Viimased tüdrukud. Riley Sager
diagnoos kannab nime dissotsiatiivne amneesia. Sagedamini nimetatakse seda allasurutud mälestuste sündroomiks. Põhimõtteliselt oli see, mille tunnistajaks ma sattusin, liiga jube, et mu habras mõistus oleks suutnud selle juurde jääda. Nii ma siis lõikasingi selle välja. Ise sooritatud lobotoomia.
See ei takistanud inimesi anumast, et tuletaksin meelde, mis juhtus. Heasoovlikud pereliikmed. Mõtlematud sõbrad. Psühhiaatrid, kelle peas tantsisid nägemused avaldatud juhtumiuuringutest. Mõtle, ütlesid nad kõik mulle. Tõesti mõtle sellele, mis juhtus. Nagu oleks see midagi muutnud. Nagu oleks minu võime iga vereplekilist detaili meenutada saanud mu ülejäänud sõbrad jälle ellu äratada.
Sellegipoolest ma üritasin. Teraapia. Hüpnoos. Isegi naeruväärne tunnetuslik mälumäng, milles üks traatjate juustega spetsialist toppis mu silmsidemega näo ette lõhnastatud paberiribasid ja küsis, mis tunde need minus tekitavad. Mitte miski ei mõjunud. Minu peas on see tund täiesti puhtaks pühitud koolitahvel. Sellele pole jäänud midagi peale tolmu.
Ma mõistan seda tungi rohkem infot saada, seda igatsust üksikasjade järele. Aga praegusel juhul pole mul neid vaja. Ma tean, mis Männimajakeses juhtus. Mul pole tarvis meenutada, kuidas täpselt see juhtus. Sest üksikasjadega on juba nii – need võivad tähelepanu kõrvale juhtida. Kui neid liiga palju lisada, jääbki olukorra jõhker tõde varju. Neist saab toretsev kaelakee, mis varjab trahheotoomiaarmi.
Ma ei üritagi oma arme varjata. Teen lihtsalt näo, et neid pole olemas.
Selline näitemäng jätkub ka kohvikus. Just nagu võiks minu teesklus, et Coop ei viska mulle sülle halbade uudiste granaati, ees ootava päriselt olematuks teha.
„Kas sa oled siin tööasjus?” küsin ma. „Kui pikemaks jääd, kutsuksime Jeffiga sind meelsasti kuskile õhtust sööma. Mul on meeles, et see Itaalia koht, kus me möödunud aastal käisime, meeldis meile kõigile.”
Coop vaatab mulle üle laua otsa. Tema silmad on kõige heledamat sinist tooni, mida olen eales näinud. Veel heledamad kui tablett, mis praegu mu kesknärvisüsteemi lahustub. Aga need pole rahustavalt sinised. Tema silmades on pinevust, mis sunnib mind alati pilku kõrvale pöörama, kuigi tahan sügavamale vaadata, otsekui võiksin ma ainuüksi nõnda nende silmade taga peituvatest mõtetest selgust saada. Need on raevukalt sinised – sellised silmad, mida soovid näha sind kaitsva inimese näos.
„Ma arvan, et sa tead, miks ma siin olen,” ütleb ta.
„Ma ausõna ei tea.”
„Mul on väga halbu uudiseid. Need pole veel ajakirjandusse jõudnud, aga jõuavad. Üsna varsti.”
Tema.
See on mu esimene mõte. See on kuidagi Temaga seotud. Ehkki ma nägin, kuidas ta suri, sööstab mu aju sellesse vältimatusse ja mõistetamatusse maailma, kus Ta jäi Coopi kuulidest hoolimata ellu, pääses ja varjas end aastaid ning ilmub nüüd lagedale kavatsusega mind üles otsida ja alustatu lõpule viia.
Ta on elus.
Mu kõhtu täidab ärevuseklomp, raske ja kobakas. Tundub, nagu oleks sinna tekkinud korvpallisuurune kasvaja. Mind valdab ootamatu tung pissile minna.
„Asi pole selles,” lausub Coop, teades vaevata, mida ma täpselt mõtlen. „Teda pole enam, Quincy. Me mõlemad teame seda.”
Ehkki seda on tore kuulda, ei rahusta see mind vähimalgi määral. Olen käed rusikasse surunud ja pressin sõrmenukid vastu lauda.
„Palun räägi mulle lihtsalt, mis juhtus.”
„Asi on Lisa Milneris,” ütleb Coop.
„Mis temaga on?”
„Ta on surnud, Quincy.”
See uudis võtab mu hingetuks. Mul on tunne, et ma ahmin õhku. Ma pole kindel, sest olen liiga hajevil naise hääle kahvatust kajast oma mälestustes.
Ma tahan sind aidata, Quincy. Ma tahan sulle õpetada, kuidas olla Viimane Tüdruk.
Ja ma lubasin tal seda teha. Vähemalt mõnda aega. Oletasin, et tema teab paremini.
Nüüd on ta surnud.
Nüüd on meid jäänud ainult kaks.
2
Lisa Milneri versioon Männimajakesest leidis aset ühes Indiana korporatsioonihoones. Ühel ammusel veebruariõhtul koputas maja välisuksele Stephen Leibmani nimeline mees. Ta oli ülikoolist väljalangenu, kes elas oma isa juures. Jässakas. Tema nägu oli võdisev ja kollakas nagu kanarasv.
Ukse avanud korbiõde leidis mehe eestrepilt, nuga käes. Minut hiljem oli neiu surnud. Leibman lohistas surnukeha majja, lukustas kõik uksed ning lõikas elektri- ja telefonijuhtmed läbi. Järgnes umbkaudu tund aega kestnud tapatöö, mis tegi lõpu üheksale neiule.
Lisa Milner oleks selle arvu äärepealt ümmarguse kümneni kasvatanud.
Veresauna ajal peitis ta end ühe korbiõe magamistuppa, kössitas üksinda riidekapis, kallistas riideid, mis polnud tema omad, ja palvetas, et see hullumeelne teda ei leiaks.
Lõpuks siiski leidis.
Lisa silmas Stephen Leibmani, kui too kapiukse lahti rebis. Esimese asjana nägi Lisa nuga ja seejärel mehe nägu, mõlemad verest tilkumas. Pärast seda, kui mees teda õlga pussitas, õnnestus neiul talle põlvega kubemesse äsada ja toast põgeneda. Ta jõudis esimesele korrusele ja oli teel välisukse poole, kui Leibman talle järele jõudis, nuga välkumas.
Lisa sai neli torkehaava rinda ja kõhtu, lisaks veel viie tolli pikkuse haava käsivarde, mille enda kaitsmiseks tõstis. Veel üks noahoop oleks talle lõpu peale teinud. Aga Lisal, kes kisendas valust ning oli verekaotusest uimane, õnnestus kuidagimoodi Leibmanil jalast kinni haarata. Mees kukkus. Nuga libises eemale. Lisa haaras selle ja suskas pidemeni Leibmanile kõhtu. Stephen Leibman jooksis tema kõrval põrandal lamades verest tühjaks.
Üksikasjad. Need tulevad õige lobedalt, kuni nad sind ennast ei puuduta.
Olin seitsmeaastane, kui see juhtus. See on mu esimene mälestus korrast, kui tõesti midagi uudistes tähele panin. Ma ei saanud sinna midagi parata, sest mu ema seisis telekakapi ees, käsi suul, ja kordas neidsamu kaht sõna. Püha jumal! Püha jumal!
See, mida ma telekast nägin, hirmutas mind, ajas segadusse ja häiris. Nutvad pealtvaatajad. Presentkattega kanderaamide rodu, mis risti-rästi üle ukse kinnitatud kollase politseilindi alt läbi libistati. Verelarakas, Indiana lume taustal erk. Sel hetkel ma taipasin, et võivad juhtuda ka halvad asjad, et maailmas on olemas kurjus.
Kui ma nutma puhkesin, võttis isa mu sülle ja kandis kööki. Sellal kui mu pisarad soolaks kuivasid, ladus ta lauale hulga kausse ning täitis need jahu, suhkru, või ja munadega. Ta andis mulle lusika ja laskis kõik kokku segada. Mu esimene küpsetamistund.
On olemas selline asi nagu liigne magusus, Quincy, ütles isa mulle. Seda teavad kõik parimad pagarid. Midagi peab vastukaaluks olema. Midagi kanget. Või mõru. Või haput. Mõru šokolaad. Kardemon ja kaneel. Sidrun ja laim. Need tungivad suhkrust läbi, taltsutavad seda just nii palju, et magusat maiku tundes oskad sa seda sellevõrra rohkem hinnata.
Praegu tunnen ma suus ainult kuiva hapukust. Kühveldan tee sisse veel suhkrut ja kulistan tassi tühjaks. Sellest pole abi. Suhkrulaks üksnes neutraliseerib Xanaxi, mis hakkab lõpuks ometi tasapisi oma võluväge levitama. Need kaks põrkuvad mu sees, muudavad mind närviliseks.
„Millal see juhtus?” küsin ma Coopilt, kui esmane ehmatus on tasakesi hõõguvaks umbusuks kahanenud. „Kuidas see juhtus?”
„Eile öösel. Muncie politsei avastas tema surnukeha kesköö paiku. Ta oli end ära tapnud.”
„Püha jumal!”
Ütlen seda küllalt valjusti, et kõrvallauas istuva lapsehoidjast teisiku tähelepanu äratada. Ta tõstab pilgu oma iPhone’ilt, pea kokkerspanjeli kombel küljele kallutatud.
„Enesetapp?” küsin ma, sõna keelel kibe. „Ma arvasin, et ta on õnnelik.