Häving. Lõunaringkonna triloogia I. Jeff VanderMeer
või siis on see midagi uut, mida eelmise ekspeditsiooni saabumise ajal siin veel polnud.”
Maamõõtja heitis mulle toetuse eest tänuliku pilgu, kuid mu seisukohal polnud tema aitamisega mingit pistmist. Ettekujutus tornist, mis oli suunatud otse alla, tekitas oma struktuuriga ühtaegu peapööritust ja lummas. Ma polnud kindel, kumba neist kahest ma igatsesin ja kumba pelgasin, ning vaimusilmas nägin ma merikarpide sisekülgi ja muid looduslikke mustreid tasakaalustamas ootamatut hüpet kaljult alla tundmatusse.
Psühholoog noogutas, näis neid arvamusi kaaluvat ja küsis siis: „Kas kellelgi on vähimalgi määral tunne, et tahab lahkuda?” See oli õigustatud, kuid siiski räige küsimus.
Kõik me kolm raputasime pead.
„Aga sina?” küsis maamõõtja psühholoogilt. „Milline on sinu arvamus?”
Psühholoog muigas, mis tundus veidrana. Ent ta pidi teadma, et ükskõik kellel meist võis olla ülesanne jälgida tema reaktsiooni erinevatele stiimulitele. Võib-olla tegi talle nalja mõte, et selleks oli valitud maamõõtja, asjade pealispinna ekspert, mitte aga bioloog või antropoloog. „Ma pean tunnistama, et hetkel teeb miski mind üsna rahutuks. Ma pole küll kindel, kas seda põhjustab kogu ümbritsev keskkond või tunneli olemasolu. Isiklikult tahaksin ma välistada, et see on tunnelist.”
Tornist.
„Kolm ühe vastu, seega,” ütles antropoloog, tundes ilmset kergendust, et otsus oli tema eest ära tehtud.
Maamõõtja kehitas ainult õlgu.
Võib-olla ma olin uudishimu suhtes eksinud. Maamõõtja ei paistnud millegi vastu uudishimu tundvat.
„Igav?” küsisin.
„Tahaks sellega juba pihta hakata,” ütles ta kogu rühmale, nagu oleksin ma seda küsinud meie kõigi nimel.
Olime vestluseks kogunenud ühistelki. Selleks ajaks oli pimedaks läinud ja varsti kostis öös veider kaeblik heli – me teadsime küll, et sellel pidi olema mingi loomulik põhjus, kuid ikkagi ajas see kananaha ihule. Nagu oleks see olnud signaal laialiminekuks, läks igaüks tagasi oma telki, et seal oma mõtetega üksi olla. Lebasin telgis mõnda aega ärkvel, püüdes mõelda tornist kui tunnelist või vähemalt šahtist, aga see ei õnnestunud. Selle asemel läksid mu mõtted ikka tagasi küsimuse juurde: Mis on peidus selle põhjas?
Teekonnal piirist rannikul asuva baaslaagrini polnud me kogenud peaaegu mitte midagi ebaharilikku. Linnud laulsid, just nagu pididki; hirved panid plehku, valged sabad nagu hüüumärgid rohelise ja pruuni alusmetsa taustal; kõverjalgsed pesukarud tatsasid kõikudes oma asju ajama ega teinud meist väljagi. Ma arvan, et rühmana me tundsime lausa peapööritust – olime lõpuks vabad kuid kestnud väljaõppe ja ettevalmistuste piirangutest. Kuni me olime selles koridoris, selles üleminekuruumis, ei saanud meiega midagi juhtuda. Me polnud enam need, kes olime olnud, ega veel ka need, kelleks me pidime saama sihtkohta jõudes.
Päev enne laagrini jõudmist oli seda meeleolu korraks rikkunud tohutu metssiga, kes eespool meie rajale ilmus. Nii kaugel küll, et isegi binokliga saime vaevu aru, millega tegemist. Metssigadel on kehv nägemine, kuid hämmastavalt hea lõhnataju, ning meist umbes saja meetri kaugusel olles otsustas ta meid rünnata. Jooksis müdinal mööda rada meie poole… meil aga jäi piisavalt aega mõelda, mida me saaksime teha, seega olime välja võtnud pikad noad ja maamõõtja oma püssi. Kuulid oleksid rohkem kui kolmsada kilo kaaluva sea ehk peatanud, aga võibolla ka mitte. Me ei tundnud end nii kindlalt, et oleksime sea ajutiselt tähelepanuta jätnud, otsinud varustuse hulgast kasti püstolitega ja avanud selle kolm lukku.
Psühholoogil ei jäänud aega, et valmistada ette mõni hüpnootiline sugestioon, mis oleks aidanud meil keskenduda ja olukorda kontrolli all hoida; õigupoolest ei teinud ta muud, kui ütles: „Ärge minge sellele ligidale! Ärge laske sel ennast puudutada!” – siga aga jätkas oma tormamist. Antropoloog itsitas närviliselt, nii pikalt arenev hädaolukord oligi muidugi absurdne. Ainult maamõõtja oli asjakohaselt reageerinud: laskunud ühele põlvele, et kindlamalt sihtida; üks meile antud käskudest kõlas abivalmilt „tappa ainult surmaohu korral”.
Mina kasutasin kogu aeg binoklit, ja kui metssiga jõudis lähemale, läks ta nägu ikka veidramaks ja veidramaks. Näojooned olid kuidagi moondunud, nagu kannataks loom äärmuslike sisepiinade käes. Ta kärsas või laias piklikus näos polnud midagi erakordset, ent ometi tekkis mul sissepoole pööratud pilgust ja just nagu nähtamatute ratsmete tõmbest vasakule pööratud peast jahmatav mulje millegi kohalolust. Kuldi silmades oleks olnud nagu elektriline sädelus, aga ma ei pidanud seda reaalseks. Pigem pidasin seda mu binoklit hoidva käe kerge värisemise kõrvaltulemuseks.
Ent mis seda kulti ka pures, igatahes pani see varsti nahka ka tema rünnakusoovi. Ta lasi kuuldavale häälitsuse, mida ma oskan nimetada vaid ahastuskarjeks, ja pööras järsult vasakule alusmetsa. Selleks ajaks, kui me selle punktini jõudsime, oli kult kadunud ja temast oli jäänud ainult mahatrambitud rada.
Veel mitme tunni jooksul püüdsin ma leida nähtule seletust: parasiidid, mingid muud neuroloogilise toimega kaasorganismid. Otsisin läbinisti loogilist bioloogilist teooriat. Siis, mõne aja pärast, kadus kult tagaplaanile nagu kõik muu, millest me olime piirilt tulles möödunud, ja ma vaatasin jälle tulevikku.
Torni avastamisele järgnenud hommikul tõusime vara, sõime hommikusöögi ja kustutasime lõkketule. Õhk oli aastaajale omaselt jahe ja karge. Maamõõtja avas relvakasti ja andis igaühele meist püstoli. Enda kätte jättis ta püssi, mille täiendavaks eeliseks oli lamp püssitoru all. Me polnud arvanud, et peame selle kasti nii varakult avama, ja kuigi keegi meist ei protesteerinud, tundsin ometi meie vahel kasvavaid pingeid. Teadsime, et teise alale X tehtud ekspeditsiooni liikmed olid end tulirelvadega tapnud, kolmanda ekspeditsiooni liikmed aga üksteist maha lasknud. Alles siis, kui mitu järgmist ekspeditsiooni olid lõpetanud inimohvriteta, andsid ülemused loa jälle tulirelvad kaasa võtta. Meie olime kaheteistkümnes ekspeditsioon.
Nii et me läksime kõik neljakesi torni juurde tagasi. Päikesevalgus langes läbi sambla ja lehtede, moodustas sissekäigu siledal pinnal heledaid saarestikke. Avaus oli silmatorkamatu, ükskõikne, mitte millegi poolest pahaendeline… ja ometi nõudis selle silmitsemine, seal seismine tahtepingutust. Märkasin, et antropoloog kontrollis oma musta karpi ja tundis kergendust, nähes, et punane tuli pole sellel põlema hakanud. Vastasel korral oleksime pidanud oma uurimisretke katkestama, muude asjadega tegelema. Seda poleks ma kergest hirmutundest hoolimata tahtnud.
„Kui sügavale see teie arvates ulatub?” küsis antropoloog.
„Pidage meeles, et me peame usaldama oma mõõtmisi,” vastas psühholoog kergelt kulmu kortsutades. „Mõõdud ei valeta. Selle konstruktsiooni läbimõõt on 18,71 meetrit. See ulatub maapinnast 20 sentimeetri kõrgusele. Ava näib osutavat otse põhjasuunas või sellele väga lähedale, mis võib aja jooksul öelda meile midagi selle loomise kohta. See on valmistatud kivist ja karplubjakivist, mitte metallist või tellistest. Need on faktid.
Selle puudumine varasematel kaartidel tähendab ainult seda, et vahepeal on torm sissepääsu paljastanud.”
Leidsin, et psühholoogi usk mõõtmistesse ja tema seletus torni puudumisele kaartidelt oli kuidagi veidralt… armas? Võimalik, et ta tahtis ainult meid julgustada, kuid ma eelistasin arvata, et ta püüdis julgustada iseennast. Tema positsioon – juhtida ja tõenäoliselt teada rohkem kui meie – oli ilmselt raske ja üksildane.
„Ma loodan, et see on ainult kaks meetrit sügav, ja me saame kaardistamisega jätkata,” ütles maamõõtja, püüdes seda teha kergel toonil, kuid siis adus ta ise, nagu ka meie, paralleeli ütlemisega „kaks meetrit mulla all” ning maad võttis vaikus.
„Ma tahan teile öelda, et ma mõtlen sellest kogu aeg kui tornist,” tunnistasin. „Ma ei näe seda tunnelina.” Tundus olulisena tuua see erisus välja enne laskuma hakkamist, kuigi see mõjutas nende hinnangut mu vaimsele tervisele. Ma nägin maasse tungivat torni. See, et me seisime selle kõrgeimas punktis, tekitas minus pisut peapööritust.
Kõik kolm vaatasid mind nii, nagu