kõike seda, aga pole tõeline isiksus. Tal pole mingeid juuri; ta on kogu elu juurteta. Ta elab ilma juurteta, ja elada ilma juurteta tähendab õnnetut elu, see on elu põrgus.
Just nagu puud vajavad juuri, mis on maamullas, vajab ka inimene juuri olemises, või muidu elab ta väga ebaintelligentset elu. Ta võib maailmas hakkama saada, ta võib saada väga kuulsaks…
Ükspäev lugesin üht juttu.
Kolm kirurgi, kes olid vanad sõbrad, kohtusid puhkusel. Nad istusid rannas päikese käes ja hakkasid kiitlema. Esimene ütles: „Ma kohtasin üht meest, kes oli sõjas mõlemad jalad kaotanud. Ma andsin talle kunstjalad, ja see on tõeline ime. Nüüd on temast saanud üks maailma parimaid jooksjaid! Väga võimalik, et järgmistel olümpiamängudel ta võidab.“
Teine ütles: „See pole midagi. Ma kohtasin üht naist, kes kukkus kolmekümnendalt korruselt alla; ta nägu oli täiesti hävinud. Ma tegin suurepärast plastilist kirurgiat. Ükspäev nägin ajalehest, et temast on saanud maailma iluduskuninganna.“
Kolmas mees oli tagasihoidlik. Teised vaatasid talle otsa ja küsisid: „Mida sina oled viimasel ajal teinud? Mis sinul uudist on?“
Mees vastas: „Eriti midagi – ja ma ei tohi selle kohta midagi rääkida.“
Mõlemad kolleegid muutusid uudishimulikuks. Nad ütlesid: „Aga me oleme sõbrad, me hoiame su saladust. Ära muretse, me ei räägi kellelegi.“
Niisiis mees rääkis: „Hästi, kui te just annate lubaduse. Minu juurde toodi üks mees. Ta oli autoõnnetuses pea kaotanud. Ma ei teadnud, mida teha. Ma tormasin aeda, et mõelda, mida küll ette võtta, ja äkki sattusin kapsale. Ma ei leidnud midagi muud, istutasin kapsa talle pea asemele. Ja teate, mis? Sellest mehest on saanud India peaminister.“
Sa võid lapse hävitada, aga temast võib ikkagi saada India peaminister! Pole võimatu, et saadakse edukaks ka ilma intelligentsita. Tegelikult on palju raskem saada edukaks, kui olla intelligentne, sest intelligentne inimene on leidlik. Ta on alati oma ajast ees; ja teistel läheb aega, et temast aru saada. Ebaintelligentsest inimesest on kerge aru saada. Ta sobib ühiskonda; ühiskonnal on oma väärtused ja kriteeriumid, mille järgi talle hinnangut anda. Aga läheb aastaid, enne kui ühiskond hakkab hindama geeniust.
Ma ei ütle, et inimene, kes pole intelligentne, ei saa edukaks, kuulsaks – aga ta jääb ikkagi võltsiks. Ja häda on selles, et võid saada küll kuulsaks, aga kui oled võlts, siis elad õnnetult. Sa ei saa teada, milliseid õnnistusi elu sulle pakub, sa ei saa seda kunagi teada. Sul pole selle teadmiseks piisavalt intelligentsi. Sa ei näe kunagi olemise ilu, sest sul pole selleks piisavalt tundlikkust. Sa ei näe kunagi seda imet, mis sind ümbritseb, mis ristub su teega iga päev miljonil kombel. Sa ei näe seda kunagi, sest selle nägemiseks on sul vaja tohutut võimet mõista, tunda, olla.
Ühiskond on orienteeritud võimule. See ühiskond on ikka veel täiesti primitiivne, täiesti barbaarne. Vähesed inimesed – poliitikud, preestrid, professorid – valitsevad miljoneid inimesi. Ja seda ühiskonda juhitakse nii, et lapsel ei lubata intelligentne olla. See on tõeline juhus, et aeg-ajalt ilmub maa peale buda – tõeline juhus. Aeg-ajalt, kuidagimoodi, pääseb keegi ühiskonna haardest välja. Vahel jääb inimene ühiskonna mürgist puutumata. Ühiskond teeb mingi eksituse, vea. Enamasti on ühiskond inimese juuri hävitades edukas, inimese eneseusaldust hävitades edukas. Ja kui see on kord tehtud, ei suuda inimene enam kunagi kedagi usaldada.
Kui sa ei suuda ennast armastada, ei suuda sa kedagi armastada. See on absoluutne tõde, sellel pole erandeid. Sa suudad armastada teisi vaid siis, kui suudad armastada ennast.
Aga ühiskond mõistab enesearmastuse hukka. See ütleb, et enesearmastus on isekus, nartsissism. Jah, enesearmastus võib muutuda nartsissistlikuks, aga mitte tingimata. See võib muutuda nartsissistlikuks, kui ei hõlma ümbritsevat; võib saada isekaks, kui piirdub vaid su endaga. Muidu on enesearmastus kogu armastuse algus.
Inimene, kes end armastab, hakkab varem või hiljem armastusest üle ajama. Inimene, kes usaldab ennast, ei saa jätta teisi usaldamata – isegi neid, kes kavatsevad teda petta, isegi neid, kes on teda juba petnud. Jah, ta ei suuda jätta isegi neid usaldamata, sest nüüd ta teab, et usaldus on tähtsam kui miski muu. Sa võid inimest petta – aga mis mõttes? Sa võid võtta temalt raha või midagi muud. Kuid inimene, kes tunneb usalduse ilu, pole sellistest pisiasjadest häiritud. Ta armastab sind ikka, ta usaldab sind ikka. Ja seejärel sünnib ime: kui inimene sind tõesti usaldab, on võimatu teda petta, peaaegu võimatu.
Seda juhtub iga päev ka teie elus. Kui usaldad kedagi, siis sel inimesel on võimatu sind petta. Kui istud raudteejaamas pingil, sa ei tunne seda inimest, kes su kõrval on – ta on sulle täiesti võõras inimene – ja ütled talle: „Palun hoidke mu pagasil silm peal, ma toon pileti. Palun vaadake selle järele.“ Ja sa lähed. Sa usaldad võhivõõrast inimest. Ja peaaegu ükski võõras ei peta sind. Ta oleks võinud sind petta, kui sa poleks teda usaldanud. Usaldusel on