Jhereg. Vlad Taltose lood. Steven Brust
Dragaeralane vabandab idalase ees? Huvitav, kas maailma lõpp on käes? See oli, leebelt väljendudes, mu kogemustes ennenägematu. Olin 16-aastane inimene ja tema oli dragaeralane, kes oli tõenäoliselt tuhande ligidal.
„Teist on väga lahke nii öelda, mu isand,” õnnestus mul kuuldavale tuua.
Ta heitis käega. „Lisan veel, et mulle meeldis, kuidas te end ülal pidasite.”
Kas tõesti? Mulle küll mitte. Mis siin lahti oli?
„Sellest järeldub,” jätkas ta, „et ma võiksin kasutada kedagi teiesarnast, kui sooviksite minu heaks töötada. Ma mõistan, et teil pole hetkel tööd, ja…” Ta jäi vait.
Tahtsin temalt küsida mitu tuhat küsimust, alates sellest, et: „Kuidas te minust nii palju teada saite ja miks te hoolite?” Kuid ma ei teadnud, kuidas neid küsida, seepärast vastasin: „Kogu lugupidamise juures, mu isand, ma ei suuda näha, mis asju ma võiksin teie jaoks teha.” Ta kehitas õlgu. „Kõigepealt aidata vältida taolisi probleeme, mis meil eile õhtul oli. Ma vajan ka aeg-ajalt abi võlgade kogumisel. Selliseid asju. Mul on tavaliselt kaks kaaslast, kes aitavad mul seda paika pidada, kuid ühega neist juhtus eelmisel nädalal õnnetus, nii et hetkel on mul abilisi pisut vähe.” Midagi viisis, kuidas ta ütles „õnnetus”, kõlas mulle kummalisena, kuid ma ei hakanud juurdlema, mida ta mõelda võis. „Kogu austuse juures, mu isand, ei paista mulle, et idalane jätaks dragaeralase teenistuses väga imposantse mulje. Ma ei tea, et mina…” „Olen veendunud, et see pole probleem,” ütles ta. „Meil on ühine sõber ja ta kinnitas mulle, et suudate selliste asjadega tegeleda. Juhuslikult võlgnen talle teene või kaks, ja ta palus, et kaaluksin teie tööle võtmist.” Tema? Seal polnud muidugi mingit kahtlust. Kiera hoolitses jälle mu eest, olgu ta õnnistatud. Äkki said asjad palju selgemaks. „Teie tasu,” jätkas ta, „oleks neli imperiaali nädalas, pluss kümme protsenti igast üle aja läinud võlast, mida kätte saate. Või tegelikult pool sellest, kuna te töötate koos mu teise abilisega.” Tõepoolest! Neli kulda nädalas? See oli juba rohkem, kui ma tavaliselt restorani pidades teenisin! Ja komisjonitasu, isegi kui seda peab jagama… „Kas olete kindel, et teie abilisel pole midagi, hm – idalasega koos töötamise vastu?” Ta silmad kitsenesid. „See on minu probleem,” ütles ta. „Ja mis sellesse puutub, siis olen seda juba Kragariga arutanud ja tal pole selle vastu midagi.” Noogutasin. „Ma pean selle üle järele mõtlema,” ütlesin. „Väga tore. Te teate, kust mind leida.” Noogutasin ja saatsin teda ukse juurde meeldivate sõnade saatel nii ühelt kui teiselt poolt. Vaatasin oma jheregit, kui uks kinni klõpsatas. „Noh,” küsisin temalt, „mis sa arvad?” Jhereg ei vastanud, kuid ma polnud seda temalt oodanudki. Istusin, juureldes, kas mu tuleviku küsimus on lahendatud või vaid edasi lükatud. Siis jätsin selle. Mul oli palju tähtsam küsimus, millele mõelda – mida ma oma jheregile nimeks panen?
Ma panin talle nimeks Loiosh. Tema hüüdis mind emmeks. Ma treenisin teda. Ta hammustas mind. Aeglaselt, järgmise paari kuu jooksul tekkis mul immuunsus ta mürgi vastu. Veelgi aeglasemalt, aastate jooksul, tekkis mul osaline immuunsus ta huumorimeele vastu.
Kui mu tööjärg kokku jooksis, suutis Loiosh mind aidata. Alguses natuke, siis päris palju. Kes märkab veel üht jheregit linna kohal lendamas? Jhereg, teiselt poolt, võib märgata päris palju.
Aja jooksul paranes mu positsioon, suurenesid oskused, sõprade ja kogemuste hulk.
Ja just nagu ta ema oli ennustanud, sai minust kütt.
1. peatükk
„Edu viib seisakuni; seisak ebaõnnestumiseni.”
Libistasin mürginoole oma kohale mu krae paremal poolel, muukraua kõrvale. Ma ei saanud liiga otse sisse minna, või oleks raske eemale põigelda. Ma ei saanud ka liiga suure nurga all siseneda, või mul poleks kägistamiseks ruumi jäänud. Just nii… sobib.
Iga päeva või kahe järel muudan relvi. Lihtsalt juhuks, kui pean jätma midagi kompromiteerivat laiba sisse, peale või kõrvale. Ma ei taha, et ese oleks mu isiku juures küllalt kaua, et üks nõid suudaks seda minuni jälitada.
Arvan, et seda võiks nimetada paranoiaks. Dragaera Impeeriumis on neetult vähe nõidu, ja nõidumisega eriti ei arvestata. Pole eriti tõenäoline, et nõida kutsutakse mõrvarelva uurima, et seda mõrvarini jälitada – tegelikult, nii palju kui ma tean, pole seda kunagi tehtud 243 aasta jooksul pärast Vahevalitsuse lõppu. Kuid ma usun ettevaatusse ja pööran tähelepanu detailidele. See on üks põhjus, miks ma ikka veel olen elus ja üha paranoilisem.
Sirutasin uue kägistustraadi järele, lasksin vanal põrandal asuvasse kasti kukkuda, ja hakkasin traati tugevasti kokku kerima. „Kas sa mõistad, Vlad,” ütles hääl, „et on möödas rohkem kui aasta sellest, kui keegi on püüdnud sind tappa?” Vaatasin üles. „Kas sa mõistad, Kragar,” ütlesin, „et kui niiviisi sisse hiilid, ilma et ma sind näeksin, siis tõenäoliselt suren ühel päeval südamerabandusse ja säästan neid sellest vaevast?” Ta itsitas pisut. „Ei, ma mõtlen seda tõsiselt,” jätkas ta. „Rohkem kui aasta. Meil pole olnud mingeid probleeme alates sellest kaabakast… Mis ta nimi oligi?” „G’ranthar.” „Õigus, G’ranthar. Alates sellest, kui ta püüdis Vase tänaval äri alustada ja sa selle ära rikkusid.” „Hästi,” ütlesin, „nii et kõik on vaikne olnud. Mis siis sellest?” „Tegelikult mitte midagi,” ütles ta. „Lihtsalt ma ei suuda ära arvata, on see hea või halb märk.” Uurisin seitsmejalast kogu, kes istus mulle otsa vaadates mugavalt mu kabineti tagaseina juures. Kragar oli ja jäi mulle mõistatuseks. Ta oli olnud minuga sellest ajast, kui ühinesin Jheregi Koja äritegelastega, ja polnud kunagi paistnud vähimalgi määral õnnetuna, et teda käsutas „idalane”. Me olime nüüdseks juba mõned aastad koos töötanud ja olime päästnud teineteise elusid küllalt sageli, et tekiks teatud usaldus. „Ma ei mõista, kuidas see saaks olla halb märk,” ütlesin, libistades kägistaja selle peidupaika. „Olen end tõestanud. Hoolitsen oma territooriumi eest vähimagi probleemita, olen maksnud õigetele tegelastele, ja ainult üks kord on mul olnud pisut muret Impeeriumiga. Mind on nüüd omaks võetud. Inimene või mitte,” lisasin, nautides selle fraasi mitmetähenduslikkust. „Ja pea meeles, et ma olen tuntud pigem palgamõrvari kui kellegi teisena, nii et kes tahaks riskida ja mulle probleeme korraldada?” Ta vaatas mind hetkeks küsivalt. „Seepärast sa oma „tööd” edasi teedki, kas pole?” küsis ta mõtlikult. „Lihtsalt selleks, et keegi ei unustaks, mida sa teha oskad.” Kehitasin õlgu. Kragar oli sageli otsekohesem, kui mulle meeldis, ja ma tundsin end pisut ebamugavalt. Arvan, et ta tunnetas seda ja naasis ruttu varasema teema juurde tagasi. „Ma lihtsalt mõtlen, et kogu see vaikus ja rahu tähendab, et sa pole liikunud edasi nii kiiresti, nagu suudaksid, see on kõik. Ma mõtlen,” jätkas ta, „et oled mittemillestki tekitanud spiooniringi, mis on üks parimaid Jheregis…”
„Pole tõsi,” sekkusin. „Mul ei ole tegelikult mingit spiooniringi. On palju kodanikke, kes tahavad mulle aeg-ajalt teavet anda, ja ongi kõik. See pole sama asi.”
Ta viipas põlglikult. „Kui räägime infoallikatest, on see sama asi. Ja sul on ligipääs Morrolani võrgustikule, mis on spiooniring sõna igas mõttes.”
„Morrolan,” märkisin, „pole Jhereg.”
„See on boonus,” ütles ta. „See tähendab, et võid teada saada asju neilt, kes ei saa sinuga otse tegemist teha.”
„Noh – hästi. Jätka.”
„Hüva, nii et me kasutame neetult häid vabakutselisi. Ja meie palgalised on küllalt kompetentsed, et kõiki muretsema panna. Arvan, et peaksime kasutama, mis meil on, see on kõik.”
„Kragar,” ütlesin, tõmmates välja õhukese viskenoa ja paigutades selle oma mantlivoodrisse, „kas sa palun ütleksid, miks ma peaksin tahtma, et keegi mind jahtima tuleks?”
„Ma ei ütle, et peaksid,” ütles Kragar. „Ma lihtsalt mõtisklen fakti üle, et kui keegi ei tee seda, kas ei tähenda siis, et me alla käime?”
Libistasin pistoda tuppe mu paremal reiel. See oli paberõhuke lühike viskenuga,