Ohtlikud inimtüübid. Toni Sciarra Poynter

      Mõelge hetkedele iseenda elus, kui keegi on teilt midagi varastanud või teid ebameeldivalt ära kasutanud. Võib-olla on keegi kunagi teie koju või autosse sisse murdnud. Võib-olla käisite kohtamas kellegagi, kes osutus ohtlikuks, või siis kiusati teid koolis või töökohas. Võib-olla on teid rünnatud, röövitud või seksuaalselt väärkoheldud ja te pole sellest kunagi ametivõimudele teatanud või siis ei olnud teie teatamisel mingeid positiivseid tulemusi. Meie ümber toimub palju sellist, mis politseini ei jõua, või kui ka jõuab, siis päädib vaid harva kurjategija reaalse vangistusega. Kriminoloogide hinnangul on kuuekümne aasta jooksul jõudnud vähem kui üks protsent kurjategijatest oma toimepandud tegude eest trellide taha.

      See tähendab, et enamik inimesi, kes on võimelised kaasinimesi kahjustama – ohtlikud inimtüübid, täpsemalt ohtlikud isiksusetüübid –, jäävad uurimisest kõrvale, tekitavad meie ellu kaost, ilma et neid kunagi tabataks, või jätkavad oma tegevust aastaid, enne kui nad lõpuks peatatakse. Ja eelöeldu käib ainult füüsilise vägivalla kohta. Sugugi kõik haavad ei ole kehalised. Paljud kurjategijad tekitavad ka emotsionaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju. Ka nemad on ohtlikud isiksusetüübid, sest ka nemad seavad meid omal moel ohtu.

      Töötades FBI-s kurjategijate profiilianalüüsi spetsialistina, hakkasid meie tähelepanuväljas olevate inimeste puhul välja joonistuma teatavad isiksusetüübid. Need olid inimesed, kes tõid alatasa teistele häda kaela, rikkusid seadust, harrastasid riskikäitumist, kasutasid teisi inimesi ära, väärkohtlesid neid ning tekitasid üldiselt valu ja kannatusi – mitte üks või kaks korda, vaid korduvalt.

      Ma õppisin enda kogemustest ja teiste antud juhistest, et on olemas teatud isikud, kes käituvad alati vastikult, kes petavad ja manipuleerivad, tunnevad mõnu teiste ärakasutamisest ja ei austa kaasinimesi ega seadusi. Nad on emotsionaalses mõttes kurnavad, võivad olla julmad, kalgid ja allutada teisi oma tahtele. Ja nad kordavad neid käitumisviise ikka ja jälle, tundmata muret füüsilise vägivalla ja psühholoogilise hävingu pärast, mida see kaasinimeste jaoks kaasa toob.

      Ma olen pidanud tegelema vägistajate, mõrvarite, inimröövide toimepanijate, pangaröövlite, valgekraedest kurjategijate, pedofiilide ja terroristide uurimise ja vahistamisega ning sealjuures nendega palju rääkinud. Selle käigus on – vahel üsna karmil moel – minuni jõudnud arusaamine, et ohtlikud isiksusetüübid võivad olla vägagi petlikud. Nende välimus ja käitumine võivad tunduda pealiskaudsel vaatlusel üsna normaalsed. Nad võivad olla isegi intelligentsed, huvitavad, sarmikad ja armastusväärsed. Kuid nad on alati ohtlikud.

      1995. aastal kohtasin ma esimest korda Kelly Therese Warrenit. Olles tollal 30-aastane, elas ta koos oma tütre ja abikaasaga Georgia osariigis Warner Robinsis. Kelly oli täitnud sõjaväes sekretäri kohuseid ja lahkunud teenistusest pärast seda, kui tema laitmatu teenistusaeg Saksamaal lõppes. Tema mees töötas saekojas ja naine ise tegi juhutöid, näiteks hoidis lapsi või töötas esmatarbekaupade poes.

      Kellyl oli iga kord minu jaoks varuks naeratus ja ta tervitas mind sooja kallistusega. Ta oli alati valmis minuga jagama seda vähest toitu, mis neil oli, ja ta jälgis ikka, et magus jäätee minu klaasis otsa ei saaks. Ta rääkis minuga suve jooksul oma tosin korda, alatasa naeratus huulil.

      Kelly jutustas mulle, milline oli tema elu Saksamaale teenima saadetud Ameerika sõdurina ja mis tunne oli lõunaosariikides vaeses peres üles kasvada. Ta oli vaimukas ja heatujuline, valmis minu küsimustele kiireid vastuseid andma ja pause vestluses jutuga täitma. Peaaegu aasta jooksul varustas ta minu FBI kolleege ja mind informatsiooniga, mida me kasutasime ühe kurjategija jälitamisel – ja see polnud mitte lihtsalt kurjategija, vaid Nõukogude bloki spioon. Terve aasta jooksul me juhindusime Kelly igast sõnast. Me uurisime iga infokillukest, mida ta meiega jagas.

      Kuid midagi oli valesti. Mitte miski, mida Kelly meile rääkis, ei aidanud meid edasi. Meil läks tõe väljaselgitamiseks hulk aega, sest enamik juhtlõngu olid Euroopas, mitte Ameerikas. Lõpuks suutsime Kelly faktidega nurka ajada. Alles siis saime aru, et ta ei olnud mitte ainuüksi valetanud, vaid ka kogu oma rahva ohtu seadnud. Tema oli inimene, kes, olles ise alles kahekümnendates eluaastates, oli külma sõja kõrgajal seadnud ohtu kogu Kesk-Euroopa, müües Nõukogude blokile detailseid sõjaplaane, mille ta oli väja trükkinud.

      Kelly oli vaatamata oma meeldivale naeratusele ja magusale teele taas üks näide sellest, kuidas ohtlikud isiksusetüübid võivad olla armastusväärsed, humoorikad ja huvitavad, kuid samas seada terve rahva – või tema puhul isegi terve hulga rahvaid – ohtu. Kelly kannab praegu talle spioneerimise eest mõistetud 25 aasta pikkust vanglakaristust.

      Sellistel inimestel ei ole mitte ainult isiksuslikke puudusi, vaid ka iseloomuvigu – see tähendab vajakajäämisi moraalis ja eetikas. Põhimõtteliselt ei saa te kunagi kindel olla, kas nad teile tõtt räägivad, teie eest hoolitsevad ja teid kaitsevad või teie turvalisuse pärast muretsevad. Ning nende puuduste tõttu toob nende käitumine alati kaasa hulga inimlikke kannatusi.

      Ajapikku hakkasin ma märkama, et enamiku probleemidest, mille tunnistajaks me olime, tekitasid nelja isiksusetüübi esindajad. Need neli isiksusetüüpi seavad meid päevast päeva majanduslikku, emotsionaalsesse või füüsilisse ohtu ja just nendele tüüpidele keskendub käesolev raamat:

      Raamat „Ohtlikud inimtüübid” on minu katse jagada teiega kõike seda, mida ma tean inimeste kohta, kes võivad teile kahju teha. Ohtlikke inimtüüpe leidub meie ümber igal pool. Nad võivad olla meie naabrid, sõbrad, ülemused, kohtingupartnerid, abikaasad, sugulased või vanemad. Nad võivad täita kogukonnas juhirolli või töötada spetsialistidena, kes vastutavad teie hariduse, raha, tervise või julgeoleku eest – ja just sellepärast peamegi me eriliselt valvsad olema.

      Kurjuse, kuritegelikkuse ja kannatustega võime kokku puutuda paljudel eri viisidel ja vaid harva vehivad need eelnevalt lipuga või puhuvad valjusti vilet, et mõista anda: „Olge valmis, nüüd ma tulen!” Tõtt-öelda tean ma oma kogemustest FBI eriagendina, et kurjategijad on erakordselt osavad meile külje alla pugema, kui neil on vaja oma tahtmist saada. Dennis Rader, keda tuntakse ka kui „seo-piina-tapa” tüüpi mõrvarit, liikus meie hulgas märkamatult ringi kolmkümmend aastat. Elades Kansase osariigis Park Citys, oli Rader kirikunõukogu eesotsas ning linna hulkuvate koerte püüdja ja järelevalveametnik. Ühtaegu oli ta ka sarimõrvar (vähemalt kümme ohvrit), kellele meeldis oma ohvreid kinni siduda, piinata ja tappa ning kes suutis seda varjata oma naise ja laste ning samuti linnaametnike ja kiriku eest kolmkümmend aastat. Autasudega pärjatud Kanada kaitsejõudude kolonel David Russell Williams suutis samuti oma naise ja kolleegide ees saladust hoida: nimelt oli ta sarivägistaja ja mõrvar. Või võtame laia vaimulikurüü kattevarjus elavad katoliku preestrid, kes sageli on aastakümneid varjanud oma lastepilastamise kuritegusid.

      Just sellised juhtumid panevad meid mõtlema selle üle, keda me üldse usaldada saame. Kuidas me saaksime halba avastada ja vältida, enne kui see juhtub? Lõpuks me peame usaldama iseenda sisemist ohutaju, oma tähelepanuvõimet ja oskust märgata teiste inimeste puhul käitumisviise, mis panevad meid kahtlustama, et midagi on valesti.