Merirohi. Tiit Sepa
Pühendasin mõttes selle kontserdi Synnele ja tema paranemisele. Varsti hakkas inimesi külast juurde tulema ja üsna pea oli neid ligi paarikümne ringis. Nad olid käinud meid ka siis õnnitlemas, kui olime Mahtrast teleesinemiselt tulnud. Loomulikult kajas meie laul vaiksel õhtul ka nende majadeni ja neil polnud eriti raske ära arvata, kes mängisid.
Külarahvas tõi puid juurde ja meie mängisime. Ka metsast kajas meie laul vastu ja mina mõtlesin ikka Synne peale.
Rahvas hakkas tantsima ja isegi Lauris ühines nendega. Vahepeal keeras ta natukene võimendust juurde, kuid tegi seda mõistlikult ja heli ei tapnud ei meie ega pidutsejate kõrvu. Kui me veidikeseks vahet pidasime, et samuti süüa ja juua, küsiti, kus meie üks naissolistidest on, aga ma vastasin lühidalt, et Synne jäi haigeks ja on Tallinnas haiglas. Osa inimesi küll uuris, mis juhtus ja mis tõbe Synne põeb, aga me ei rääkinud sellest, et ta raskelt haavata sai.
Leppisime kokku, et pühendame ühe laulu Synnele ja tema kiirele paranemisele, nagu minu mõtteis oli terve kontsert. Selleks sai Rita ja Oliveri laul. Enne esinemist ütlesin veel vaikseks jäänud inimestele:
„Pühendan selle laulu oma kallile naisele, kes on Tallinnas haiglas, ja soovin talle kiiret paranemist.“
Kõik plaksutasid ja Oliver ning Rita alustasid:
„Need kaunid punased puud on kui märk meie armastusest, mis eales ei kustu.“
Tulime hästi vaikselt Priiduga kitarridega sisse, aga põhiline osa jäi ikkagi noorte kanda. Valli isegi nuttis, samuti Lija ning Agnes ja seda tegid veel mõned naised, nagu ma märkasin. Väga ilus meloodia oli. Priit ja mina ainult trillerdasime vahepeal natuke, kuid seda ka tasakesi ja aeglaselt, nagu laul ise oli.
Aplaus oli meeletu ja meie lasime pärast lõbusamalt edasi. Vahepeal pidasime pausi ja siis mängisime jälle. Tegelikult oli see suur asi sedasi ilma proovi tegemata lambist mängima hakata, aga tuli päris kenasti välja. Vahepeal mängisid ka küla lõõtspilli- ja akordionimehed ning meie kuulasime. Ka see oli väga ilus.
Pidu kestis peaaegu hommikuni. Päike oli juba tõusnud, kui me viimaks pillid tuppa viisime ja lõkke äärde puhkama istusime. Ega me oleks suutnudki nii kaua mängida, aga väikesed puhkepausid andsid meile jõudu juurde. Külamehed olid kiiresti kohale toonud ka paar kogukat koduõlleankrut ja nüüd hakkasid ka need, kes olid seda õlut kõvasti joonud, kodu poole roomama. Meiegi olime silmini igasugust kraami täis, ainult mitte õlut. Muidugi peale Laurise. See, mis minu ja Priiduga Mõisakülas juhtus, oli lihtsalt väike eksitus.
Ma ei saanud eriti kaua magada. Lihtsalt uni läks ära ja ma lonkisin alla. Tegin kohvi ja helistasin haiglasse. Uurisin, kuidas Synnega lood on.
„Kui te tahate, siis ma viin telefoni talle ja te saate temaga ise rääkida,“ lubas arst, kelle mobiilile ma helistasin. Varsti kuulsingi oma kallima nõrka, kuid ääretult armast häält. See oli üks parimaid hetki minu elus. Küsisin, kuidas tal läheb, ja Synne kinnitas, et hästi. Ainult paranemine võtab aega. Pärastpoole rääkisin meie eelmise õhtu jaanipeost ja et ma mõttes selle kontserdi temale pühendasin.
„Oliver ja Rita isegi laulsid sulle ühe laulu,“ lisasin.
„See on nii armas sinust, kallim,“ nuuksatas Synne. Lubasin teda esimesel võimalusel vaatama tulla ja me lõpetasime kõne.
3
Nüüd lubati ka Vallit ja Priitu koos minuga Synnet vaatama tulla. Mu kallimal oli meeletult hea meel jälle oma sõpru näha. Oli ime, kuidas ta lausa iga päevaga kosus. Esialgu ei saanud ma aru, kuidas see võimalik oli, aga hulk aega hiljem avaldas tema raviarst mulle saladuskatte all, et tal oli õnnestunud kõverteid pidi, kasutades osa minu haiglale annetatud rahast, hankida suurem kogus imelist ravimit, mille olid välja töötanud Ameerika teadlased ja mis oli küll alles katsetamisjärgus, kuid tegelikult täiesti kasutusvalmis, ning mis oli päästnud ka paljude Ameerika politseinike elu, kes olid samuti üliraskelt haavata saanud. Nüüd anti seda Synnele ja ravimit jäi küllaldaselt üle ka teiste selliste patsientide jaoks, kellel veel väikegi elulootus oli. Kuulasin tohtri juttu ja mõtlesin ise, et must turg ja äri käib igal pool, kui on teadmisi ning tutvusi, aga mul oli ükskõik. Vähemalt päästis see Synne elu. Enne katsetamist mõtles doktor kaua, kas astuda selline samm, aga kui mu naine peaaegu minekul oli, otsustasid nad ikkagi proovida ja nagu näha… Asi õnnestus. Esialgu ei teadnud ma siiski muhvigi. Synne samuti, sest rohtu manustati talle kanüüli kaudu ja süstal rohuga oli meditsiiniõel juba palatisse tulles valmis ning pakendid hävitati hoolikalt. Rohi oli peidetud mujale ja haiglasse toodi ainult selline kogus, nagu seda hetkel vaja oli.
Ma ei tea siiani, miks doktor mind sedasi usaldas, aga ilmselt lootis ta, et kui mingi arusaamatus tuleb, siis aitame Synne ja mina tal sellest pääseda.
„Mul on väga hea meel, et te tulite,“ sõnas Synne ja sirutas välja kõhna käe, mida Valli hellalt surus.
„Issand küll, kuidas me sinu pärast muretsesime ja kartsime,“ ütles Valli ja Priit noogutas.
„Mida sina seal vahid?“ küsis Valli minu käest. Nimelt seisin ma akna juures ja vaatasin vahetevahel aknast välja. Ilm oli jälle pilvine, aga veel ei sadanud. Ka Lija oli seekord meiega kaasas, aga tema jäi alla ootama.
„Jäin lihtsalt mõttesse,“ kohmasin ja tulin Synne voodi juurde. Ma istusin ja vaatasin naist.
„Millest sa mõtled, mu armas?“ küsis Synne.
„Mõtlesin Laurise ja tema elu peale,“ tunnistasin ausalt, „aga mul on väga hea meel, et sa nii kiiresti ja imeliselt paraned. Kui nõnda edasi läheb, oled juba kuu aja pärast väljas ja jalgel.“
Synne naeratas muhedalt ja armsalt.
„Võib-olla isegi varem, aga esialgu läheb mul käimiseks karke vaja,“ ütles ta.
„Milleks?“ küsisin ta pead paitades. Synne kergitas ennast tugevamini mu peopesa vastu nagu kass, kes selja küüru ajab, kui teda paitatakse.
„Mingi närv on viga saanud ja see peab taastuma,“ vastas kallim lühidalt.
Valli hakkas jälle nutma. Synne lohutas teda:
„Pole midagi. Küll kõik korda saab. Ära muretse, Valli.“
Nüüd tuli ka Lija üles. Ta oli palunud ennast siia juhatada. Teda nähes ajas Synne silmad suureks ja näpistas mu kätt.
„Miks te ei öelnud mulle, et Lija koos teiega on? Oh teid küll,“ pahandas ta natukene. Nad rääkisid mõne sõna ja Synne küsis Mõisaküla elu-olu kohta. Nii tuli välja ka see, et olime vahepeal Mõisakülas redutanud. Ma polnud seda talle maininud.
„Olete mul ikka parajad küll.“ Synne muigas. Ta silmitses suurt kimpu lilli, mis me talle toonud olime, ja näis, et need meeldisid talle.
Sättisime end minekule, sest Synnet tuldi süstima ja käes oli ka söögiaeg.
„Me läheme täna torni ja tuleme homme jälle sind vaatama,“ lubasin.
„Minge.“ Synne noogutas.
„Ma loodan, et Oliver ei hakka jälle naabri nisupõldu selle aja sees maha niitma,“ kostis Valli tõemeeli.
„Mis asja?“ imestas Synne ja kergitas ennast natuke. Valli rääkis talle, millega Olle oli eksikombel hakkama saanud ja Synne itsitas.
„Kaks, kolm hektarit oleks selle muruplõkatsi jaoks ikka palju ka olnud,“ leidis ta.
Tornis oli selgelt aru saada, et Lija tundis end keset seda luksust veidi ebamugavalt. Pidevalt silmitses ta peeglitest oma riietust ja ohkas. Ta oli teksastes ja kerges tumelillas jakikeses, mille all oli punane pluus. Mina olin nagu härg, kellele punane värv eriti ei meeldinud. Lijale ma seda ütlema ei hakanud. Me olime talle tornist rääkinud, aga seni polnud ta siin käinud.
Käisime korteritest läbi ja jätsime asjad sinna. Teised läksid kohvikusse, aga mina astusin Synne kontorist läbi. Seal oli kõik korras, ainult Egle oli kurb ja tundis ennast osaliselt süüdlasena Synne õnnetuses.
„Sina pole milleski süüdi. Olete Ainiga