Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова
on elus. Temas on tallel tema elu lugu.
16.09
Meie õpetaja Ljudmilla Nikolajevna mängib meiega vahetunnis. Ta on halli peaga. Me armastame teda väga ega tülitse tema juuresolekul. Ta palus vihikusse joonistada slaavi mütoloogilisi olendeid: majavaimu, metsavana ja vetehaldja.
Veel õpetatakse koolis süüa tegema. On selline tund. Me teeme salateid.
18.09
Ema tuleb mulle kooli järele pärast kauplemist turul. Me lähme koju.
Aga täna on pühapäev. Läksin talle appi ajalehti müüma. Aga müüa ei saanud midagi. Ema nuttis. Vanaisal on rohtu vaja. Haiglas ei ole. Tuleb osta.
Keegi võõras tädi andis meile jäätist.
24.09
Kõik kiitsid minu ettekannet planeetidest. Ma kirjutasin Jupiterist ja Marsist. Ema aitas pilte kleepida.
05.10
Tulistati! See oli niiii hirmus. Ma nutsin. Aga Idrise-taat, meie naaber, ütles, et ärgu me kartku, sõda ei tule. Mul peksis süda rinnus. Plahvatused.
Ma kardan koolis käia.
09.10
Taevas tiirutasid kopterid ja lennukid. Madalal. Süda peksab. Kas nad hakkavad meid tapma? Ütlesin emale.
Ema räägib:
„Ei. Sõda ei tule. Ei tule!”
11.10
Palju habemikke vanamehi. Kõik räägivad midagi. Jooksevad ringi ja loevad palvet. See tundub mulle väga kummaline.
Aga Idrise-taat ütles, et kõik läheb hästi ja andis kommi. Tädi Valja ütles ka. Ja vanaema Zina. Ja tädi Marjam.
Sõda ei tule. Lennukid lendavad niisama. Vaatavad meid.
15.10
Lennukid tulistavad. Ma ei käi koolis. Keegi ei käi. Mina ja ema käisime haiglas vanaisa vaatamas. Ma nägin oma vanaema Elisabeti. See on minu isa ema. Ta on vana. Ta küsis minult:
„Kas sa hakkad minu eest hoolitsema? Mind aitama?”
Pärast ütles:
„Vanaisa eest hoolitsed sa hästi!”
Olen teda näinud kõigest kaks korda. Rohkem ei ole. Nad ei saa emaga läbi. Vanaema Elisabet elab Minutka rajoonis.
Vanaisa Anatoli varastati haiglas paljaks. Raha ja toit varastati ära. Talle tehti süst, ta jäi magama ja kõik oli ära varastatud.
Haiglas pole süüa. Tuleb toitu tuua.
18.10
Olime turul. Lennuk lendas madalalt. Kõik kartsid. Varem vaatasin taevasse ega kartnud, aga nüüd kardan väga. Ja vaatan jalge ette.
Tänavatel tulistatakse automaatidest.
19.10
Täiskasvanud räägivad, et linna poole liiguvad tankid. Vene omad. Jeltsin kuulutas meile sõja, olgu ta neetud!
Vanaisa on haiglas. Ma kardan, kui pommitatakse. Mina ja ema müüme ajalehti. Neid ostetakse halvasti. Üks kord ma isegi kerjasin emaga, teine kord üksi. Kätt sirutada pole häbi, inimestele otsa vaadata on häbi. Ostsime selle raha eest rohtu.
26.10
Me peame vanaisa haiglast ära tooma. Tal on parem. Me ei saa välja minna – tulistatakse. Naabrid tulid meie poole. Nad kardavad.
27.10
Ema nägi unes oma ema. Vanaema Galjat. Ta suri hiljuti ära.
Vanaema ütles:
„Mine. Su isa ootab matmist.”
Ema ütles talle:
„Ei, ta on elus, ta on haiglas.”
Ja ärkas üles. Rääkis mulle unenäost.
Me ei pääse haiglasse. Tulistatakse.
29.10
Ema jättis mu tädi Valja ja Aljonka poole. Tuli ka Vaska, tädi Dusja poeg. Mängisime kaarte. Elektrit pole, gaasi ka mitte.
Pärast tuli ema – vanaisa oli surma saanud. Tulistati. Tulistati seal, kus on Pervomaiskaja tänava haigla. Arstid jooksid minema. Pugesid peitu. Aga haiged jäid oma kohale.
Mida teha? Vanaisa Anatoli on juba nädal aega surnud. Ema nutab.
14.11
Vanaisa maeti maha. Mind ei võetud kaasa. Igal pool tulistatakse.
Kuulsin, kuidas ema ütles tädi Valjale:
„Ei saanud kirstu panna, sest aeg oli möödas.”
Ema andis kõigile hapendatud tomateid ja leiba – mälestamine.
Naabrid sõitsid linnast maale. Aga paljud on siia jäänud.
21.11
Me käime emaga müümas. Muidu pole midagi süüa.
Eile lendas lennuk turu kohal madalal ja kõik tõmbusid küüru. Lennuk lasi kuuldavale jubeda ulgumise.
Müüsime vanaisa õngi ja lante. Tal on neid palju.
Keegi ei usu, et venelased hakkavad pommitama. Nad on ju inimesed.
25.11
Tahtsime emaga vanaisa korterist asjad ära tuua. Ütlesime, et ka meie naabrid võtaksid, mida soovivad. Mälestuseks. Ja kõik võtsid. Tädi Valja ja tädi Dusja ja onu Adam teiselt korruselt – ta ostis Stjopa-taadi ja Ljuba-memme korteri – ja paljud teised ka.
Siis tuli onu Šamil. Ta tahtis vanaisa korteri ära osta. Aga meile öeldi, et vanaisa korter kuulub ühele tšetšeenile. Me ei uskunud. Vanaisa ei olnud seda ära müünud. Aga nii ütlesid militsionäärid. Ja ütlesid, et ema võib võtta ainult asjad.
30.11
Kesklinnas põlesid majad.
Ema ostis koti jahu. Küpsetame lõkke peal kakukesi. Mina ja vanaema Nina kanname puid.
01.12
Me läksime turule. Siis hakati tulistama. Ja kõik panid jooksu. Kukkusid lompidesse. Mina kukkusin.
Keegi tungis kellelegi kallale. Ja tulistati. Pärast sai ühe naise laps surma ja naine karjus. Karjus koledal kombel. See oli kuul. Kuulid olid kõikjal ja kõik aina jooksid ja jooksid. Meie jooksime ka.
Ronisime bussi. See hakkas sõitma ja siis hakkasid kopterid bussi tulistama. Nad tulistasid meie bussi! Kõik karjusid ja pugesid üksteise taha peitu. Kopterid lendasid ja tulistasid. Ja lennukid lendasid ja põrisesid.
Me läksime Neftjanka peatuses maha ning jooksime üle põllu ja raudtee. Seal oli mingi taat ja mingi tädi lastega. Mina ja ema. Kõik jooksid. Aga kopter lendas ja tulistas meid kuulidega. Mina viskasin koti käest ja jooksin esimesena koju. Aga ema polnud.
Ma ei teadnud, mida teha. Võtsin raamaturiiulist vana ikooni. Sellele on joonistatud Jeesus. Ma langesin põlvili ja hakkasin nutma:
„Issand, palun tee nii, et kedagi ei tapetaks! Palun! Päästa ema ja lapsed ja vanaisa ja tädi!”
Teise korruse Malika tormas kohale:
„Meid tapetakse ära! Meid tapetakse ära!”
See on Nura tütar.
Siis tuli ema.
„Kobakäpp, miks sa koti maha viskasid?” küsis ta.
Malika küsis emalt:
„Seal tulistati. Kes ära tapeti?”
„Mitte kedagi. Kõik jooksid minema,” vastas ema.
Malika ütles, et nende pere sõidab linnast