Minu Malta. Väike ja vägev. Ingrid Eomois

      SISSEJUHATUS

      Kui 1999. aastal esimest korda Maltale saabusin, ei osanud aimatagi, et just sellest kivisest saarestikust keset Vahemerd saab minu kodu – esmapilgul pigem imestasin, kuidas inimesed aastatuhandeid sel kivilahmakal elada on soovinud.

      Ei olnud meil Maltaga teineteisemõistmist ja armumist esimesest silmapilgust. Armastus ja lugupidamine süvenesid kuude ja aastatega ning veel praegugi, kui täitub kaheksateist aastat Maltale asumisest, ilmnevad mulle selle põneva riigi uudsed ja ootamatud tahud.

      Lapsena rääkis mulle Maltast ema, kel oli 1980ndate alguses võimalus turismigrupiga saart külastada. Aastaid hiljem töötas Maltal mitmel suvel minu õde ning tema lood iidsetest templitest, kindluslinnadest ja võimsatest ilutulestikest tekitasid uudishimu minuski.

      Esimest korda saabusin Maltale reisiesindajana kolmeks kuuks. Sellesse perioodi mahtusid pikad tööpäevad eesti turiste teenindades, esimesed kokkupuuted selle maa aukartustäratava ajaloo ja kultuuriga ning armumine, mis sai hiljem otsustavaks elukoha valikul.

      Aasta hiljem kolisin Maltale, kohver näpu otsas, optimistlikult ja ootusärevalt, kuid maad, selle kombeid ja inimesi siiski põhjalikult tundmata. Järgnesid tööotsingud ja magistriõpingud Malta ülikoolis. Algul arglikult, kuid kuude möödudes üha otsusekindlamalt ajasin oma juurekesi saare rünklikusse pinda. Visalt tulid edusammud malta keele õpingutel. Leidsin põneva ametikoha Briti Nõukogus, kus töötan direktorina praegugi. Peale teatrimagistriks saamist omandasin paar aastat hiljem magistrikraadi turunduses. Malta põnev ajalugu innustas mind ka giidiks õppima ja aastate jooksul on mul olnud heameel näidata Maltat paljudele Eestist tulijatele. Jõudumööda ning Eesti saatkonna innustusel ja toetusel püüan anda oma panuse ka eesti kultuuri tutvustamisse Maltal.

      Maltal öeldakse ikka, et inimene teeb plaane ja jumal naerab. Kuigi kõik polegi läinud plaanipäraselt, on Maltaaastad kinkinud mulle kalli pojakese ja rohkelt enesearendusvõimalusi. Suuremeelselt on Malta end mulle avanud, et õpiksin armastama seda kaljust saarestikku ja tema helde hingega elanikke.

      Selle eest olen Maltale tänulik.

      Minu Malta pole tingimata igaühe Malta, vaid üks võimalus tõlgendada seda võluvat ja päikeselist saarestikku. Maltas on muistset tarkust ja elujõudu, väge ja väärikust, ootamas reisilisi, kes seda hinnata oskavad. Loodan, et minu vaatenurk innustab edasi otsima ja avastama.

      OLULINE KOHTUMINE

      Partnerfirma majutab meid kahetoalisesse ilmetusse korterisse. Kahtluseta võib anda meie Malta peatuspaigale mu elukohtadest kõige armetuma korteri tiitli. Kõik selles korteris on viimseni pruun: põrandad, seinad, paar aastakümmet vana mööbel (piisavalt vana, et olla inetu, kuid liiga uus, et olla antiikne), vann, isegi voodilinad. Kord nädalas käib meil koristaja, kes enamiku ajast veedab telefoni otsas oma üksikemast tütrele õpetussõnu jagades, mitte koristades. Kui aga aus olla – ka läikima lööduna oleks meie elupaik räämas ja masendav.

      Seame end sisse, mina ühes, kolleeg Anita teises toas, ja kuna tööpäevad on pikad, ei jää meil õnneks eriti aegagi pruune seinu põrnitseda.

      Esimese nädala jooksul saab selgeks, et noorematel inimestel pole Buġibbas õhtuti suurt midagi teha. Autot meil pole ning igavusest ja parema võimaluse puudumise tõttu käime vabadel õhtutel avastamas kohalikke lõbustusasutusi. Õhtustame tihti kohalikus restoranis, mille keldrikorrusel on väike baar. Õhtusöögi loomulikuks jätkuks on tavaliselt tunnike või paar selles baaris, kus restoraniomaniku sümpaatsed pojad meile baarileti taga tasuta jooke pakuvad: turismitöötaja ametil on lõunamaal omad eelised. Näod korduvad õhtust õhtusse, peamiselt on seal kuldses keskeas või selle juba seljataha jätnud pidulised. Baarikülastajate värvikaks meespooleks on peamiselt maltalased, kohalikke naisterahvaid näeb siin harva. Õrnema soo esindajad on seevastu turistid, peamiselt briti daamid, kes kuumavereliste malta meeste seltskonnast ära ei ütle. Minu ja Anita „lemmikuks“ saab mees, kellele anname hüüdnime Midnight Cowboy. Turske lühem punase näoga mees, kellele on groteskselt suur kauboikaabu justkui pähe liimitud. Mustadel pükstel suure läikiva pandlaga rihm ja meest paar sentimeetrit upitavad kontsaga kauboisaapad. Justkui oleks odava vesterni filmivõtted äsja kuskil läheduses lõppenud. Midnight Cowboy jääb oma kostüümile truuks – paari kuu jooksul me teda mingis muus riietuses ei näe. Naisterahvaste hulgas on meie lemmikul aga minekut.

      Nädalavahetustel on õhtu naelaks esineja: ülipisike mees, nagu miniatuurne portselannukk, kes vahel riietab end Tina Turneriks ja vahel Elvis Presleyks ja siis entusiastlikult nende laule esitab. Paari kuu jooksul näeme mõlemaid etteasteid rohkem, kui sooviks.

      Anitaga sujub meie koostöö hästi, tal on turismitöös minust aastaid rohkem kogemust ja mul on temalt palju õppida. Anita on ilus ja suur naine, alati maitsekalt riides ja sobivad ehtekomplektid täiendamas õmbleja juures valminud kostüüme. Minu lemmikuks on kolleegi garderoobis tema erepunane kostüüm, poolpikk seelik ja jakk. Kui me õhtuti mööda Buġibbat jalutame, mu kaaslane nagu suur uhke eksootiline lind, kaunis oma pimestavpunases riietuses, panen tähele, kuidas nii meeste- kui ka naisterahvaste ainitised pilgud Anitat saadavad. Maltal on vormikad naised au sees, samas kui mina siban Anita kõrval nagu kahvatu, värvitu kribu.

      Anitaga ühendab meid armastus Liibanoni köögi vastu. Raskele, süsivesikurikkale Malta toidule vahelduseks igatseme värsket salatit ja peenelt maitsestatud lihatoite. Ühel meie õhtustest jalutuskäikudest seikleme Buġibba tänavatel, kus ilmetute hotellidega vaheldumisi kössitavad inetud korterelamud, milles elavad peamiselt immigrandid. Nurgapealses poekeses kuuleme nii serbia, araabia kui ka vene keelt. Immigrandid on Maltal – nagu mujalgi – odav (ja sageli illegaalne) tööjõud, kes ametis peamiselt ehitusobjektidel, restoranides ja baarides. Sihitult jalutades leiame äkki ennast pisikese Liibanoni restorani eest. Kõht on tühi ja otsustame sisse astuda. Uksel tervitab meid kolmekümnendates eluaastates paksuke mees, tema perfektselt ümmargune nägu on meeldiv ja sõbralik. Kurguhäälsest aktsendist kostab araabia päritolu. Kaunis Anita paneb Törki – nii on mehe nimi – tumepruunid silmad vallatult helkima.

      „Astuge sisse, astuge sisse, mu sõbrad!“

      Restoran on pisike, kuus-seitse lauda, hetkel oleme ainsad kliendid. Meid suunatakse komplimentide saatel lauda nagu kalleid oodatud külalisi. Järgneb tõeline Liibanoni pidusöök, hõrgutav ja värskelt valmistatud. Kui meist kumbki enam suutäitki süüa ei suuda ja ägisedes, kuid õnnelikuna kokka täname, naudime Törkiga tillukestest klaasidest magusat Liibanoni teed.

      Oleme uudishimulikud ja Törki räägib meile vastutulelikult oma loo.

      „Mu sõbrad, ma olen pärit Süüriast ja seal elavad kõik minu õed-vennad ja kallid vanemad.“

      „Aga mis sind Maltale tõi?“

      „Paremad võimalused äri teha, mu kaunitarid. Mul on siin ehitusfirma ja hobi korras pean ka seda restorani.“

      „Tubli! Teame, et välismaalastel ja eriti mitteeurooplastel on Maltal üsna keeruline oma äri avamiseks vajalikke lube saada. Kuidas sul see õnnestus?“

      Törki jääb hetkeks mõttesse. Näha on, et ta kahtleb, kas meiega oma äriedu saladust jagada. Ta otsustab meid siiski ka väga isiklikesse üksikasjadesse pühendada.

      Kuuleme, et Maltal elamisloa saamiseks sõlmis ta fiktiivse abielu kohaliku naisterahvaga. Selgub, et see on Maltal päris arvestatav äri. (Hiljem kohtun ülikoolis Arhangelskist pärit ettevõtliku tütarlapsega, kes sõlmib Malta elamisloa nimel raha eest abielu hambutu põdura narkomaaniga. Pulmapildid on hirmsad.) Kuigi mõte valeabielust on meile võõrastav ja vahest isegi vastuvõetamatu, peame

---

Скачать книгу