Lesk. Fiona Barton
oli kindlaks määratud, isegi mustadest pükstest ja valgest pluusist koosnev tööriietus – välja arvatud laupäev, mil me kõik pidime kandma teksaseid. „Sinusuguse kogenud naise jaoks alandav. Sa oled juuksur, mitte algaja, Jeanie,” oli Glen hiljem öelnud. Igatahes tähendas see, et enamasti ei pidanud ma otsustama, mida selga panna – või mida teha. Polnud muret.
Neile kõigile meeldis Glen. Ta tuli mulle tavaliselt laupäeviti järgi ja nõjatus letile, et Lesleyga rääkida. Ta teadis nii paljust, minu Glen. Kõike ärimaailmast. Ja ka tõsistel teemadel rääkides suutis ta inimesi naerma panna.
„Su kaasa on nii arukas,” ütles Lesley. „Ja nii kena välimusega. Sul on vedanud, Jean.”
Sain alati aru: Lesley ei suutnud uskuda, et Glen oli minu valinud. Vahel ei suutnud ma seda isegi. Ta naeris, kui seda ütlesin, ja tõmbas mind oma embusse. „Oled kõik, mida soovin,” lausus ta. Ta aitas mul näha asju sellistena, nagu need olid. Ta aitas mul suureks kasvada, ma arvan.
Kui abiellusime, ei teadnud ma rahast ega perenaiseks olemisest midagi, seega haris Glen mind majapidamise vallas ja andis mulle märkmiku, kuhu kõik kulutused üles kirjutada. Siis võtsime aeg-ajalt koos istet ja ta ajas numbrid tasakaalu. Õppisin temalt nii palju.
Kate räägib jälle midagi, aga olen alguse maha maganud. See on seotud mingi kokkuleppega ja ta räägib rahast.
„Vabanda,” ütlen, „olin hetkeks mõtteis.”
Ta naeratab kannatlikult ja nõjatub taas ettepoole. „Tean, kui raske see on, Jean. Ajakirjandus ööd ja päevad ukse taga valvamas. Aga usu mind, ainus võimalus neist lahti saada on üks intervjuu anda. Siis kaotavad nad kõik huvi ja jätavad su rahule.”
Noogutan, näitamaks, et kuulan. Aga ta läheb kohe õhinasse, arvab, et olen selle kõigega nõus. „Oota nüüd,” ütlen kerges paanikas. „Ma ei ütle ei ega jah. Pean selle üle mõtlema.”
„Me oleme meelsasti valmis tasuma – et korvata sinu ajakulu ja olla sulle raskel ajal toeks,” lausub ta kiirelt. Kas pole naljakas, kuidas nad püüavad asju ilustada. Korvata! Ta mõtleb sellega, et nad maksavad mulle, et oma suud paotaksin, kuid kardab mind solvata.
Aja jooksul olen saanud palju pakkumisi, selliseid summasid, mida võidetakse loteriiga. Peaksite nägema neid kirju, mille reporterid mu kirjakasti on pressinud. Need paneksid teid punastama, need on nii valelikud. Siiski on need arvatavasti etemad kui vihased ähvarduskirjad, mida ka saabub.
Vahel rebivad inimesed ajalehest välja artikli Glenist ning kirjutavad suurte trükitähtedega ja rasvaselt allajoonituna KOLETIS. Vahel tõmbavad nad selle joone nii tugevasti, et nende pastakas läheb paberist läbi.
Reporterid teevad igatahes risti vastupidist. Kuid nemad on sama ilged, päriselt.
„Lugupeetud proua Taylor,” – või vahel lihtsalt Jean – „loodan, et te ei pahanda, et kirjutan sel raskel ajal, blaa-blaa-blaa. Teist on küll väga palju kirjutatud, kuid soovime pakkuda teile võimalust asjadest oma versioon rääkida. Blaa-blaa-blaa.”
Glenil oli kombeks neid kirju mõne oma naljaka häälega ette lugeda ja me itsitasime ja ma pistsin need sahtlisse. Kuid see oli siis, kui ta veel elus oli. Praegu polnud kellegagi selle pakkumise üle arutleda.
Vaatan uuesti alla, oma teed. See on nüüd jahtunud ja veidi nahaga kaetud. See on sellest rasvasest piimast, mida Glen nõuab. Nõudis. Saan nüüd lahjemat piima osta. Naeratan.
Kate, kes ajab suurt müügijuttu oma ajalehe peenetundelisuse ja usaldusväärsuse ja teab veel mille kohta, märkab mu naeratust ja tõlgendab seda kui järgmist pooldavat märki. Ta pakub välja, et võib mind paariks ööks mõnda hotelli viia. „Et teistest reporteritest ja kogu sellest pingest eemale pääseda,” ütleb ta. „Et sulle puhkust anda, Jean.”
Puhkust on mul vaja, ma arvan.
Justnagu märguande peale heliseb uksekell. Kate piilub läbi pitskardina ja sisistab: „Pagan võtaks, Jean, väljas on üks tüüp kohalikust telejaamast. Püsi vagusi ja ta läheb minema.”
Teen, nagu mulle öeldakse. Nagu tavaliselt. Teate, ta jätkab sealt, kus Glen pooleli jäi. Kõik on tema kontrolli all. Kaitseb mind väljas varitseva pressi eest. Välja arvata muidugi see, et ta on ise ka press. Oh jumal, olen siin koos vaenlasega.
Ma pöördun, et midagi öelda, aga uksekell kõlab taas ja postkasti klapp klõksatab lahti. „Proua Taylor?” karjub hääl tühja esikusse. „Proua Taylor? Jim Wilson siin, Capital TV-st. Palun vaid minutikese teie ajast. Vaid korraks vestelda. Olete te seal?”
Istume Kate’iga, vaadates teineteisele otsa. Ta on väga pinges. On imelik näha kedagi teist läbi elamas seda, mida mina paar-kolm korda päevas kogen. Tahan talle öelda, et olen õppinud lihtsalt vaikima. Mõnikord hoian isegi hinge kinni, nii arvavad nad, et majas pole ühtki elavat hinge. Kuid Kate ei suuda liikumatult istuda. Siis võtab ta oma telefoni.
„Kas sa helistad sõbrale?” küsin, püüdes pinget vähendada, aga loomulikult see telemees kuuleb mind.
„Proua Taylor, tean, et olete seal. Palun tulge uksele. Luban, et kulutan vaid hetke. Mul on lihtsalt vaja teiega rääkida. Tahame teile eetris sõna anda …”
Äkitselt karjub Kate: „Käi persse!” ja ma vahin talle ainiti otsa. Glen poleks iial lubanud ühelgi naisel oma majas selliseid sõnu öelda. Ta vaatab mind ja maigutab: „Vabandust,” ning tõstab sõrme huultele. Ja telemees käibki persse.
„Nojah, ilmselgelt see toimis,” ütlen.
„Vabandust, kuid see on ainus keel, millest nad aru saavad,” sõnab ta ja naerab. See on kena naer, kõlab siiralt, ja viimasel ajal pole ma eriti palju naeru kuulnud. „Niisiis, paneme selle hotelli-asja paika, enne kui järgmine reporter platsis on.”
Mina lihtsalt noogutan. Viimati käisin hotellis siis, kui Glen ja mina mõni aasta tagasi nädalalõpuks Whitstable’isse läksime. 2004. Meie viieteistkümnendaks pulma-aastapäevaks.
„Verstapost, Jeanie,” oli ta öelnud. „Oleme jõudnud kaugemale kui suurem osa relvastatud röövleid.” Talle meeldis oma nali.
Igatahes oli Whitstable kodust vaid tunnikese kaugusel, kuid jäime kaunisse rannaäärsesse paika ning sõime peeneid fish and chips’e ja käisime mööda kivist randa jalutamas. Korjasin Glenile lapikuid kive, tema viskas nendega läbi lainete lutsu ja siis lugesime koos põrkeid.
Väikeste laevukeste mastides kõlksusid purjed ja tuul loopis mu juukseid segamini, kuid arvan, et olin tõeliselt õnnelik. Glen ei rääkinud palju. Ta tahtis vaid jalutada ja mina olin rõõmus, et sain osa tema tähelepanust endale.
Teate, tegelikult oli Glen minu elust kadumas. Ta oli seal, aga ei olnud ka – kui mõistate, mida mõtlen. Arvuti oli rohkem tema naine kui mina. Igasugu eri viisidel, nagu selgus. Tal oli kaamera-asjandus, nii et inimesed nägid teda ja tema neid, kui nad omavahel rääkisid. Nende asjanduste valgus muudab kõigi väljanägemise selliseks, nagu nad oleksid surnud. Nagu zombid. Ma lihtsalt jätsin ta sinna. Selle mõttetuse juurde.
„Mida sa seal terve õhtu teed?” küsisin ja tema kehitas õlgu ja vastas: „Lihtsalt räägin sõpradega. Ei midagi erilist.” Kuid ta võis veeta tunde, tehes seda, mida iganes ta tegi. Tunde.
Vahel, kui öösel üles ärkasin, polnud teda ikka veel voodis minu kõrval. Kuulsin kõrvaltoast tema hääle kõminat, aga teadsin, et on parem teda mitte segada. Ta ei soovinud minu seltsi, kui arvutis oli. Kui talle sinna tassi kohvi viisin, pidin enne sisenemist koputama. Ta ütles, et ehmatan teda, kui äkitselt tuppa astun. Nii ma siis koputasin ja tema lülitas ekraani välja ning võttis minult tassi.
„Aitäh,” ütles ta.
„Kas arvutis on miskit huvitavat ka?” oli mul kombeks küsida.
„Ei,” vastas ta. „Tavaline värk.” Vestluse lõpp.
Mina ei kasutanud arvutit kunagi. See oli suuresti tema teema. Kuid arvan, et ma teadsin alati, et seal on miskit teoksil. Siis hakkasingi seda tema mõttetuseks nimetama. Nii sain