Haldjate elu. Muriel Barbery
küsimustele ebamääraselt nagu inimene, kes ajab endas taga mõnd segasevõitu mälestust. Enamjaolt ütlesid nad lihtsalt:
„Keset seda neetud lumetormi oli tirts, aga tal oli täitsa hing sees ja ta oli soe ja vestles elukaga, kes pärast minema läks.”
„Mis elukaga?” küsisid siis naised.
„Ah, oli mingi elukas,” vastasid mehed. Kuna sel maal käivad vanajumal ja legendid käsikäes jne, siis rahulduti selle vastusega, ainult et last valvati edaspidi hoolsamalt kui Kristuse hauda.
See oli üks kummaliselt inimese moodi elukas, nagu tajus igaüks, vaadates tüdruku kohal pöörlemas vooge, nähtavaid kui mateeria, ja see oli üks tavatu vaatepilt, mis tekitas neis imelikke judinaid, nagu oleks elu äkitselt lõhki löönud ja oma sisemuse paljastanud. Aga mida näeb elu sisemuses? Seal näeb puid, metsa, lund, võib-olla silda ja maastikke, mis tuhisevad mööda kiiremini, kui silm suudaks haarata. Näeb töörügamist ja tuuleiile, aastaaegu ja valu, ning igaüks näeb pilti, mis kuulub ainuüksi tema südamele: nahkrihma plekk-karbis, põllunurka, kus kasvab lugematul hulgal viirpuid, kortsurägu armastatud naise näol ja naeratust tüdruku suul, kui too jutustab muinaslugu lehekonnadest.
Ja siis ei näe enam midagi. Mehed meenutasid hiljem, et maailm lajatas ühtäkki uuesti nende jalge ette sellise kärgatusega, et neil kõigil vajusid käed rippu – misjärel nad nägid, et udu haihtus metsalagendikult kui pühitult, lund sadas uppumiseni ja tüdruk seisis üksipäini keset ringi, kus olid vaid tema jäljed. Siis läksid kõik tagasi tallu, kus lapse ette asetati kruusitäis tulikuuma piima ja mehed panid püssid kärmelt ära, sest laual oli ka puravikufrikasseed, kärsapasteeti ja kümme pudelit kaua hoitud veini.
Vaat selline oli lugu pisikese tüdrukuga, kes hoidis tugevasti kinni hiigelsuurest metssea käpast. Mida see õieti tähendas, seda ei mõista keegi päriselt öelda. Ent üht tuleb veel lisada: need kaks sõna, mis olid valge batistlina äärele tikitud, kaunis hispaania keeles, ilma sihitise ja loogikata, ning millest tüdruk sai teada alles siis, kui oli külast juba lahkunud ja saatuseratta käima lükanud – ja enne seda tuleb öelda veel üht asja: igaühel on õigus teada oma sünnisaladust. Just sedasi palvetatakse meie kirikutes ja meie metsades ning sedasi minnakse laia ilma, sest ollakse sündinud lumisel ööl ja pärinud kaks sõna, mis on tulnud Hispaaniast.
Tüdruk Itaaliast
Neil, kes ei oska olemise ridade vahelt lugeda, jääb meelde vaid see, et tüdruk kasvas üles kauges Abruzzo külas kohaliku küree ja tema vana kirjaoskamatu majapidajanna hoole all.
Isa Centi elupaigaks oli kõrge maja, mille keldrist allapoole jäi ploomiaed, kuhu pesu riputati juba hommikujaheduses nöörile, et see võiks mäetuultes pikka aega kuivada. Maja paiknes keset küla, mis tõusis nooljalt taevasse, nii et teed keerdusid ümber mäe nagu lõng tihedas keras, ja seal olid kirik ja kõrts, ning kui palju oli tarvis läinud kive, et kõik see kuuskümmend hinge ära majutada! Olles päev läbi õues ringi silganud, põikas Clara koduteel alati puuviljaaeda, kus palus aia vaimudelt jõudu nelja seina vahele naasmiseks. Seejärel läks tüdruk kööki, pikka madalasse ruumi, mille tagumises otsas oli ploomide, vana moosikapi ja õilsa keldritolmu järele lõhnav sahver.
Koidikust päikeseloojanguni jutustas vana majapidajanna seal oma lugusid. Küreele oli ta öelnud, et kuulis neid vanaemalt, Clarale aga, et Sasso vaimud sosistasid need talle läbi une kõrva, ning tüdruk teadis, et üsna tõenäoliselt vastas talle usaldatud saladus tõele, sest ta oli kuulnud Paolo lugusid, mida too hankis mägikarjamaa vaimudelt. Ent lugude kujundeid ja käänakuid hindas ta üksnes jutustaja sametise ja laulva hääle pärast, sest see lihtne maanaine, keda päästsid kirjaoskamatusest vaid kaks sõna – ta oskas kirjutada enda ja oma küla nime ning missal ei lugenud ta palveid, vaid kordas neid mälu järgi –, hääldas sõnu viisil, mis erines Sasso mägede üksiku küla tagasihoidlikust meelelaadist; õigupoolest peaksime endale ette kujutama, milline oli tol ajal see Abruzzo mägipiirkond, kus elasid ka Clara hoidjad: kaheksa kuud lund ja sekka torme neis kahe mere vahele pressitud mäemassiivides, kus polnud harv, et mõnd lumehelvest nähti suvelgi. Ja elujärg oli seal vaesemast vaesem nagu ikka paigus, kus haritakse vaid maad ja kasvatatakse kariloomi, kes soojal ajal viiakse kõige kõrgematele nõlvakutele sööma. Rahvast elab seal niisiis vähe ja veelgi vähem lumisel aastaajal, kui kõik lähevad ühes loomadega Apuulia päikese järele. Külla jäävad vaid tööd rühmavad talupojad, kes kasvatavad tumedaid läätsesid, ainsat vaese pinna vilja, ja vaprad naised, kes hoolitsevad külmas laste, palvete ja talude eest. Kui tuul ja lumi tahuvad selle maanurga rahva kõvaks kui mäenukid, siis vormib neid ka siinse maastiku poeesia, mis sunnib lambureid mägikarjamaade jäises udus riime looma ja paneb torme taevalõuendil rippuvaid külakesi sünnitama.
Ka sel vanal naisel, kelle elu oli möödunud kõigest ära lõigatud kolkakülas, oli hääles pehmus, mis pärines maastike ülevusest. Tüdruk oli selles kindel: just selle hääle kõla oli ta elule äratanud, ehkki talle kinnitati, et ta oli vaid kirikutrepi ülemisele astmele jäetud nälginud imik. Clara aga ei kõhelnud oma usus. Naise hääles oli suurt tühjust, valevuse ja tuulega kaunistatud puudust; selles oli helide kaskaad, mis tungis läbi olematuse ja mida ta kuulis igal hommikul, kui vana majapidajanna teda tervitas. Nii oli tüdruk itaalia keele imekiiresti ära õppinud, ent lambur Paolo aimas midagi muud selles tema imelapse auras ja sosistas talle ühel videvikutunnil vaikselt: „See on muusika, kas pole, väikseke, see on muusika, mida sa kuuled?” Tüdruk vaatas teda selle peale oma liustikuojana siniste silmadega ja vastas pilguga, milles laulsid saladuse inglid. Ja elu kulges Sasso nõlvadel aeglaselt ja pingsalt nagu ikka neis maanurkades, kus kõik nõuab vaeva ja võtab oma aja, see kandus ammuses unenäolises voos, mille rüpes inimesed tundsid ilmaelu ühtepõimunud raugust ja valjust. Tööd tehti palju, palvetati sama palju ja kaitsti tüdrukut, kelle jutt oli nagu laul ja kes oskas vestelda mägede ja orgude vaimudega.
Ühel juunikuu hilisel pärastlõunal koputati küree uksele ja otsmikku pühkides astusid kööki kaks meest. Üks neist oli küree noorem vend, teine voorimees, kes oli L’Aquilast kohale sõidutanud suure kahehoburakendi, mille vankrist paistis rihmadega kinnitatud ja tekkidega kaetud hiigelkogu. Clara oli põhjapoolset teed pidi lähenevat rakendit pilguga saatnud, seistes pärast lõunasööki küla kohal mägiteel, kust nägi kahte orgu korraga ja selge ilmaga ühtaegu ka Pescarat ja merd. Kui tulijad olid peaaegu viimase tõusuni rühkinud, jooksis tüdruk kallakust alla ja jõudis kirikla juurde, nägu õnnest säramas. Mehed olid veovankri kirikuukse ette jätnud ja roninud üles ploomiaeda, kus emmati üksteist, kasteti kurku klaasi jaheda magusa valge veiniga, mida kuuma ilmaga ikka pakuti, ja võeti selle juurde mõni kosutav suutäis; leppinud hilisemaks õhtusöögi kokku, pühkisid nad suud varrukasse puhtaks ja suundusid kirikusse, kus neid ootas isa Centi. Tarvis läks veel kahe mehe abikäsi, et rohmakas ese löövi tõsta, misjärel hakati köidikuid lahti päästma, sellal kui väikese kiriku pingiread täitusid külarahvaga ja õhus oli magusust, mis saatis ootamatu pärandi saabumist linnast. Ent Clara oli samba varju tõmbunud, liikumatu ja tumm. See oli tema tund, ta teadis seda, oli seda tundnud kohe, kui oli põhjapoolset teed mööda läheneva täpi avastanud; vana majapidajanna tabas tema näolt mõrsja erutuse ja tõesti oligi tüdrukul tunne, nagu ootaksid ees perekondlikud ja ühtlasi võõrad pulmad. Kui viimane rihm oli lahti võetud ja ese lõpuks nähtavale tulnud, kostis rahulolevat pominat ja seejärel tormiline aplaus, sest seal seisis ilus klaver, must ja läikiv kui jõekivi ning pea ainsagi kriimuta, ehkki oli palju reisinud ja näinud.
Vaat selline lugu oli. Isa Centi oli pärit L’Aquila varakast perest, kelle järjekestvus jäi soiku, sest temast oli saanud preester, kaks tema venda olid enneaegselt surnud ja kolmas, Alessandro, kes lunastas tädi juures oma Rooma-elu liiderlikke kombeid, polnud kunagi naist võtnud. Vendade isa oli surnud enne sõda, jättes lesele ootamatu hulga võlgu ja üleöö vaesunud naise jaoks liialt toretseva maja. Kui ta oli kogu vara maha müünud ja võlausaldajad ukse taha enam ei tulnud, tõmbus ta kloostrisse, kus ta mõned aastad hiljem ka suri, tükk aega enne seda, kui Clara külasse jõudis. Ent enne ilmaliku elu jätmist ja erakuna kloostrisse kolimist lasi ta viia oma vanatüdrukust õe juurde, kes elas linnamüüri kõrval, ainsa mälestuse
Hoian alati.