Raudkindel kate. Dana Marton
Võib-olla mõni Cavanaugh’ sõber, kes koosolekule hiljaks jäi.
Igaks juhuks astus ta võrelt alla. Ja oli ka aeg. Tema toa uks avanes aeglaselt, tuues nähtavale tumeda silueti.
„Seal te oletegi. Ma mõtlesin, et nägin teid siiapoole tulemas. Ikka üksi?” Michael Lambert astus kuuvalguse ribasse ja sammus rahuloleva naeratusega aeglaselt tema poole.
Anita hingas aeglaselt sisse ja sundis valjult kloppiva südame aeglaseks. Teda oleks võidud tabada. „Sigarisuits hakkas mind häirima. Mõtlesin, et võtan õige viis minutikest värsket õhku ja vaikust.” Ta jälgis meest. Kas ta usub?
Mehe naeratus ütles, et usub, seepärast Anita rahunes pisut.
„Kas ma tohin lihtsalt öelda, et te olete kõige ilusam naine siin täna õhtul?” Mees jäi seisma tema ette, liiga ligidale, ja vaatas talle silma. Mehe silmad paistsid pimedas mustana.
Anita ei mäletanud ennistisest nende tegelikku värvi.
„Tänan.” Anita võttis vastu komplimendi, mis oleks veelgi paremana tundunud, kui mees poleks katkestanud tema jälgimistegevust. Ometi, sellest oli tükk aega, kui ta oli olnud üksi nägusa mehega, kes pidas teda ihaldatavaks ja seda ka ütles.
„Nii et mida te siin saarel teete? Ma kuulen armast põhjapoolset aktsenti.”
„Just avasin uue firma, ärialane konsulteerimine,” ütles Anita ja lisas paar üksikasju selgitavat lauset. Iial ei võinud teada, kellega mees võis ühenduses olla.
„Muljetavaldav,” ütles Michael.
„Ja teie?” Ehk tunneb ta ära firma nime. Kui mees rikkus tema pealtkuulamise, võis Anita vähemalt vaadata, kas ta pole äkki võimalik ühendus – äkki tee, kuidas saada tuttavaks Cavanaugh’ga.
„Maa-arendus,” ütles mees.
Mingi seos kinnisvara tehinguga, mida arutatakse kõrvaltoas? „Kõlab põnevalt.” Anita naeratas ja püüdis näida haaratud. „Rääkige mulle rohkem.”
„Taevas hoidku.” Mees kinkis talle järjekordse seksika naeratuse. „Kauni daami tüütamine on andestamatu süütegu. Eriti kui on nii palju muid kütkestavaid asju, millest rääkida.” Tema laskis valla aeglase laia naeratuse. Ta oli võluja ning ta teadis seda.
„Näiteks?” mängis Anita kaasa.
„Ma pole teid varem nendel vastuvõttudel näinud. Kas olete saarel uus?”
„– tuleb üles,” rääkis Gina midagi samal ajal, kui Michael rääkis, nii et Anita tabas ainult osa sellest.
„Suhteliselt,” ütles ta Michaelile. Polnud tähtis, kui neid nüüd tabati. Asi näeks välja, nagu oleksid nad siin romantiliste kavatsustega. „Teie olete siin kaua olnud? Ma vaevalt tunnen kedagi.” Vihje: mul poleks midagi tutvustamiste vastu.
„Vaevalt üldse keegi on tundmist väärt,” ümises mees ja kummardus ettepoole. „Praegune seltskond välja arvatud.”
Enne kui Anita aru sai, mis juhtub, riivasid Michaeli huuled tema omi. Aga hoolimata sellest, kui kerge see võis olla, tõusid Anita käed mehe rinnale ja lükkasid teda eemale, kuigi tema aju registreeris, kui kena oli taas tunda niisugust inimlikku kontakti.
Anita süda lõi rahutus rütmis, kui uks tema selja taga lahti läks. Michael tõstis pea.
Mokas, mõtles Anita ja keeras ringi just siis, kui Brant Law, FJB eriagent, halvakspaneval ilmel tuppa astus. Brant oli seadusesilm läbi ja lõhki, lausa varbaotsani – oma nime täiuslik esindaja.
Ta nipsas tuled põlema ja lühtrite äkiline ere valgus pani Anita silmi kissitama. Mida pagan Brant siin tegi?
„Kas sooviksite seadmete vahel ringkäiku teha ja näha, kuidas projekt edeneb, söör?” Mehe hääl tuli ja kadus.
„Ei,” sõnas Tsernyakov telefoni. Tal polnud mingit soovi bio-ohu laboris ringi käia, ennast ükskõik mis viisil selle viimase projektiga seostada või ülesande anonüümsust rikkuda. „Ma saadan esindaja.”
„Jah, söör.”
Ta pani toru ära ja mõtles hetke, keda saata. Talle ei meeldinud, kui isegi tema kõige usaldatumad mehed teadsid liiga palju ja olid kaasatud äri liiga paljudesse harudesse. Ta hoidis neid isoleerituna üksteisest ja kõikidest muudest projektidest, peale nende enda oma. Ta ei tahtnud, et keegi neist paneks kokku suure pildi, saaks mingeid ideid selle kohta, kas nad äkki ei saa temalt üle võtta.
Ta naaldus toolis tagasi ja võttis läbi oma peamiste kandidaatide nimekirja ning jäi ühele pidama. See peaks toimima hästi.
Uksele kostis arglik koputus, millest ta tundis ära Alexandra.
„Tule sisse, kallis.” Ta ajas enda sirgu ja manas näole naeratuse.
„Kas on halb aeg?” Neiu ebales uksel, noor ja ilus, teadmata, mis tundeid üle tema rindade pingulduv roosa T-särk mehes tekitas.
„Sina ei saa kunagi halval ajal tulla.” Ta tõusis püsti ja läks neiu juurde. „Sa näed välja rabav nagu alati.”
Neiu vaatas maha ja punastas. „Ma mõtlesin, kas ma tohin täna linna minna.”
„Muidugi, ma ütlen kohe oma autojuhile.” Ta pöördus laua poole ja peatus siis, teeseldes kõhklust. „Kui mitte…”
„Kui sa arvad, et see ei…”
„Ei, ei. Ma mõtlesin just, et mul oli raske päev. Mul kuluks ära kabinetist natuke välja saada. Ma olen tahtnud sind Marksi & Spenceri juurde ostureisile viia. Muidugi, sul vististi pole huvitav veeta õhtupoolikut minusuguse vana mehega.”
„Sa pole vana,” protesteeris neiu otsekohe.
„Aga ega Ivan Ivanoff ka mitte.” Kuulus vene klaverimängija Ivan, umbes sama vana kui Tsernyakov, oli hiljuti abiellunud modelliga, kes oli noorem kui Alexandra, kõigi TV-jaamade tipp-uudis tervel maal.
„Ei,” oli neiu nõus. „Sa oled palju kenam. Kas sina pole kunagi mõelnud uuesti abielluda?”
Tsernyakov kehitas õlgu ja püüdis näha välja nii tagasihoidlik kui võimalik. „Kes mind ikka tahaks?” ütles ta, ja enne, kui Alexandra jõudis vastata: „Nii et ostlema, siis ehk kinno ja õhtust sööma?”
„See oleks tõesti vahva.”
jah, oleks küll. Tal polnud viimasel ajal olnud aega tüdrukut töödelda, aga täna hoolitseb ta selle eest, et tüdruk hakkaks nägema temas midagi muud kui lihtsalt perekonnasõpra. Tsernyakov pani käe Alexandra õlale: „Mul on hea meel, et sa siin minu juures oled.”
„Minul ka.” Neiu naeratus oli siiras. „Tänan, et sa minu turvalisuse eest hoolitsed.”
„Sinuga ei juhtu midagi, ma vannun.” Mitte niikaua, kui tüdruk talle meele järele on. Seepärast oligi ta tüdrukut säästnud, kui tellis tema vanemate mõrva – midagi, millest Alexandra ei teadnud midagi.
Ta lõpetaks aasta stiilselt – uus noor armsam ja rohkem raha, kui ta eales varem ühegi tehinguga oli teinud.
„Ehk ootad mind üleval?” Ta libistas sõrmega piki Alexandra nägu. „Ma pean veel mõned telefonikõned tegema. Siis olen kohe seal.”
„Tänan.” Neiu kallistas teda spontaanselt ja praktiliselt kepsutas toast välja.
„Teie järgmine külaline on siin, söör,” tuli sekretäri hääl läbi sisetelefoni.
Tsernyakov vaatas kalendrit. „Viimane täna?” küsis ta igaks juhuks. Mõnikord pandi inimesi kirja viimasel minutil
„Jah, söör.”
„Tore.” Sellega ta saab kähku ühele poole. Alexandra ootas.
Brant Law vaatas Anitat, kes istus teisel pool lauda, ja ei saanud ikka veel üle ehmatusest, kui erinev nägi naine välja sellest, milline ta oli viimati nende põgusal kohtumisel Quanticos. Ta oli olnud ilus naine tumesinises FJB treeningülikonnas, aga selles kleidis…