Minu Malta. Väike ja vägev. Ingrid Eomois
abielu hea õnne korral kirikukohtus annulleerida. Abielulahutust katoliiklikul Maltal 1999. aastal veel pole. Skeem on kallis ja keeruline ning puudub garantii, et abielu annulleerimine õnnestub. See on risk, millega Törki on nõus, ja hetkel ongi tal käimas pikaldane ja kulukas annulleerimisprotsess.
Õhtu lõppedes oleme justkui vanad kamraadid. Hakkame regulaarselt Törki restoranis õhtustama. Peagi saab Anitast ja Törkist paar ning mina leian abivalmis ja südamlikus süürlases endale hea sõbra. Anita proovib ka pärast esindajatöö lõppu Maltal elada, kuid kahjuks ei tule kahe toreda inimese suhtest pikemas plaanis midagi välja. Kõrvaltvaatajana on raske ja vahest ebavajalikki põhjuseid analüüsida, kuid kindlasti mängisid lahkuminekus oma osa ka kultuuridevahelised erinevused. Uhke ja sõltumatu, majandusliku iseseisvusega harjunud Anita ja traditsioonilise Süüria kasvatusega Törki jäid paratamatult paljudes küsimustes eriarvamusele.
Suurt õnne ei leia Törki armastuses ka hiljem. Mõne aasta pärast kohtub ta jõusaalis naksaka ukraina neiuga, üsna pea sünnib neil ka tütreke. Kõik on hästi, kuni neiu hakkab oma elukogenud ema nõudmisel peale käima, et Törki oma varanduse lapse nimele kirjutaks. Suhe päädib ukrainlanna kodumaale tagasi kolimisega ja tütart näeb isa harvem, kui sooviks. Aja möödudes abiellub Törki maltalannast apteegiomanikuga ja perre sünnib poeg. Naise perekond on aga algusest saadik vastu tütre abielule araablasega ja ka see suhe puruneb – Törki sõnul peamiselt malta perekonna pideva abiellu vahelesegamise tõttu. Törki elab endiselt Maltal, meil pole küll enam tihedamat läbikäimist, aga tean, et ta on taasavanud oma restorani, ning loodan, et saan oma perega peagi seal Liibanoni delikatesse nautida.
Esindajaaega 1999. aastal jääb ka teine, mulle olulisemgi sündmus – kohtumine tulevase abikaasaga, mida kindlasti ei saa kirjeldada kui armumist esimesest silmapilgust.
Igavavõitu Buġibbas on sajandi lõpus ainult üks ööklubi, kus nooremad inimesed koos käivad, hotellis nimega Suncrest. Anital puudub huvi diskoteekide vastu ning seetõttu käin vahel klubis omaealiste turistidega, kui neid juhtub grupis olema. Minu suureks rõõmuks sõidab mulle nädalaks Maltale külla hea sõbranna, kellega oleme varem koos esindajatööd teinud.
Evita on vabameelne ja isepäine noor naine, alati lõbus ja seiklusteks valmis. Koos veedame ülemeeliku nädala, mil saab kõik õhtused kodusistumised tasa tehtud.
Reede õhtul seame sammud Suncresti, et tähistada vääriliselt Evita viimast õhtut Maltal. Keldrikorruse hämar diskoteek on noortest pungil, esmapilgul peamiselt turistid ja hulka ka mõned maltalased, poolpimedas on muidugi võimatu täpselt aru saada, kes on kes. Paar kokteili hiljem kaotame Evitaga üksteist silmist, ja kui teda jälle vilksamisi tantsupõrandal näen, tantsib ta kena kohaliku noormehega. Taban ennast mõttelt, et mehe süsimust juuksepahmakas ja ebamaltalikult hele nahk on Maltal erandlik kombinatsioon.
Mina sobitan aga sõprust kahe vahva itaalia poisiga. Vestlusteemad on piiratud, kuna nemad pursivad hädavaevu inglise keelt ja mina ei oska jälle itaalia keelt. Kuidagi saame siiski jutud aetud, tegemist on intelligentsete ja galantsete arvutiinseneridega Põhja-Itaaliast. Kesköö paiku lähevad kõhud tühjaks ja otsustame minna lähedal asuvasse restorani pitsat sööma. Kutsun Evita koos ta uue austajaga kaasa. Surume lühidalt kätt.
„Conrad.“
„Ingrid, meeldiv tutvuda.“
Restoranis saan Conradit pikemalt silmitseda. Helepruunid tähelepaneliku vaatega rahutud silmad, veidi ebalev naeratus, justkui ei tunneks ta ennast suuremas seltskonnas päris koduselt. Hiljem saan teada, et nii see tõepoolest on. Nagu enamik maltalasi, räägib Conrad vabalt itaalia keelt ja tema vahendusel saan vestluse ka oma uute sõpradega huvitavamale tasandile viia. Kui pitsast ainult puru järel, teeb Conrad ettepaneku sõita Paceville’i, kus erinevalt Buġibbast käib pidu varaste hommikutundideni. Pigistan end koos itaallastega auto tagaistmele, Evita selja taha. Käime ühest klubist teise peaaegu varaste hommikutundideni. Pika õhtu lõppedes sõidutab Conrad väsinud pidulised koju. Kukun kohe rampväsinuna voodisse – paari tunni pärast algab juba tööpäev –, Evita jääb Conradiga autosse lobisema. Kui sõbranna koju jõuab, magan juba sügavalt.
Conradit näen samas klubis uuesti juhuslikult mõne nädala pärast. Tunneme üksteist ära ja tervitame rõõmsalt. Ühisest jutuainest ei tule puudu ning kui hakkan end koduteele asutama, teeb Conrad ettepaneku järgmisel nädalal õhtustama minna.
Meie esimeseks randevuuks valib minu kaaslane peene Itaalia restorani. Rüüpame väikeste lonksudega jääkülma valget veini, samas kui kokk ise kannab lauale ühe isuäratava roa teise järel. Saan teada, et Conrad on paar aastat tagasi ülikooli lõpetanud tarkvaraarendaja ja pärit Eesti standardite kohaselt suurest, neljalapselisest perest. Conrad on lastest vanim, tema järel on riburada veel kaks venda ja õeke-pesamuna. Tema isa on kohaliku õlle- ja karastusjookide vabriku tootmise juht ja ema, kes enne abiellumist töötas õpetajana, pühendas end laste sündides perele. Perel on Mostas ridaelamu ja seal nad kuuekesi elavad. Maltal elatud aeg on mind õpetanud mitte imeks panema asjaolu, et täiskasvanud lapsed veel vanematekodus elavad. Enamasti kolivad võsukesed emme-issi tiiva alt ära alles abielludes, erandlik pole ka kolmekümnendates eluaastates „laps“, kes endiselt lapsepõlvekodus ema tehtud toite ja hoolitsust naudib.
Mulle meeldib, et Conrad on iseäralik, vaikne, võimaluse korral isegi eraklik, oma tööle pühendunud. Tema seisukohad on värsked ja omapärased, talle ei tee muret, mida temast arvatakse. Enne magustoidu saabumist on meil uus kohtumine juba kokku lepitud.
Pärast õhtusööki sõidame Buġibbasse tagasi mööda rannateed, mis lookleb mänglevalt õrritades kord veepiirist ohutus kauguses, kord kohe mere naabruses. Õhtu on enam-vähem tuuletu, kuuvalgus tipib lainetel ettevaatlikult, justkui kartes neile liiga teha. Vaatepilt on hingemattev.
„Kas see sobib,“ köhatab Conrad, „kui ma kogu aeg ei räägi? Kui sõidame niisama vaikselt?“
Mulle vaikselt istumine sobib.
Paari nädala jooksul, mis mul veel Maltal jäänud töötada, areneb meie suhe kuidagi loomulikult ja kiiresti. Kahtlemata on see üks helgemaid ja lootusrikkamaid ajalõike minu elus. Kui ma nina luristades kohvreid pakin, lohutab mind teadmine, et paari kuu pärast sõidab Conrad nädalaks Eestisse. Väldime teemat „mis saab edasi“, suhe on värske ja elame üks päev korraga.
Palun Conradit ärasõiduhommikul lennujaama uudishimulike turistide vaatevälja mitte tulla. Kui korteris hüvasti jätame, pomiseb mees: „Ma hakkan siis nüüd korterit otsima…“ Rohkem polegi vaja midagi öelda.
Vaatan bussiga eemaldudes armsat, kurvalt käed rippus seisvat, kuid vapralt naeratavat inimest, ja päevselged on mulle kaks asja: minu tulevases kodus on keelatud pruun värv ja siia tulen ma tagasi. Tean, et Maltal on minuga pikemad plaanid.
UUS KODU
Elu näib unisevõitu Mostas esmapilgul sama värvivaene kui Malta liivakivist kortermajad. Siiski, ajapikku avaldub kollaka koore alt värvikas sisu.
„Olemegi kodus!“
Olen 2000. aasta sügisel, umbes aastapäevad pärast Maltalt lahkumist mahuka kohvri ja suurte plaanidega jälle saarele saabunud. Seekordne tulemine on teistsugune: kui esimest korda tulin Maltale ainult paariks kuuks tööle, siis nüüd oleme otsustanud, et kolin siia „päriseks“. Arvame, et Malta kakskeelsus (malta keele kõrval on riigikeeleks ka inglise keel) teeb minu toimetuleku siin lihtsamaks kui Conradi sisseelamise ja töövõimalused Eestis. Eestis veedetud aasta jooksul lõpetasin pikaleveninud õpingud Tartu ülikoolis, et võõral maal alustades oleks vähemalt lõpudiplom trumbina taskus. Conrad omakorda on ostnud meile Mostas avara korteri, meie esimese ühise kodu.
Kohver potsatab ukse kõrvale ja ere pirn laes valgustab ilustamata minu uut kodu. Juurdlen, kas valgete lagedate seinte ja läikiva kahhelkivipõrandaga korter meenutab mulle rohkem haiglat või hiigelsuurt vannituba. Elutoast viib majasügavusse pikk kitsas koridor, kust pääseb magamistubadesse ja vannituppa. Ainsaks mööbliesemeks