Peegelmees. Justin Petrone
naeratas. „Mis mõttes?“
„Sa olid siis juba teismeline, kui kuuekümnendad saabusid.“
„Just, järelikult olin ma kuuekümnendate laps!“
„Kas sa mitte polnud viiekümnendate laps? Või oleks õigem öelda neljakümnendate laps?“
Isa naeratas edasi ja keeldus sel teemal arutamast. Tema meelest hüppas ta pärast sündi otse hipiajastusse ning seejärel pärast kiiret vahemängu tänapäeva, ja ta on ikka sama noor. Ta käib regulaarselt rattaga sõitmas, tõstab jõusaalis raskusi ning tegeleb korrapäraselt karvkatte trimmimisega just nii, nagu värske mood seda parasjagu nõuab.
Noored naised armastavad teda. Lisaks ettekandjatele New Yorgis ja Las Vegases on tal õnnestunud hea mulje jätta ka Eestis. Näiteks Viljandis, Rohelise Maja kohvikus. Isa ilmus kohale oma teksades ja kirjus särgis, purssis veidi eesti keelt ja võlus kõiki ümbritsevaid.
„Justin, see ei saa ometi ju su isa olla!“ kiskus mind juba keegi särgist. „Ta on nii… noor!“
Jah, isa näeb hea välja, tunnistan ma. Aga kummaline on see, et aastakümned tagasi ta minu meelest nii hea välja ei näinud. Vaatan näiteks oma vanemate pulmapilti: isa nägi oma puhmasvuntside ja valge ülikonnaga välja nagu halva maitsega telesaatejuht Mehhikost. Päris noorena teenis ta aega sõjaväes, ja vähemalt fotodel mõjub ta tobedalt naiivsena, temast ei õhku seda sarmi, mis ta on endasse kogunud nüüd, vananedes.
Nii et ma arvan, et tegelikult ei tahtnud need naised kohvikus mulle öelda, et mu isa on nii noor. Isa näeb hea välja, ja selle koodsõna on meie kultuuris „noor“. Muide, mina ei julgeks ühelegi inimesele niimoodi öelda, sest minul ei tule koodsõnades rääkimine hästi välja. Naised on kodeerimises tugevamad, ja ka naised tahavad loomulikult „nooremad“ välja näha – kuigi samamoodi nagu mu isa, lähevad paljud naised just vananedes ilusamaks.
Näiteks arvan ma, et minu abikaasa Epp on üks nendest, kellele aastad on ilu juurde andnud. Ma ei tundnud teda, kui ta päris noor oli, aga ükspäev koristasin sahtleid ja sattusin tema vanu pilte vaatama. Juuksed olid tal kuidagi liiga pulstunud olemisega, ümber ümmarguse näo, silmade ümber olid veetud pliiatsirõngad. See oli nagu Halloween’i-kostüüm, tema isiku jäljendus, mitte tema ise. Otsustasin veidi nalja teha: võtsin selle vana pildi ja panin selle autos klaasile, kui läksin Eppu kusagilt peale võtma. Ta istus autosse ja võpatas samal hetkel: „Rrrrr! Kust sa selle leidsid?“
„See oled ju sina, kallis. Üheksakümnendatel.“
„Anna siia!“
Ma ei tea, mis selle pildiga edasi juhtus, aga mina seda rohkem kohanud pole, ja unustamisele on määratud ka see kohmakas kuvand, mida pilt kandis.
Umbes samal ajal tabas mu naist spordivaimustus. Ta käis jooksmas kaks korda päevas ja avastas YouTube’ist lõbusad võimlemisklipid. Kodus teda enam muude riietega ei kohanudki, aina lühikesed püksid ja särk.
Ja mis teda motiveeris? Ta väitis, et teeb seda enesetunde pärast, kuni ühel hommikul…
Ühel hommikul küsis ta minult: „No ütle, kas ma näen 40aastane välja?“
Takseerisin vaatepilti. „Näed muidugi. Sa saad kahe nädala pärast 40.“
„Tõesti? Ja kui sa mind ei tunneks, lihtsalt näeksid esimest korda, kas siis kohe pakuksid 40? Mitte näiteks… 35? Või isegi… 30?“
Otsustasin ausalt vastata. „Minu meelest näed sa praegu tunduvalt parem välja kui 30aastaselt. Sa oled vinge ja ilus 40aastane! Võibolla oleksid sa 30selt pidanud üritama 40 välja näha, see oleks olnud hot.“
Küsimus pole ju vanuses. Või siiski? Tegin endale ühe märkuse: ehk on aeg üritada minul seda eksperimenteerida: näha oma vanusest vanem välja, et veidigi hakata kasutama seda võlu ja sarmi, mida aastad meile toovad.
Sündinud jooksma?
Öeldakse, et inimene on loodud jooksma, see peaks meil geenides sees olema. Mina isiklikult seda küll ei tunne. Jah, ma näen oma kodu ümber džunglikassi tüüpi nõtkeid ja väledaid sörkijaid, aga mina olen nendega võrreldes nagu jaanalind: jalad laiali, pea ees. Suudan küll distantse läbida, aga midagi tundub valesti. Jooksmine ei ole minu loomulik element.
Aga siiski valin ma selle tegevuse, üsna sageli. Jooksen ja mõtlen: vanasti ei veetnud inimesed oma aega nii tobedalt. Inimesed rassisid põllutöödega, sikutasid kalavõrke, müttasid metsades küttide-korilastena, ja olid tänu loomulikule liigutamisele heas füüsilises vormis. Nüüd elame uues ajastus. Kui tahad end liigutada, siis tuleb minna jõusaali. Tuleb kiirelt end higiseks ajada, aega on vähe, vaja tagasi tööle istuda.
Ja kevadel-suvel on teeääred jooksjaid täis.
Miks me küll nii palju sörgime? Vaatan endast mööda ja endale vastu tuhisejaid ja mõtlen sellele. Vastus on lihtne: et heas vormis olla.
Miks me tahame heas vormis olla?
Pealtnäha on vastus üks. Sest see näeb hea välja. Me elame kultuuris, kus meie keha on liikuv reklaamplakat. Kui sa suudad iseenda keha ohjes hoida, siis järelikult suudad end kontrollida, järelikult oled edukas.
Aga on veel midagi, peale selle, et hea väljanägemine aitab kellelegi konkurentsis ära teha. Sörkimises on tõepoolest ka vaimne, sisemine nauding. Just see on see, mida ma spordist igatsen saada.
Kord sõitsin praamiga Vormsi saarele ja rentisin jalgratta. See saareke tundus kaardi peal nii nunnu ja pisike! Otsustasin sellele rattaga ringi peale teha, et siis õhtusele praamile minna. Aga kusagil saare teises otsas keset metsa tundsin, et mu jalad ja selg valutavad nii hullult, et sealt edasi ma lihtsalt ei suuda ennast rebida. Olin surnud punktis. Kuidagi suutsin end siiski sellest läbi vändata. Kui ma kaheksa tundi hiljem Haapsalus praamilt maha tuikusin, ei olnud ma päris seesama mees kes hommikul. Ma tundsin, et olin midagi saavutanud. Liigutasin end kohvikusse, iga samm valu tegemas, tellisin piruka ja mineraalvee. Leti taga teenindava neiu käed värisesid, kui ta mu tellimuse vastu võttis. „Kes see imelik kutt on?“
Igaüks, kes on päev otsa ratta seljas vändanud, võib hirmuäratav välja näha, oma higist märja särgiga ja sorakil juustega. Nii minagi. Aga mind ei seganud see teadmine. Mu ajus oli ürgne klikk käinud ja ma olin lihtsalt enda üle uhke.
Ja see ongi SEE, mida ma joostes ja rattaga sõites taga ajan, see valgustatuse tunne, mis saabub oma keha liigutamise kaudu. Kõik su elu aspektid paranevad, kui sa ajad end tagumikult püsti ja otsid jalga tossud. Nii nad ütlevad: elu peab olema tasakaalus.
Mul tuleb meelde aeg, kui ma olin 15aastane ja kuulusin kooli jalgpallikoondisse, mängisin kohalikus bändis basskitarri ja sain selle kõrval koolis eeskujulikke hindeid. Neist kolmest raskeim, tõsi, oli jalgpallitrenn. Ja kõige halvem selle trenni juures oli… jooksmine. Nimelt oli meie trennis reegel: kui sa jäid hiljaks, siis pidid jooksma ümber koolimaja. Kui jäid rohkem hiljaks, siis pidid ka jooksma rohkem.
„Petrone, jälle viis minutit!“ möirgas treener juba kaugelt minu poole. „Viis ringi!“
Ja nii ma läksin, jooksin nagu jaanalind ümber koolimaja, vahepeal peatudes, et hingeldada ja sülitada. Pagan, kuidas ma seda vihkasin. Võibolla sellepärast ma ei tahtnudki järgmised 20 aastat üldse joosta. Sest jooksmist oli kasutatud minu karistamiseks.
Aga aega on läinud ja ma olen selle peaaegu unustada suutnud. Nüüd jooksen ma mõnu pärast.
Hiljaaegu kohtasin ma oma vana treenerit, kui käisin emal-isal külas ja läksin kohalikku poodi. Seal ta oli, ikka samasugune vintske ja heas vormis. „Kuidas sul läheb, Petrone?“ uuris ta. „Kiire on, väsimus kimbutab,“ tunnistasin talle. „Ma ei saa aru, kuidas ma vanasti, 15aastaselt nii palju jaksasin!“
Vana treener pani oma soonilise käe mulle õlale, vaatas mulle silma ja ütles rõhuga: „Treeni rohkem! Mens sana in corpore sano. Terves kehas terve vaim! Kui sa oled heas vormis, siis saad sa kõigega hakkama, Petrone!“
Murakami moodi
Imetlen