Alistumine. Мишель Уэльбек
siin maa peal, mille kohta olid igatahes ilmunud suurepärased arvustused ajakirjades Poétique ja Romantisme ning millele ma võlgnesin ilmselt ka oma professoriks nimetamise. Tegelikult polnud suur osa Huysmansi loomingus leiduvatest kummalistest sõnadest mitte uudissõnad, vaid haruldused, mis olid laenatud mõne käsitööliste tsunfti oskussõnavarast või siis piirkondlikest murretest. Huysmans oli jäänud lõpuni välja – see oli minu väide – naturalistiks, kes pidas oluliseks lõimida oma teostesse tavainimeste kõnepruuki, selles mõttes jäi ta ehk isegi sotsialistiks, kes oli nooruses külastanud Zola kirjandusõhtuid Médanis; kasvav vasakpoolsuse põlgus polnud kunagi täielikult kustutanud tema loomupärast vastumeelsust kapitalismi, raha ja kõige selle suhtes, mida võis seostada kodanlike väärtustega, kokkuvõttes oli ta haruldane näide kristlikust naturalistist, samas kui Bloy, kes pidevalt kommertsliku ja seltskondliku menu järele janunedes proovis end ohtrate uudissõnade abiga eriliseks teha, pidas ennast tagakiusatud vaimuhiiglaseks, keda maailm ei mõista; omaaegses kirjandusmaailmas oli ta end positsioneerinud kui müstik-elitisti ning imestas seejärel lakkamatult oma ebaedu üle ja selle üle – mis oli ometi igati ootuspärane –, et tema sajatamised inimesi täiesti ükskõikseks jätsid. Ta oli, kirjutab Huysmans, „õnnetu inimene, kelle auahnus on tõepoolest kuratlik ja kelle viha on piiritu”. Tõepoolest, Bloy oli mulle algusest peale tundunud halva katoliiklase prototüübina, kelle usk ja innukus löövad õitsele üksnes siis, kui ta on veendunud, et tema vestluskaaslased kord põrgukatlas keevad. Oma doktoritöö kirjutamise ajal olin ma siiski kokku puutunud erinevate vasakpoolsete katoliiklik-rojalistlike ringkondadega, kes jumaldasid Bloyd ja Bernanosi ja andsid mõista, et on olemas niisuguseid ja naasuguseid kirju nende kirjavahetuses, kuni ma lõpuks taipasin, et neil ei olnud mulle midagi, absoluutselt mitte midagi pakkuda, mitte ühtegi dokumenti, mida ma poleks ise hõlpsasti ülikooliinimestele ligipääsetavatest arhiividest leida võinud.
„Jah, kindlasti seal on midagi… Loe uuesti Drumont’i,” ütlesin ma ometi Steve’ile, pigem selleks, et talle heameelt teha, ja ta vaataski mind pugejaliku lapse kuuleka ja naiivse pilguga. Loengusaali ukse peal – olin sel päeval plaaninud rääkida Jean Lorrainist – seisid kolm nii umbes kahekümneaastast tüüpi, kaks araablast ja üks mustanahaline, täna ei olnud nad relvastatud ja näisid pigem rahumeelsed, nende olekus ei olnud midagi ähvardavat, ometi sundisid nad loengusaali sisenevaid inimesi endi vahelt läbi pugema; ma pidin sekkuma. Jäin nende ette seisma: kindlasti olid neile antud juhtnöörid vältida provokatsioone, suhtuda austavalt õppejõududesse, nii ma vähemalt lootsin.
„Ma olen õppejõud ja kavatsen siin nüüd loengut pidama hakata,” ütlesin ma kindlal toonil kõigi kolme poole pöördudes. Mustanahaline vastas mulle, lai naeratus näol. „Okei, okei, me tulime lihtsalt oma õdesid vaatama…” ütles ta rahustavalt loengusaali poole viibates. Õed ei saanud olla keegi muu kui kaks Magribi tütarlast, kes istusid kõrvuti ringauditooriumi ülemises vasakus servas, mõlemal seljas must burka, loor silmade ees, nad tundusid mulle tõesti täiesti laitmatud. „Hästi, te nägite nad ära…” ütlesin ma heatahtlikult. „Võite nüüd minema hakata,” lisasin juba nõudlikumalt. „Okei, okei…” vastas mustanahaline veel laiema naeratusega, pööras seejärel kannal ringi, teised kaks tüüpi, kes polnud sõnagi lausunud, järgisid tema eeskuju. Paari sammu järel keeras mustanahaline end uuesti minu poole. „Rahu olgu teiega…” ütles ta kergelt kummardudes. „Kõik läks hästi…” mõtlesin ma saaliust enda järel kinni tõmmates, „seekord läks kõik hästi.” Ma ei teagi, mida ma täpselt olin oodanud, levisid kuuldused õpetajate ründamisest Mulhouse’is, Strasbourg’is, Aix-Marseille’s ja Saint-Denis’s, aga ma polnud kunagi isiklikult kohtunud ühegi kolleegiga, kes oleks kallaletungi ohvriks langenud, ja oma sisimas ma neid kõlakaid eriti ei uskunudki; kusjuures Steve’i sõnul olid noored salafistid ja ülikooli juhtkond omavahel käed löönud, seda tõestas tema meelest see, et kaks aastat tagasi olid muidu jõlkujad ja narkodiilerid tõepoolest korraga ülikooli ümbrusest kadunud. Kas kokkulepe sisaldas ka klauslit, mis keelas juudi organisatsioonidel ülikoolis tegutsemise? Ka selles osas liikusid üksnes kuulujutud, mida oli raske kontrollida, aga fakt on see, et Prantsuse juudi üliõpilaste liidul polnud eelmisest sügisest saadik esindust üheski Pariisi piirkonna kampuses, samal ajal kui Islamiliidu noorte sektsiooni rakukesi oli kõikjale juurde siginenud.
Pärast loengut saalist väljudes (miks küll pakkus kahele burkas neitsile huvi Jean Lorrain, see vastik pede, kes ise ennast seksantroobiks nimetas? kas nende isad olid üldse kursis oma tütarde õpingute sisuga? kirjandus oli päris hea kattevari) sattusin ma Marie-Françoise’i otsa, kes pakkus välja, et võiksime koos lõunale minna. Minu päev tõotas tulla tõepoolest suhtlemisrohke.
Mulle täitsa meeldis see lõbus täitmatus klatšinäljas tulehark, tema pikk staaž õppejõuna ja kuulumine mitmetesse nõukogudesse andis tema klatšile rohkem kaalu ja vettpidavust kui kõlakatele, mis võisid jõuda tähtsusetu Steve’ini. Marie-Françoise otsustas ühe Monge’i tänava Maroko restorani kasuks – tõotas tulla ka halal päev.
„Emand Delouze,” hakkas ta kohe pihta, kui ettekandja meile praed ette tõi, „istub viitsütikuga pommi otsas. Juuni alguses kogunev ülikoolide nõukogu nimetab suure tõenäosusega tema asemele Robert Rediger’.”
Heitsin põgusa pilgu oma artišoki-lamba-tagine’ile ja kergitasin seejärel igaks juhuks imestunult kulme. „Jah, ma tean,” ütles Marie-Françoise, „see võib tunduda pöörane, aga see on midagi enamat kui kõlakas, ma kuulsin väga konkreetseid üksikasju.”
Vabandasin ja läksin WC-sse, et oma nutitelefonist vaikselt asja uurida, tänapäeval leidub internetis tõepoolest absoluutselt kõike, vaevalt kaheminutilise otsingu järel sain teada, et Robert Rediger oli tuntud oma Palestiina-meelsete väljaütlemiste poolest, et ta oli olnud üks peamisi Iisraeli ülikoolide vastase boikoti läbisurujatest; pesin hoolikalt käed ja läksin tagasi lauda.
Minu tagine oli selle aja peale juba pisut jahtunud, sellest oli kahju. „Kas nad ei oota sellega valimisteni?” küsisin ma pärast esimest suutäit, see tundus mulle hea küsimus.
„Valimisteni? Mis hea pärast? Mis see siia puutub?” Ilmselt ei olnud see siiski nii hea küsimus.
„No ma ei tea, kolme nädala pärast on ju ometi presidendivalimised…”
„Sa tead väga hästi, et asi on juba ette ära otsustatud, kõik läheb samamoodi nagu 2017. aastal, Rahvusrinne saab teise vooru ja vasakpoolsed valitakse tagasi, ma küll ei saa aru, miks peaks ülikoolide nõukogu valimisteni passima.”
„Aga pole teada, mis tulemuse teeb Islamiliit, nad on tundmatu suurus, kui nad ületavad sümboolse 20 protsendi piiri, siis võib see jõudude vahekorda kallutada…” Loomulikult oli see väide täielik jama, 99 protsenti Islamiliidu valijaid annaks teises voorus oma hääle sotsialistide kandidaadile, see ei saanud tulemusi kuidagi mõjutada, aga sõnapaar jõudude vahekord avaldab vestluses alati muljet, justkui oleksite lugenud Clausewitzi ja Sun Tzu’d, ja ma olin päris rahul ka sümboolse piiriga, igatahes Marie-Françoise noogutas, nagu oleksin ma just lagedale tulnud täiesti arvestatava mõttega, seejärel vaagis ta põhjalikult, millised oleksid tagajärjed ülikooli juhtkonna koosseisule, kui Islamiliit peaks valitsusse saama, tema analüütiline vaim töötas täiel tuuril, ma ei kuulanud eriti tähelepanelikult, jälgisin hüpoteeside vaheldumist tema nurgelisel ja vanal näol, millegi vastu tuleb ju elus ometi huvi tunda, mõtlesin ma endamisi, ja mille vastu mina võiksin huvi tunda, küsisin ma endalt, kui saab lõplikult selgeks, et minu armueluga on asi ühel pool, ma võiksin ehk önoloogiakursustele minna või hakata mudellennukeid koguma.
Pärastlõunane seminar oli kurnav, doktorandid on üleüldse kurnavad, neil terendab silmapiiril mingi väljavaade, minul mitte, peale selle, et millist mikrolaineahjus soojendamiseks mõeldud India rooga (Chicken Biryani? Chicken Tikka Masala? Chicken Rogan Josh?) valida selleks ajaks, kui ma France 2-st poliitilist debatti vaatan.
Sel õhtul oli stuudios Rahvusrinde kandidaat, ta kinnitas oma armastust Prantsusmaa vastu („aga millise Prantsusmaa?” oponeeris mitte eriti veenvalt vasaktsentristlik kommentaator), ja mina mõtisklesin endamisi, kas armastus oli tõepoolest minu elust lõplikult välja kolinud,