Heidik. Carla Neggers
ja Mackenzie Washingtoni harukontoris. Nad olid liiga lähestikku, et mees end mugavalt tunneks. Ja kui Mackenzie esimene tööülesanne ebaõnnestub, on parem, kui ta pole Nate’i nina all.
Kui Nate oleks saavutanud oma tahtmise sajaprotsendiliselt, siis kirjutanuks Mackenzie hoopis väitekirja ja õpetanuks New Hampshire’is politoloogiat, soovimata jalgagi mehe maailma tõsta.
Aga et Nate’il polnud sõnaõigust, siis andis ta endast parima, et aidata Mackenziel uue ametiga kohaneda. Enamasti oli Mackenzie talle selle eest tänulik.
„Sa veedad pika nädalalõpu,” märkis Nate.
„Just nii. Jõudsin ülemusega kokkuleppele.”
„Oled olnud Washingtonis kõigest kuus nädalat.”
Nate kõneles leebelt ja sugugi mitte kriitiliselt, kuid Mackenzie teadis, et mees ei kiida tema plaani heaks. Mackenzie köögi tagumise seina ääres seisid ikka veel kastid, köögikapil vedelesid kotid papptopside ja – taldrikutega. Need viitasid asjaolule, et ta polnud veel lõplikult sisse kolinud – ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Mackenzie taipas, et Nate kõhkleb tema sinnajäämises ja üldse õiguskaitsealal püsimises.
Mees polnud uskunud, et Mackenzie võiks föderaalakadeemia karmi väljaõppeprogrammi läbida. Ta polnud ainuke. Keegi polnud seda uskunud. Mitte ükski hingeline, kaasa arvatud Mackenzie ema. Mitte et nad poleks teda toetanud või soovinuks tema läbipõrumist näha, vaid nad lihtsalt ei arvanud, et Mackenziest võiks võmm saada.
Tõtt-öelda polnud temagi endas kindel, ent akadeemiasse koha saanud, läks ta täispangale välja. Ta ei lasknud end kellegi kahtlustest kõigutada ega läinud millegi peale rööpast välja. Isegi mitte oma suuruse, treenituse astme, temperamendi ega huumorisoone peale. Ta oletas, et leiab end peagi õiguskaitsetööd vihkamast ja paneb ameti maha või tulistab ennast kogemata ning saab töölt kinga.
„Miks sa just praegu vaba päeva võtsid?” uuris Nate.
Mackenzie tahtis pead klaarida pärast tüüpilist uustulnuka apsakat, mis seisnes selles, et ta oli läinud kohtama kutiga, kellega vihmasajus kokku põrkas. Algul oli ta Rooki nägusaks Washingtoni bürokraadiks pidanud, kuid mees osutus hoopiski FBI agendiks ja Mackenzie rikkus tahtmatult reeglit, mille oli endale akadeemias kehtestanud – mitte ühtki isiklikku suhet õiguskaitsetöötajatega.
Nate’ile vastas ta lihtsalt: „Üritan ikka veel kuumusega kohaneda.”
„Georgias sul sellega probleeme polnud.”
Föderaalse Õiguskaitse koolituskeskus asus Georgias, Glyncos, kus valitses palav kliima, ent Mackenzie ei lasknud Nate’il end heidutada. Ta ei kavatsenud mehele Rookist rääkida. Punkt. „Ma ei öelnudki, et mul on probleeme.”
„Sa viibisid eile õhtul kirjaoskamatuse vähendamiseks korraldatud heategevusüritusel.”
Mackenzie piidles Nate’i. „Kust sina seda tead?”
Mees kehitas õlgu. „Keegi mainis mulle.”
„Kes? Beanie?”
„Ei, me kohtume harva.”
„Tema kutsuski mind. Tahtis mind inimestele tutvustada. Jäin sinna üksnes pooleks tunniks. Ma arvan, et ta üritab minu sõber olla, kui ma Washingtonis olen, aga ta vist ei tea täpselt, mida minuga peale hakata.”
Nate sirutas oma pikki jalgu. „Järgmine kord lase tal ennast kohvile ja koogile kutsuda.” Ta vakatas ja jälgis, kuidas Mackenzie seljakoti jalaga ukse lähedale seina äärde lükkas. „Keda sa peol nägid?”
See küsimus tuli Mackenziele ootamatult. „Keda sa silmas pead? Nägin Beaniet. Ta tutvustas mind mõnele inimesele, kuid see oli kõik.”
„Kas Cali nägid?”
„Umbes kümme sekundit. Ta saabus hilja ja lahkus vara.”
Nate tõusis. Ta tundus pärast riikliku politseiteenistuse peakorterisse üleminekut ja Sarah Dunnemore’iga abiellumist rahulikum, kuid oli sellegipoolest karmikäeline, kärsitu ja halastamatu. Kui Nate oli seitsmeaastane – Mackenziet polnud siis veel olemaski –, jäid tema vanemad rasketes tingimustes mägedesse, kurikuulsasse Cold Ridge’i vangi. Nad surid alajahtumise ja ilmastikumõjude tagajärjel, enne kui abi nendeni jõudis. Neist jäid maha Nate ja tema kaks nooremat õde – viieaastane Antonia ja kolmene Carine. Laste isa kahekümneaastane vend, kes oli äsja Vietnami sõjast naasnud, võttis orvuks jäänud vennalapsed enda hoole alla.
„Arvan, et sul tasub ikka uusi sõpru leida,” lausus Nate.
„Cal pole mu sõber. Minu jaoks on ta alati kasutu tundunud.” Mackenzie ohkas raskelt ja taipas, et on lasknud Nate’il end närvi ajada. „Ma ei tea, kas isegi Beaniet võib sinu mõistes sõbraks nimetada. Olen tundnud teda terve elu. Ta on hea naaber.”
„Ta oli su naaber New Hampshire’is, mitte siin. Siin, Mackenzie, on ta föderaalkohtunik. Ja sina oled abišerif. Seal on vaks vahet.”
„Tänan, Nate. Selle peale ma poleks tulnudki…”
„Ma lihtsalt muretsen sinu pärast.”
Mackenzie teadis, et see on tõsi, kuid tema tavapärane rõõmsameelsus oli saanud kõva paugu, kui ta eelmisel õhtul koju jõudes automaatvastajast Rooki teadet kuulas. Mehel polnud jätkunud niigi palju julgust, et talle silmast silma vesi peale tõmmata.
„Vabandust, Mac, ma ei saa sind õhtusöögile kutsuda. Kohtumiseni! Võib-olla trehvame kunagi tööasjus. Edu sulle!”
Alatu. Väga alatu.
Kõige rohkem oli Mackenziet ärritanud „edu sulle”.
„Mackenzie?”
Kõnetatu nõksatas tagasi olevikku. Rookile mõtlemine polnud tark tegu. Piisas vaid põgusast kujutluspildist, ja Nate oleks sellest teada saanud. Mingil veidral moel. Mackenzie naeratas võltsilt. „Palun vabandust. Kuumus ajab mu pea segi.”
„Su jahutussüsteem töötab nii tugevasti, et toas on ainult kaheksa kraadi sooja.”
„Kakskümmend kaks. Sa oled lihtsalt Washingtoni ilmaga harjunud. Kui peaksid New Hampshire’i naasma…”
„Siis ostaksin talveks korralikud kindad.”
Mackenzie naeratas. „Kas sa tahad öelda, et ma ei talu kuumust?”
Nate jäi tõsiseks. „Mackenzie, ma tean, et oled siin uustulnukas, kuid sa pead mind usaldama.”
Ta oli ilmselgelt aru saanud, et naisega on midagi lahti. Nate tahtis jätkata, kuid Mackenzie tõstis käe. „Ma hindan su toetust ja abi, Nate. Ära arva, et see pole nii. Ma lihtsalt… Anna mulle üks nädalavahetus aega, eks?”
Ent isegi see ei rahuldanud meest. „Su vanemad teevad ühe Iiri paariga majavahetust, aga sina sõidad Beanie järveäärsesse majja?”
„Kas sa tead kõike, šerif Winter? Beanie pakkus…”
„Millal?”
„Käisin pärast tööd tema kontoris.”
Mackenzie ei vaevunud lähemalt selgitama. Ta polnud Bernadette’ile Rooki jäetud teatest rääkinud, kuid naine oli kohe aru saanud, et midagi on mäda ja pakkunud Mackenziele elamiseks oma järveäärset majakest. „Mõtlen sinule, kuni ma siin Washingtonis higistan ja töölaua taga unega võitlen.”
Higistamise osa oli usutav, sest Washingtoni oli vallutanud halastamatu kuumalaine. Kuid Bernadette Peachami tööeetika – tema eksabikaasa sõnul töönarkomaania – ei lubanud tal laua taga magama jääda.
Nate kompas jooksukinga ninaga Mackenzie seljakotti, justkui võinuks see mingisuguseid saladusi paljastada. „Ma ei hakka sulle moraali lugema,” lubas ta.
„Tänan.”
„Oled olnud siin kõigest kuus nädalat. Ma ei näe põhjust, mis peaks sind niipalju häirima, et…”
„Mitte miski. Esmaspäeva hommikul istun jälle töölaua taha ja