Surnud ruum. Heather Graham
„Andke andeks, ma ei taha peale käia, kuid pean aru saama. Kui ta lahkus kodunt vabatahtlikult ning olite juba võõrdunud, miks te siis arvate, et temaga on midagi juhtunud?”
Eileen ohkas sügavalt. „Donald suri kohe pärast seda, kui Genevieve oli majast välja astunud. Tüdruk tuli Donaldi matusteks tagasi. Tahtis eemale hoida minust ja sellest, mida ta nimetas minu naeruväärseks pühendumuseks naeruväärselt ebafunktsionaalsele perele. Usun, et ta oli endast väljas, sest minu vend suri enne, kui nad olid rahu sõlminud, aga…” Naine tõstis ühe kalliskividega kaunistatud käe. „Usun, et minu venna majapidamises võis olla vastik üles kasvada. Minu isa ja vanaisa saavutatu kohta võib palju kiidusõnu öelda, kuid sel kõigel oli oma hind. Lastele esitatud võimatud nõudmised. Nii palju süüotsimist, kui miski valesti läks.” Eileen raputas pead ja Joe oli liigutatud tema ilmsetest kannatustest. Hoolimata reserveeritusest ja elegantsist, oli naises sügav ja juurdunud kurbus. Seejärel vaatas Eileen mehele otsa. „Pärast minu venna surma on ta mulle helistanud iga kahe nädala tagant. Vähemalt korra iga kahe nädala tagant. Ma pole temast midagi kuulnud juba üle kuu.”
Joe nõjatus tahapoole, vaadates naist. Ta oli politseis töötatud aastatel palju õppinud, kuid veelgi rohkem oli ta õppinud hiljem, kui hakkas omapäi töötama. Vaadata kellegi nägu sel ajal, kui ta rääkis, oli sageli sama oluline kui sõnad, mida öeldi.
„Kas viimasel korral, kui vestlesite, sai öeldud midagi, mis võinuks põhjustada suurema lõhe teie vahel?” küsis mees.
Oli tunda kerget kõhklust.
„Ei,” lausus naine.
Ta valetas.
„Pean teadma kõike,” ütles Joe kindlalt.
Jällegi elegantne käelehvitus. „Ühes kõmulehtedest oli kohutav artikkel meie pere kohta,” rääkis naine.
„Ja?” õhutas Joe.
„Genevieve oli kindel, et tema isa ei ole tema isa.”
„Ta on teiega märkimisväärselt sarnane. Oletan, et teie ja te vend pidite välja nägema üsna sarnased,” sõnas Joe.
„Täpselt,” ütles Eileen.
Mees viivitas. „Mis leht see oli? Millal artikkel trükiti?”
„Te ei taha seda hirmsat soppa lugeda,” kinnitas naine talle.
„Ma pean seda lugema. Mrs Brideswell, muidu töötan siin teadmatuses. Teie vennatütar on kakskümmend kuus. Ta on täiskasvanu. Täiskasvanutel on õigus otsustada kaduda. Mul pole peaaegu midagi, millega edasi töötada. Olete andnud mulle mõne tuttava eesnimed ja tänavanimed ning mul on tema töökoha kontaktid, ehkki ta lahkus sealt kuu aja eest. Juba see võib viidata, et Genevieve plaanis linnast lahkuda. Mul on ka aadresse, kus te uskusite teda ringi liikuvat. Te ei või minu eest midagi varjata. Kui ma ta leian – kui ma ta leian –, ei või ma garanteerida, et suudan teda veenda teile helistama.”
„Ei! Te ei saa aru. Usun kogu südamest, et kui ta saaks mulle helistada, ta teeks seda.”
Joe vastas ettevaatlikult. „Kas te arvate, et teie vennatütar on surnud, Mrs Brideswell?”
Naise näol välgatas valu. „Ma ei tea,” sosistas ta. „Ma lihtsalt… ma tean, et ta armastas… armastab mind. Ükskõik, mis meie vahele ka ei tulnud… Genevieve helistaks mulle. Kui ta on seal kusagil… hüüdmas abi järele, hüüab ta mind. Oh, mu jumal, Mr Connolly, tunnistan, et peres on olnud kohutavaid aegu, aegu, kui ta minema saadeti… meil oli tema tegude pärast piinlik! Minu vend oli… väga range. Põhjusega, ma oletan. Isa õpetas meid sündsalt käituma või vähemalt sellist muljet jätma. Aga siiski… Genevieve armastab mind. Tean, et ta vajab mind. Pean endale tunnistama, et ta võib surnud olla, aga kas te siis ei mõista? Ma pean teadma. Kui temast on saanud ohver… ebaõnne ohver, pean vaatama, et temaga käitutakse õiglaselt enne, kui suren.”
Joe imestas, miks naine rääkis enda surmast nii kirglikult; ta ei saanud olla rohkem kui nelikümmend ja veidi peale ning teda võis vabalt pidada ka kolmekümne viieseks.
„Ebaõnne ohver,” kordas Joe ning küsis otse. „Kas te arvate, et ta võidi mõrvata?”
Eileen hingas sügavalt sisse ning kui ta rääkis, kõlasid ta sõnad kibedalt. „Ma olen politseiga rääkinud, Mr Connolly, mida te kindlasti juba uskusite mind teinud olevat. Ma ei tea, kas teie vana sõber, seersant Adair, hoiatas teid või mitte, kuid tema soovitaski mul teile helistada, aga enne rääkis ta mulle teistest segadusseajavatest kadumistest. Mulle näib, et politsei püüab hoida saladuses, mis nende prostituutidega toimub, ehkki see ei lähe muidugi läbi. Inimesed räägivad ikka. Need kadumised on kestnud juba üle aasta.”
„Kuid teie vennatütar polnud prostituut, kes end kesklinnas pakkumas käis,” meenutas Joe naisele.
Eileen viipas käega õhus. „Ma tean. Teame, et on küllalt inimesi, kes pole selle… selle kaubandusega seotud, aga kaovad samamoodi. Aga mulle näib, et seersant Adair näeb seost nende kadumiste ja fakti vahel, et ma pole Genevieve’ist midagi kuulnud.”
Joe oli segaduses. Ta teadis, et Robert Adair katkus endal juukseid kesklinna prostituutide jätkuva kadumise tõttu. Polnud vihjeid, verejälgi. Tüdrukud lihtsalt kadusid, kuid politsei teadis, et nad polnud lihtsalt mujale edasi liikunud – kui nad just ei lahkunud teistele sõnagi lausumata ning kõiki asju maha jättes. Ent mis oleks võinud olla miljonäri tütrel ühist karja prostituutidega?
„Kardan, et see jääb politseile väga delikaatseks teemaks. Kõik kadunud naised on täiskasvanud. Täiskasvanuil on õigus eluga edasi minna.”
Eileen jäi teda vahtima, silmad täis põlgust mehe sõnade vastu. „Me mõlemad teame tõde.”
Tal oli õigus. See oli alanud aasta tagasi. Mõnekuulise vahega oli jäänud kadunuks kaks prostituuti, aga kuna puudusid juhtlõngad ja kuriteole viitavad märgid, ei saanud suurt midagi teha, kui sõbrad nende kadumisest teatasid. Seejärel oli kaduma jäänud kodutu tranvestiit Mimic. Siis veel kaks noort naist.
Naine nõjatus mehele lähemale, silmad veel vilamas. Ta võis olla küll rikas, aga kui vaja, võis ta olla sitke. „Asi on selles, et need prostituudid, kelle on tapnud kliendid, ilmuvad kusagil välja. Kodutu mees, kes surnuks külmub, leitakse kõnniteelt. Aga need tüdrukud tänavalt on kadunud jäljetult – nagu Genevieve. Kas te usute, et tulnukad tõmbavad neid inimesi kiirtega üles, Mr Connolly? Mina nii ei arva. Mina arvan, et New Yorgis on vabaduses sarimõrvar, kes teab, kuidas laipadest vabaneda nii, et neid kunagi ei leitaks. Kui ma esimest korda nendest kadumistest kuulsin, pidasin seda häbiväärseks ning ilmseks puudujäägiks kohaliku, aga ka riikliku valitsuse tasemel. Nüüd? Olen ärritatud. Ärge saage minust valesti aru. Ma pole vihane vaese politseiniku peale, kes teeb lihtsalt patrullreide. Olen tige, sest keegi ei astu vahele ega ütle: „Need inimesed lähevad meile korda!”. Nüüd pole ma Genist nii kaua midagi kuulnud ning muretsen iga päevaga aina rohkem ja ehkki tundub, et mul pole võimu, on mul siiski raha.”
„Hea küll, vaatame kõik algusest peale üle. Teie vennatütar oli sotsiaaltöötaja, eks ole?”
„Jah, siinsamas linnas,” pomises Eileen. „Kuni ta natuke rohkem kui kuu eest lahkus. Ta leidis selle töö olevat kohutavalt masendava…” Naine hingas sügavalt sisse. „Mitte ainult töö. Minu perekonnas oodati kõva rahategemist või abiellumist rikka inimesega. Nii minu vend kui ka mina ise olime Geni vastu kohutavalt karmid ja ainus, mida tema soovis, oli teha elu lihtsamaks neil, kel polnud selliseid eeliseid nagu meil. Pettumus ja bürokraatia käisid talle küll närvidele, aga… miski neist ei loe enam. Selles asi ongi, seepärast arvangi, et on olemas seos. Ta oli töötanud prostituutidega samas piirkonnas, kus nood kadusid. Kas te ei mõista? Olen kindel, et ta tundis mõnda neist kadunud tüdrukutest!” Hetkeks näis, nagu võiks Eileen kohe plahvatada.
„Kas teil on teada üksikasju selle kohta, miks ta töölt lahkus?”
Eileen viibutas saleda ja elegantse käega. „Süsteemi peale ärritumine. Ta tahtis käima lükata mõned tööabi programmid… ta tahtis aidata mõnel tüdrukul