Siinpool linnuteed. Heli Reichardt
kostab vastu.
Järgmise kurvi taga on jälle kaks teeotsa. Siia on keegi heleda hööveldamata lipi otsa sildi pannud: kõverate tähtedega seisab sellel „Linnutee”. Paremale näitavat viita ei ole. Kõik teavad niikuinii.
„Miks Linnutee ja jutumärkides?” imestab naine, aga hoiab siiski paremale.
Paar kurvi ja puude vahelt hakkab paistma kirikutorn. See on küll madaluke nagu mere ääres ikka, aga ometi tuttav ja kindel orientiir.
„Puhh,” liigutab Lilli kangeks tõmbunud õlgu, „peaaegu kohal.”
Kilomeeter edasi ja siis keerab rööbastee tõesti vasakule, tõuseb korraks kõrgemale kruusasele künkale, mida
Hallamäeks kutsutakse, ja jõuab puude vahel sirgeldes alla maja juurde.
Pikk uuemat tüüpi lääne-eesti rehielamu konutab aiasopis, suur veeloik otse ukse ees.
Maakler ei ole veel kohale jõudnud ja naine teeb maja ümber tiiru. Midagi ilusat siin ei ole, hindab arvestav pilk kinnisvara potentsiaali. Maja eluruumide poolne ots on väljast roomattidega üle löödud. Need muudavad kogu hoone väljanägemise tuhmiks ja halliks. Samas – koos onu oma kätega tehtud rookatusega sulab see sama karva ümbrusesse ja mõjub oma tardumuses kuidagi ürgsena. Inimkäte ja looduse loodu toetavad ning täiendavad üksteist. Mõni friik võiks ehk tahta küll siia pärapõrgusse muu maailma eest peitu pugeda! Ainult et nendel, kes sellist eluviisi harrastavad, ei ole tavaliselt kunagi raha. Raha armastab neid, kes armastavad raha. Näiteks seesama linnuvaatlejast saksa vanamees seal keset teed – niisugusel peaks raha olema.
Aga linnuvaatlejad pakuvad üürikest lootust: ei võta niisugused tühja tuule tallajad endale maja ristiks kaela. Nemad, nagu linnudki, saabuvad korraks kevadel, teevad teise sutsu sügisel ja läinud nad ongi.
Nõnda mõtiskledes on naine maja taha jõudnud. Sealne ainuke aken on kuidagi ripakil, keegi on katsunud raami välja kangutada, aga klaasid siiski lõhkumata jätnud.
„Hea, et niigi on püsinud,” mõtleb naine. Läinud sügisest, onu Volli surmast saadik on maja tühjana seisnud. Väikeses kohas on see kõigile teada.
„Urn on vaja maha matta,” tuleb meelde järgmine kohustus. Jüripäeval, nagu oli onu soov. Miks just siis, polnud vanamees selgitanud, aga kui nii, siis nii.
„Lähen pärast pastoraadist läbi ja korraldan selle ära,” paneb pea ülesanded paika. „Täna pole siin nagunii muud midagi teha.”
Üksinda ei taha naine majja sisse minna, kuidagi kõhe on. Parem koos maakleriga.
Maja eest kostva valju signaali peale kiirustab vastne perenaine tulijale vastu. Maakler, tugeva kondiga pikk naisterahvas, kougib maasturi pagasnikust kummisäärikud, topib need oma villastes sokkides jalgade otsa, haarab kaasavõetud kausta ja astub hoogsal sammul Lillile vastu.
„Tere, mina olen Aina.” Käepigistus on jõuline ja mehelik nagu naine isegi. Küllap peab selles ametis usaldust äratama – mitte mingi mömm, vaid tubli ja tegus inimene on tulnud talu müüma. Tema juba teab, mida teeb, selles ei pruugi kahelda. Julge pealehakkamine on pool võitu!
„Mis meil siis siin on,” vaatab maakler üle Lilli pea ringi. „Hakkame väljast pihta!”
Miski selles võõra õue peal peremehetsevas naises hakkab Lillile hoobilt vastu. Too on ohjad enda kätte haaranud enne, kui Lilli need lahti lasta jõudis. See teeb valvsaks. Ameerikalik agressiivne müügimeetod, mida siinmail eesrindlikuks peetakse, mõjub ebameeldivalt. Kuues meel püsib ärksana.
„Maja ehitusaasta?” Papka vahelt võetud küsitlusleht ootab täpset numbrit.
„Ma täpselt ei tea, millalgi vabariigi algul,” poetab Lilli.
„Ehitusregistris on?” peatub hoogne pastakas järgmise tühja lahtri kohal.
„Kõik paberid on toas,” kohmab Lilli.
Mis see siis nüüd olgu, kui tahtis väljast alustada, siis alustagu väljast!
„Kõrvalhooneid ei olegi,” tähendab kinnisvaraspetsialist, imestunud pilgul ümber vaadates.
„Kõik vajalik on rehetoas – saun ja puud ja panipaigad,” selgitab Lilli.
Ringi käies teeb proua maakler valjuhäälseid märkusi omaaegse ehituskvaliteedi kohta ja annab mõista, et tema teab kõigest kõike. Kui tagaaia maakelder ja õunaaed üle vaadatud, on Lilli saanud pildi nii ümberkaudsetest kinnisvaraobjektidest, turusituatsioonist kui ka piirkonna juhtmaakleri edukast tegevusest. Tema ei olevat isegi masu ajal kahju kannatanud. Lilli tegi väga õigesti, et just tema valis!
„Kuhu need juhtmed viivad?” peatub maakleri tähelepanelik pilk maja tagant algaval elektriliinil.
„Ma ei tea,” kehitab Lilli õlgu. „Seal pole peale kirsivõsa midagi.”
„Kontrollime,” sukeldub asjatundja aia sügavusse. „Millal te ise siin viimati käisite?”
„Mis see tema asi on, millal ma käisin!” ei tule Lillile korraga meeldegi, millal ta lihtsalt niisama siin käis. Maakler kummisäärikutega reipalt ees, Lilli kuivemaid kohti otsides järel, trügitakse läbi kirsivõsa. Üllataval kombel avaneb silmale väike lagendik, mille keskel seisab postidele toetuv rootsipunane majake.
„Endine ehitussoojak,” määratleb spetsialist eksimatult ehitise tüübi ja sirutab käe: „Andke võti!”
„Mul pole selle võtit,” ehmatab Lilli. „Ma ei teadnud, et see siin üldse on,” õigustab ta ennast.
„Täitsa kõbus suvemajake, elektergi tuleb sisse,” on maakler oma leiu üle uhke.
„Kui me sisse ei saa, mõõdame siis pindala umbkaudu ära,” kaob ta samme lugedes maja taha.
Lilli astub ukseesisele kivile ja katsub ukselinki. Uks vajub kääksudes lahti – polegi lukus.
Seest paistab majake suurem kui väljast: vineeriga üle löödud lagi ja seinad, tabureti peal elektripliit, nurgas tühi veeämber. Aknakese all isegi laud kahe tooliga. Seinakapi riiulitelt leiab hädapärased nõud ja köögiriistad. Ruumi poolitav ebamäärane sitskardin varjab kahte kitsast kušetti ja midagi raamaturiiulitaolist.
„Mistarvis Vollile selline ehitis?” imestab pärija omaette. „Tal oli ju üksipäini terve maja käes.”
„Maja tagant leidsin välikemmergu ja suitsuahju,” teatab maakler sisse astudes.
„Pindala on alla kahekümne ruutmeetri, ehitusluba ei ole vaja,” vaatab ta asjatundlikult ringi.
„Täiesti omaette suvituskoht,” konstateerib ta tõsiasja, omaniku hämmingut märkamata. Muidugi, tema teeb oma tööd, ja seda paistab ta tõesti tundvat. Imelik, mis Lillit selles naises häirib? Omaenda süütunne, et ta tema hoole alla usaldatud talu maha müüb? Igatahes maakleri enesekindlus ärritab perenaist järjest rohkem.
Ainus, mis maaklerit imestama paneb, on see, et nii korralik majake pole lukus ja midagi pole ära lõhutud.
„Teate, see annab objektile palju juurde,” ajab Aina ülestõstetud vasaku käe sõrmed harali ja langetab üksteise järel peopessa. „Muidu, teate isegi – üks: ümbrus on siin igav, meri madal ja roostik vohab; kaks: küla on peaaegu tühi, midagi ei toimu; kolm: bussi ei käi, poodi ei ole. Aga sellele, kes tõelist privaatsust taga ajab – palun väga. Siin on lausa kaks ühes,” võtab ta teise käe sõrmed appi.
„Elekter sees, nii-öelda kööginurk, kemmerg, vett saab kaevust. No mis veel? Ah jaa, suitsuahi,” läheb parem käsi võidukalt rusikasse.
„Ma olen kindel, et selle müüme üsna kiiresti maha!”
Õhus on raha lõhna: müüki läheb onu Volli aastakümneid elatud elu, millest tema, Lilli, tegelikult suurt midagi ei teagi.
Maja poole sammudes on maakler täielikult sõiduvees ega väsi ennast kiitmast.
„Kui te teaksite, kui tänulikud inimesed mulle on, kui nad oma objektist lahti saavad,”