Siinpool linnuteed. Heli Reichardt

      1

      Varakevadine Eestimaa ei meelita kedagi; taevas ripub raagus puude kohal nagu aiale kuivama visatud kalts, mis nõrutab allapoole hallikirjusid piisku. Niigi märg maa lirtsub jalge all. Porisesse pinda uurduvad jäljed valguvad kohemaid vett täis. Kõrgemal ja kuivemal jäljed kaovad – nagu oleks nende tekitaja ühtäkki siinsamas õhku haihtunud…

      Tallinna–Pärnu maantee viaduktilt keerab heledat värvi väikeauto järsult paremale ja kaob raagus puude vahele. Liiklus on hõre. Linna poole sõitjad ei kiirusta: kaubanduskeskuste mekad avavad eelmise päeva möllust vaevu välja puhanud uksed alles keskhommikuks, et ikka uusi ja uusi inimesi hiliste õhtutundideni oma seinte vahel lõksus hoida, söötes ette reklaame, allahindlusi, väljamüüke – iga sorti lubadusi ihule ja hingele. Õhtused pidutsejad, kelle öine linnamelu on alla neelanud, ei ärka veel niipea elule.

      Metsa vahelt kerkiv tihke ja nätske udu kummastab kontuure, vastu esiklaasi potsatavad esimesed piisad. Rohkem ei olegi midagi näha: teisenenud reaalsuse hägustunud piirjooned pressivad autolaternate kitsa triibu olematuks, lastes aimata vaid jupikest tumedat asfalti ja järgmist teekäänakut.

      Naine rooli taga on pinevil: keha ei toetu rahulikult istme selja- ja kaelatoe vastu, vaid on ettepoole kummargil, nagu aitaks tema hoiak masinal teel püsida, jõudmaks sinna, kuhu on määratud, teha ära see, mis ees ootab, ja kiirustada sama teed pidi tagasi. Kõik peab mahtuma sellesse päeva, mis on nüüdsama alanud.

      Naine ei ole esimeses nooruses ja vähemalt täna ei püüagi ta seda varjata: pingsalt kissitavatest silmanurkadest hargnevad lehvikuna peened kortsukiired, kokkupigistatud hambad ja püstine lõug suruvad huuled vaevuaimatavaks kriipsuks. Täna pole tal oma välimusest sooja ega külma. Need, keda tema näeb, ei tunne teda, ja võõraste arvamused jätavad ta ükskõikseks. Ega tegelikult olegi palju neid, kes talle korda lähevad, veel vähem on neid, kellele tema elu ja tegemised midagi tähendavad.

      Tihenev vihmasein süvendab ümbritseva anonüümsust. Üksikud teeäärsed majad, suvalistesse kohtadesse juhatavad teeviidad, lehitud puud – kõik libiseb mööda, taandub silmade eest ja tardub oma kohale sinna eikuhugi. Teel ei ole ainustki hingelist, ei inimesi ega loomi.

      Maantee ise on kõrgemast klassist: sile asfalt, ei auke ega konarusi, teepiirded ja – märgistused helklevad kaugusse, muudkui vajuta ja mine! Mööda kõigest, mis midagi ei tähenda ega vääri isegi silmanurgast heidetud pilku. Igal sõitjal on oma eesmärk, oma siht silme ees, ja sinna, määratud punkti kohalejõudmiseks pingutavad kõik. Alles seal, tee lõpus, jätkub elu, mida sõitjad enesega kaasas veavad, kusagil seal ootab marja- või karjamaa, kuidas kedagi.

      Mets lõpeb nagu noaga lõigatult, viimased vettinud lepaja toomingasalud jooksevad selja taha ja kummardavad ühtse viiruna lagendiku poole. Põldude hiiglasuur musta pliiatsiga maalitud kulmukaar põrnitseb halli taevast. Sügisene künd ulatub teeäärteni, hakkab lausa piiretesse kinni, et üürikese kevade ja suve jooksul viimse piirini võrsuda ja vilja kanda. Euroopa Liidu põllumajandustoetused – olgugi et teistega võrreldes palju kesisemad – on Eestimaa põllud üles harinud.

      Mobiilihelin äratab naise mõtetest ja katkestab Andrea Bocelli sulavalt maheda hääle.

      „Ma kuulen.”

      „Tere hommikust! Mõtlesin igaks juhuks üle helistada, kas meie kokkulepe on jõus,” tungib tarmukas naisehääl nii jõuliselt kõrva, et vastuvõtja tõmbab pea telefonist eemale.

      „Jah, jah, ma juba sõidan,” vastab kõnetatu rõhutatult vaikselt, aga helistaja pooltoone ei adu.

      „Tore, siis Saueaugul näeme,” klõpsab too telefoni kinni. Konkreetsus, kokkuhoid ja vali hääl on tänapäeva toimeka inimese tunnused.

      Sadakond kilomeetrit eemal astub vana naine majatrepile, tõstab käe varjuks silmade ette ja uurib taevast. Öised vihmapilved on oma koorma maha puistanud ja selgematest laikudest aimub pilvepealset päikest. Talvisest tolmust ja saastast vabanev maa lõhnab ja aurab, lohkudest on saanud loigud, varblased sirtsuvad sirelipõõsas.

      „Tuleb ilus päev,” kohmab naine omaette, tõmbab sügavalt hinge, paneb kausi aurava pudruga sinnasamasse trepiotsale ja tatsab raskel sammul sisse tagasi.

      Maja ise, va igavene lahmakas, lösutab kõrge vundamendi peal – vähemalt sajandivanune ehitis, siit-sealt pehkinud ja kaardu kiskunud laudvooderdisega, mis on kunagi ookriga üle tõmmatud; tumedal eterniitkatusel siratab üksikuid heledamaid plaate, otsapoolsest tahmunud korstnast viskab hõredat suitsu, nagu lõõtsutaks keegi seal kusagil sügaval viimase jõuga läbi ummistunud truupide ja lõõride endast elumärki anda.

      See paik siin on näinud paremaid päevi, seda aimub kividega ääristatud lilleklumpidest, pügamata ilupõõsastest ja üksikutest suureks kasvanud puudest. Maantee pool paikneval platsil roostetab kõver jalgrattahoidja. Killustikuga kaetud jalgteed katab puhmakatena mullune rohi. Tee viib majast mööda ja katkeb kriiksuva raudvärava ees – väikesel külakalmistul käiakse harva.

      „Varsti peaks saama otseteed alla keerata,” pidurdab naine auto teepervele seisma.

      „Kojamehed ei käi enam ammugi, vihm on järele jäänud,” astub ta välja selga sirutama. Kõledavõitu tuul sunnib jopehõlmu koomale tõmbama, käsi kobab taskusse suitsude järele. Naine kükitab auto kõrvale, et tuulevarjus tikk põlema saada. Avalikus kohas ta ei suitseta ja välgumihkleid ei armasta: täisvarustuse puudumine toetab illusiooni, et see pahe on möödaminev ja juhuslik nähtus, mis võib hommepäev lõppeda. Kui ta ainult ise tahab.

      Kasutusliising ei luba autos suitsetada ja ebakindlamaks muutunud tulevik ei anna aimata, kui kaua õnnestub autot pidada. Pikka aega kindlates raamides veerenud hästi sissetöötatud elu võib ühel ilusal päeval võtta ettearvamatud tuurid.

      „Kuigi need on alles kuulujutud,” raputab ta häiriva mõtte suitsuga minema.

      „Enne viadukti pean vasakule keerama,” mõtleb naine, autosse tagasi istudes. Midagi on ikka meeles. Viimati sõidutas ta vanaonu seda teed pidi Tallinnast arsti juurest koju, aga siis oli paks lumi maas ja teejuht kõrval. Onu Volli tahtiski toona Lillile otseteed kätte näidata.

      „Siit on üle kümne kilomeetri lühem,” seletas onu. Tema arvas, et Lilli, ta ainuke sugulane ja pärija, jääbki Tallinna ja talu vahet sõitma, aga ei. Maakler ootab kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas ja Saueaugu läheb müüki.

      Või mis talu see ülepea ongi. Tänapäeval peetakse taludeks kõiki maamaju, kus mingi maatükk ja mõned puud-põõsad maja ümber. Butafooria!

      Nii, järjekordne väike teerist. Silt mittemidagiütleva kohanimega näitab paremale, vasak teeots kaob nimetult võsa vahele. Omad teavad ja võõraid siin ei liigu.

      „Nüüd on igas külas vähemalt üks kodustatud soomlane, aga ju teavad nemadki,” muigab naine ja otsustab paremale keerata.

      „Kui ära eksid, hoia mere poole,” oli Volli juhatanud.

      „See tee viib küll ei tea kuhu,” paneb kellavaatamine naise närvitsema. Ainult pool tundi on veel aega, aga tema on jumal teab kus.

      „Oli mul vaja suurelt teelt ära keerata, siin padrikus ei ole kellegi käest küsida ka,” tigetseb ta omaette ja pidurdab järsult.

      Otse keset teed seisab inimene, tuulejope seljas, kapuuts poolt nägu varjamas, kalamehesäärikud jalas ja binokkel käes.

      „Linnuvaatleja,” taipab naine. „Need on enne kohal kui linnud ise.”

      Võõras laiutab käsi ja teatab, et versteht nichts.1

      „Keine Ahnung,”2 vastab ta naise hoolega kokkuseatud saksakeelsele küsimusel, kus võiks olla Hallaküla, ja naeratab laia suuga. Nagu oleks siin midagi naljakat. Saksa pensionäri jaoks võib-olla ongi, temal iga päev nagu issanda kingitus. Kogu maailm – nii palju kui naine on seal ringi reisinud – on laiutavaid ja lärmavaid saksa pensionäre täis.

      „Aga Kirche,” tuleb Lillile järsku pähe. „Kuspool … wo liegt die Kirche?”3

      „Ah ja,” muutub sakslane veelgi rõõmsamaks.