Abielupakt. Michelle Richmond

      1

      Tulen teadvusele Cessna väikelennukis, mis tuhiseb rappudes läbi õhu. Mu pea valutab meeletult ja särk on verine. Mul pole aimugi, kui palju aega on möödunud. Vaatan oma käsi, eeldades, et need on rihmadega kammitsetud, aga ei näe käte küljes midagi. Mulle on ainult tavaline turvavöö keha ümber tõmmatud. Kes selle kinnitas? Ma ei mäleta isegi seda, kuidas ma lennuki pardale sain.

      Läbi juhikabiini lahtise ukse näen piloodi kukalt. Peale meie kahe pole siin kedagi. Mäed on lumised, tuul tümitab lennukit. Piloot paistab olevat täielikult süvenenud juhtimisseadmete käsitsemisse, ta õlad on pinges.

      Tõstan käe ja katsun oma pead. Veri on ära kuivanud ja jätnud järele kleepuva kihi. Kõht koriseb. Viimane asi, mida ma sõin, oli too prantsusepärane praesai. Kui ammu see oli? Leian enda kõrvalt istmelt veepudeli ja vahapaberisse keeratud võileiva. Avan pudeli ja joon.

      Harutan võileiva paberist lahti – see on singi ja Šveitsi juustuga – ning võtan ühe ampsu. Kurat. Lõualuu on liiga valus, et närida. Keegi andis mulle ilmselt vastu lõugu, kui ma olin maha kukkunud.

      „Kas me lendame koju?” küsin piloodi käest.

      „Sõltub, mida te koduks nimetate. Me oleme teel Half Moon Baysse.”

      „Nad ei öelnud teile minu kohta midagi?”

      „Eesnime, sihtkoha, kogu lugu. Mina olen ainult taksojuht, Jake.”

      „Aga te olete liige, eks?”

      „Muidugi,” vastab ta toonil, millest ei ole võimalik mitte midagi välja lugeda. „Truudus abikaasale, lojaalsus Paktile. Kuni surm meid lahutab.” Ta pöörab pead üksnes niikauaks, et heita mulle üle õla hoiatav pilk, et ma rohkem küsimusi ei esitaks.

      Õhuauk annab meile nii tugeva löögi, et võileib lendab mul käest. Kuskilt vallandub tungivalt piiksuv heli. Piloot vannub ja vajutab palavikuliselt nuppe. Ta karjub midagi lennujuhile. Me kaotame kiiresti kõrgust ja ma klammerdun käsitugede külge, mõeldes Alice’ile, meenutades meie viimast kõnelust, soovides, et ma oleksin talle nii paljut öelnud.

      Siis saab lennuk äkki tasakaalu tagasi, me tõuseme kõrgemale ja näib, et kõik on hästi. Korjan oma võileiva tükid põrandalt kokku, keeran kogu sodi uuesti vahapaberisse ja asetan kõrvalistmele.

      „Vabandust turbulentsi pärast,” ütleb piloot.

      „See polnud teie süü. Hea sooritus.”

      Päikeselise Sacramento kohal laseb ta end viimaks lõdvaks ning me räägime Golden State Warriorsi korvpallimeeskonnast ja nende üllatavast edust käimasoleval hooajal.

      „Mis päev täna on?” küsin ma.

      „Teisipäev.”

      Mind valdab kergendus, kui aknast tuttavat rannikujoont näen, ja tunnen tänumeelt, silmates Half Moon Bay väikest lennujaama. Maandumine on sujuv. Kui lennuk on maapinda puudutanud, pöörab piloot ümber ja ütleb: „Vaadake, et see teil harjumuseks ei saa, eks?”

      „Seda plaani mul küll ei ole.”

      Haaran oma koti ja astun välja. Piloot suleb ukse, ilma et oleks mootoreid välja lülitanud, pöörab lennuki hoogsalt ümber ja tõuseb taas õhku.

      Kõmbin lennujaama kohvikusse, tellin kuuma šokolaadi ja saadan Alice’ile sõnumi. Kell on kaks pärastlõunal ja täna on tööpäev, niisiis on ta ilmselt tuhande koosolekuga hõivatud. Ma ei tahaks teda segada, aga ma tõesti pean teda nägema.

      Sõnumile saabub vastus. Kus sa oled?

      Tagasi HMB-s.

      Hakkan 5 min pärast tulema.

      Alice’i kontorist on Half Moon Baysse üle kahekümne miili. Ta annab sõnumiga teada, et kesklinnas on ummikud, niisiis tellin süüa, peaaegu kogu menüü vasaku poole. Kohvik on tühi. Reibas ettekandja, kelle vormirõivad on täiuslikult pressitud, hoiab mul silma peal. Kui ma arvet maksan, ütleb ta: „Ilusat päeva, Sõber.”

      Ma lähen õue ja istun pingile ootama. Väljas on külm, udu rullub lainetena lähemale. Kui Alice’i Jaguar viimaks ette sõidab, olen täiesti külmavõetud. Samal ajal kui ma püsti tõusen ja kontrollin, et ma midagi maha ei unustaks, tuleb Alice pingi juurde. Tal on seljas range kostüüm, aga ta on autosõidu ajaks kontsakingad tossude vastu vahetanud. Tema mustad juuksed on udust niisked. Ta huuled on tumepunased ja ma murran pead, kas ta värvis neid minu pärast. Ma loodan seda.

      Ta tõuseb kikivarvule, et mind suudelda. Alles sel hetkel saan ma aru, kui meeleheitlikult olen tema järele igatsenud. Siis astub ta sammu tagasi ja vaatab mind üle.

      „Vähemalt oled sa ühes tükis.” Ta sirutab käe ja puudutab õrnalt mu lõualuud. „Mis juhtus?”

      „Ma ei ole päris kindel.”

      Võtan ta oma embusse.

      „Miks sind siis välja kutsuti?”

      Ma tahan talle nii paljust rääkida, aga ma kardan. Mida rohkem ta teab, seda ohtlikum see tema jaoks on. Liiatigi, olgem ausad, saab ta tõde kuuldes räigelt vihaseks.

      Mida kõike oleksin ma valmis andma, et olla tagasi alguses – enne pulmi, enne Finnegani, enne seda, kui Pakt meie elu pea peale pööras.

      2

      Tunnistan ausalt – pulmad olid minu idee. Mitte küll nende toimumise asukoht, peoplats, söök, muusika ja kõik need muud asjad, mille korraldamist Alice nii hästi valdab. Aga idee ise tuli minult. Ma olin tundnud teda kolm ja pool aastat. Ma tahtsin teda endale ning abielu oli parim viis garanteerida, et ma temast ilma ei jää.

      Alice’il ei olnud varasemast elust teab mis püsivust ette näidata. Nooremas eas oli ta meeletu, impulsiivne, kippus liiga kergesti igale möödalibisevale ahvatlusele järele tormama. Ma kartsin, et kui ma liiga kaua ootan, on ta läinud. Kui aus olla, olid pulmad lihtsalt vahendiks, et meie suhte püsimajäämist kindlustada.

      Tegin abieluettepaneku ühel mahedal jaanuarikuu teisipäeval. Ta isa oli äsja surnud ja me olime sõitnud tema kodukohta Alabamasse. Isa oli olnud Alice’i viimane elusolev sugulane ja tema ootamatu surm vapustas Alice’it viisil, mida ma varem näinud ei olnud. Me veetsime matustele järgnenud päevad Alice’i lapsepõlvekodus Birminghami eeslinnas asju kokku pakkides. Hommikuti sobrasime pööningul, töötoas ja garaažis seisvates kastides. Maja oli täis esemeid, mis meenutasid tema perekonna elu: isa sõjaväekarjäär, surnud venna pesapallisaavutused, surnud ema kokaraamatud, luitunud pildid vanavanematest. See oli nagu arheoloogiline aardeleiukoht, mis kõneles mingi kadunud tsivilisatsiooni väikesest, ammu unustatud hõimust.

      „Mina olen viimane,” ütles ta. Mitte haletsust otsides, vaid lihtsalt fakti nentides. Ta oli kaotanud ema vähktõvele ja venna enesetapule. Ta ise elas edasi, aga ei pääsenud haavadeta. Tagasi vaadates mõistan, et oma perekonna ainsa ellujäänud liikme roll muutis Alice’i kergemini armuvaks ja riskialtimaks, kui ta ehk muidu oleks olnud. Ma ei ole kindel, et ta oleks mulle jah öelnud, kui ta poleks olnud maailmas nii üksi.

      Ma olin tema jaoks kihlasõrmuse juba mitu nädalat varem ära tellinud ja see saabus UPS-iga ainult paar hetke pärast seda, kui ta oli isa surmast teada saanud. Ma ei oska täpselt öelda miks, aga ma libistasin selle karbikese oma õlakotti, kui me hakkasime lennujaama minema.

      Kui reisi algusest oli möödunud kaks nädalat, helistasime kinnisvaramaaklerile ja palusime tal tulla maja hindama. Uitasime koos toast tuppa, maakler tegi märkmeid, kribides palavikuliselt kirjutada, nagu valmistuks eksamiks. Viimaks seisime verandal ja ootasime tema hinnangut.

      „Olete te kindlad, et tahate müüa?” küsis maakler.

      „Jah,” vastas Alice.

      „Lihtsalt …” Mees viipas oma märkmeplokiga meie poole. „Miks te ei võiks siia jääda? Abiellute. Saate lapsi. Rajate endale elu. Meie linnas on noori peresid vaja. Minu lapsed muudkui igavlevad. Poiss on sunnitud sellepärast vutti mängima, et meil ei jätku pesapallimeeskonna jaoks lapsi.”

      „Noh,” ütles Alice eemale, tänava poole vaadates, „sellepärast et.”

      Kogu lugu. „Sellepärast et.” Mees lülitus hetkega tagasi kinnisvararežiimile. Ta pakkus mingi hinna välja ja