Sõbrad, armukesed, šokolaad. Alexander McCall Smith
(mis tegelikult olid väga helded).
„Ja mis projektid need sellised siis on?” oli Cat ükskord temalt küsinud.
Isabelis näis see küsimus piinlikkust valmistavat. „Heategevusprojektid, võiks ehk öelda. Või filantroopia, kui eelistad võõrsõnu. Hea sõna see „heategevus” … Aga ma tavaliselt ei räägi sellest.”
Cat kortsutas kulmu. Tema tädis oli tahke, millest ta aru ei saanud. Kui keegi tegeleb heategevusega, siis miks mitte sellest rääkida?
„Tuleb olla diskreetne,” jätkas Isabel. Tal polnud ka muidu kalduvust sõnaohtruseks, kuid lisaks uskus ta, et inimene ei peaks kunagi ise oma heategudele viitama. Niipea, kui sellele juhib tähelepanu selle teo autor, muutub hea tegu paratamatult enesekiitmise aktiks. Just see viga oli küljes ooperi kavalehtedel ära trükitavatel annetajate nimekirjadel. Kas nad oleksid andnud raha ka siis, kui nende suuremeelsus poleks leidnud kavalehel äramärkimist? Isabel arvas, et paljud neist poleks. Muidugi, kui ainus viis kunstnikele raha koguda oli apelleerimine inimeste edevusele, siis tasus seda ilmselt teha. Kuid tema enda nimi ei esinenud sellistes nimekirjades mitte kunagi, ning see polnud Edinburgh’ asukatele märkamata jäänud.
„Ta on kitsi,” sosistasid mõned. „Ta ei anneta mitte kunagi.”
Muidugi eksisid nad selles, nagu karmid hindajad sageli eksivad. Ühel aastal oli Isabel, üheski programmis ja paljude teiste annetajate seas üles lugemata jäänuna, annetanud Šoti ooperile kaheksa tuhat naela: kolm tuhat ooperi „Hans ja Grete” lavaletoomiseks ja viis tuhat selleks, et üks Itaalia tenor ikka kindlasti osaleks „Talupoja au” lavastuses, mida kanti ette 1930ndate Itaalia kehvasti istuvates kostüümides, taustal mustades särkides fašistidest koor.
„Teie, fašistid, laulsite tõesti suurepäraselt,” oli Isabel etenduse-järgsel peol lausunud.
„Neile nii meeldib fašistideks riietuda,” oli koormeister vastanud. „Ma kahtlustan, et see on vist kuidagi seotud sellega, et ollakse kõigest koorilauljad.”
Tema märkus oli vastu võetud vaikimisega. Mõned fašistidest olid seda kuulma juhtunud.
„Ainult kõige rangemas mõttes,” oli koormeister lisanud, põrnitsedes oma veiniklaasi. „Aga samas võib-olla ka mitte. Võib-olla mitte.”
„Raha,” ütles Cat. „Just selles ongi probleem. Raha.”
Isabel ulatas Catile veiniklaasi. „Nii see alati on,” lausus ta.
„Jah,” jätkas Cat. „Ma oletan, et kui ma oleksin valmis piisavalt maksma, siis ma ka leiaksin kellegi sobiva, kes võiks olla minu asemel. Aga ma ei saa seda teha. Ma pean seda äri pidama ärina ja ma ei saa seda kahjumisse lasta.”
Isabel noogutas. Catile kuulus delikatessipood siit vaid mõne tänava kaugusel, Bruntsfieldis, ja kuigi pood oli edukas, teadis ta, et joon kasumlikkuse ja ebaõnnestumise vahel on õige peenike. Praeguses seisus oli Catil üks täisajaga töötaja, kellele ta palka maksis – Eddie-nimeline noormees, kes näis suurema osa ajast olevat kohe-kohe nutma puhkemas ja keda piinas miski, millest Cat ei saanud või ei tahtnud rääkida, mõtles Isabel. Lühemaks ajaks võis ta küll jätta Eddie poe eest hoolt kandma, aga paistis, et terveks nädalaks siiski mitte.
„Ta satub paanikasse,” ütles Cat. „See on tema jaoks liiga suur koorem ja ta satub paanikasse.”
Cat selgitas Isabelile, et ta oli kutsutud ühte pulma Itaalias ja ta tahaks sinna minna, et sõpradega pidutseda. Kõigepealt oleks pulmatseremoonia Messinas ja siis liiguksid nad edasi põhja poole, ühte majja Umbrias, mille nad olid nädalaks üürinud. Aeg oli ideaalne – ilm oleks täiuslik.
„Ma pean sinna saama,” ütles Cat. „Lihtsalt pean.”
Isabel naeratas. Cat ei palu mitte kunagi otse teenet, aga tema eesmärk oli läbinähtav. „Ma arvan …” alustas ta. „Ma arvan, et võiksin seda uuesti teha. Viimati see päris meeldis mulle. Ja kui sa mäletad, siis tuli mul rohkem raha sisse, kui sinul tavaliselt. Sissetulekud kasvasid.”
See lõbustas Cati. „Küllap sa küsisid liiga palju,” ütles ta. Ja siis vaikis hetke, enne kui jätkas: „Ma ei võtnud seda sellepärast jutuks, et sa … Ma ei tahaks sind sundida.”
„Muidugi mitte,” ütles Isabel.
„Aga minu jaoks oleks see tõesti suur asi,” jätkas Cat kiiresti. „Sina ju tead, kuidas seal kõik käib. Ja Eddiele sa meeldid.”
Isabel oli üllatunud. Kas Eddie tõesti arvas temast midagi? See poiss polnud temaga peaaegu kunagi rääkinud, ja kohe kindlasti polnud ta kunagi naeratanud. Aga mõte sellest, et ta meeldis Eddiele, sulatas tema südame selle poisi suhtes. Võib-olla võiks ka Isabelist saada inimene, kellele ta usaldab oma muredest rääkida, nii nagu ta usaldas Cati, ja tema saaks siis seda poissi mingil viisil aidata. Või siis võiks ta poisi kellegagi tuttavaks teha: leidus inimesi, kes sellistes olukordades appi tulla saavad – ja vajaduse korral võiks tema selle eest maksta.
Nad arutasid detaile. Cat sõidab ära kümne päeva pärast. Niisiis kui Isabel tuleks päev enne, et pood üle võtta, siis saaks talle ära näidata laovarude hetkeseisu ja tellimuste kausta. Cati äraolekul peaks saabuma vein ja salaami ja nendega tuleks tegeleda. Ja siis oli veel terve see suur teema, et tuleb jälgida, et kõik pinnad oleksid puhtad – tülikas protseduur, mille kohta käis terve litaania eeskirju. Eddie teab selle kohta kõike, aga sa pead tal silma peal hoidma; ta käitub oliividega imelikult ja paneb nad sageli mahutitesse, millele on peale kirjutatud kapsasalat.
„See saab olema palju keerulisem kui rakenduseetika ajakirja toimetamine,” lausus Cat naeratades. „Palju keerulisem.”
Mis võib isegi olla tõsi, mõtles Isabel, kuigi välja ta seda ei öelnud. Ajakirja toimetamine oli suures osas korduvaid asju sisaldav töö: kirjade saatmine retsenseerijatele ja hindajatele, tähtaegade läbirääkimine korrektorite ja trükikojaga. Kõik see oli väga maine tegevus – kuigi artiklite lugemine ja autoritega suhtlemine oli midagi muud. See nõudis head nina ja väga palju taktitunnet. Tema kogemuste põhjal olid avaldamiseks mittesobivate artiklite autorid peaaegu alati solvunud. Ning mida ebakompetentsem või ekstsentrilisem oli artikkel – ja selliseid artikleid oli alati palju –, seda metsikum oli selle autori solvumine. Üks selline autor – või siis tema artikkel – oli praegu laua peal tema ees. „Kõlvatuse õigsus” – pealkiri, mis meenutas talle ühte raamatut, mida ta hiljuti retsenseeris: „Kõlvatuse kiituseks”. Ent kui raamat „Kõlvatuse kiituseks” oli olnud tõsine uurimus moralismi piiridest – ja kokkuvõttes väitis end pooldavat voorust –, siis artikkel pealkirjaga „Kõlvatuse õigsus” ei tahtnud voorusega mingit tegemist teha. See artikkel rääkis kõlvatuse väidetavast kasulikkusest iseloomule, juhul kui kõnealune kõlvatus on just see, mida inimene tõepoolest teha tahab. See oleks ehk isegi kaitstav seisukoht – napilt –, mõtles Isabel, tingimusel, et see kõlvatus on mõõdukas (joomine, õgardlus ja muu selline), aga kuidas üldse on võimalik võtta sõna selliste kõlvatuste kaitseks, mida peab silmas selle artikli autor? See oli võimatu, mõtles Isabel. Kes võiks kaitsta … Ta käis mõttes läbi mõningaid kõlvatusi, mida autor vaatluse alla võttis, kuid peatas end. Neist kõlvatustest polnud isegi ladinakeelsete nimedega võimalik peaaegu koguni mõelda. Kas inimesed tõesti tegid seda? Vastus oli, et tegid küll, arvas ta, aga ta kahtles tõsiselt selles, kas nad ootavad, et mõni filosoof nende kaitseks välja astuks. Ja ometi oli siin üks Austraalia filosoofiaprofessor, kes just seda tegi. Nojah, tema igatahes on oma lugejate ees vastutav. Ta ei saa kaitsta kaitstamatut. Ta saadab selle artikli tagasi koos lühikese kaaskirjaga, milles seisab umbes midagi sellist: „Lugupeetud professor, andke andeks, aga me tõesti ei saa. Teate, inimesed suhtuvad sellistesse asjadesse väga emotsionaalselt. Ja nad hakkaksid süüdistama mind selles, mida ütlete Teie. Nad tõesti teevad seda. Lugupidamisega – Isabel Dalhousie.”
Isabel lükkas mõtted kõlvatustest kõrvale ja pööras oma tähelepanu uuesti Catile. „See võib olla keeruline,” ütles ta, „aga ma arvan, et ma tulen toime.”
„Sa võid ka ei öelda,” ütles Cat.
„Võin, aga ei ütle,” vastas