Loomade hingeelu. Peter Wohlleben

      Oli 1996. aasta kuum suvepäev. Olime naisega aeda varjulise puu alla jahutuseks täispuhutava basseini pannud. Istusin seal oma kahe lapsega ja me sõime mõnuga mahlaseid arbuusiviilakaid. Äkki märkasin silmanurgast mingit liikumist. Meie poole sibas roostepruun olevus, kes jäi aeg-ajalt hetkeks seisma. „Orav!“ hüüdsid lapsed vaimustatult. Minu rõõm muutus aga kohe sügavaks mureks, sest loom vajus paari sammu järel külili. Paistis, et ta oli haige, ja kui ta veel paar sammu (meie poole!) tegi, nägin ta kaelal suurt paiset. Niisiis oli ilmselgelt tegu kannatava ja võib-olla isegi väga nakkusohtliku loomaga. Ta liikus aeglaselt, aga kindlalt basseini poole. Olin juba valmis koos lastega tagasi tõmbuma, kui olukord lahenes liigutava stseeniga: paise osutus oravabeebiks, kes klammerdus nagu kohev krae ema kaela ümber. Viimane oli seetõttu peaaegu lämbumas ning kõrvetavas kuumuses jagus tal võhma korraga vaid mõneks sammuks, kuni jälle kurnatult külili kukkus ja õhku ahmis.

      Oravaemad hoolitsevad oma järeltulijate eest väga ennastohverdavalt. Ohu korral toimetavad nad pojad kirjeldatud viisil kindlasse kohta. Seejuures kurnavad nad end täielikult ära, sest sõltuvalt pesakonnast tuleb neil üksteise järel ümber paigutada kuni kuus kaela külge klammerduvat poega. Vaatamata sellisele hoolitsusele on oravapoegade ellujäämisnäitaja üsna madal, umbes kaheksakümmend protsenti neist ei ela oma esimese sünnipäevani. Ohtlikud on just ööd: kui päeval suudavad need punakad olevused enamiku vaenlaste käest põgeneda, siis saabub surm magades. Sel ajal hiilivad metsnugised mööda puid ja üllatavad magavaid loomi. Päevavalgel sööstavad kanakullid hulljulgelt puude vahel ringi ja otsivad maitsvat suutäit. Kui orav on leitud, algab hirmutants. Ja seda sõnasõnalt. Orav üritab linnu eest põgeneda, kadudes teisele poole puutüve. Kanakull lendab ümber puu ja jälitab oma saaki. Orav kihutab tuulekiirusel taas teisele poole ja lind lendab talle järele, nii et ümber tüve toimub imekiire spiraalne tagaajamine. Võidab see, kes on kiirem, ja enamasti on selleks väike imetaja.

      Igast loomvaenlasest hullem on aga talv. Et olla külmaks aastaajaks valmis, ehitavad oravad varasalvesid. Need on kerakujulised pesad, mis kinnitatakse puuokste vahele. Kutsumata üllatuskülaliste eest põgenemiseks ehitavad nad sinna kaks väljapääsu. Pesa põhikonstruktsioon koosneb paljudest oksaraagudest, seestpoolt on elamine vooderdatud pehme samblaga. See toimib soojusisolatsioonina ja on mugav. Mugav? Jah, ka loomad hindavad mugavust. Oksad, mis magamise ajal selga suruvad, on oravatele sama ebameeldivad kui meie jaoks. Pehme samblamadrats seevastu kindlustab mõnusa une.

      Näen oma töötoa aknast pidevalt, kuidas meie muru seest korjatakse pehmeid rohukõrsi ja toimetatakse kõrgele puu otsa. Ja ma näen veel midagi: kohe kui sügisel puude otsast tamme- ja pöögitõrud alla kukuvad, koguvad loomakesed neid hulgaliselt kokku ja kaevavad mõne meetri kaugusel maasse. See on nende talvevaru. Oravad nimelt ei maga korralikult talveund, vaid veedavad talviseid päevi tukastades. Keha vajab seejuures vähem energiat, kuid seda kulub siiski rohkem kui näiteks siilidel. Orav ärkab aeg-ajalt üles ja tal on kõht tühi. Siis ronib ta lihtsalt puu otsast alla ja asub otsima mõnda oma arvukaist toidupeidikuist. Ta aina otsib ja otsib. Esmapilgul näeb naljakas välja, kuidas loomake üritab meenutada. Ta kaevab pisut siit ja kraabib sealt ning istub aeg-ajalt tagajalgele, nagu peaks vahepeal aru pidama. Ülesanne on aga tõesti keeruline: maastik on ju pärast sügist oluliselt muutunud. Puud ja põõsad on raagus, rohi kuivanud ja kõige krooniks on lumi maa valge vatiga katnud. Ja sellal kui meeleheitel orav edasi otsib, hakkab mul temast kahju. Sest nüüd toimib looduslik valik ja suurem osa hajameelseid oravaid, enamasti selleaastane järelkasv, enam järgmist kevadet ei näe, sest nad nälgivad surnuks. Siis leian ma vahel vanadest pöögireservaatidest väikesi võsusid ajavaid pöögipuhmaid. Pöögilapsed näevad välja nagu peenikeste varte otsas liblikad ja tavaliselt leidub neid ühekaupa. Puhmastena kasvavad nad ainult seal, kuhu orav pole tõrudele enam järele tulnud – tihti hajameelsusest, mis toobki loomale kaasa juba kirjeldatud saatuslikud tagajärjed.

      Orav on minu jaoks aga ka suurepärane näide selle kohta, kuidas inimesed loomariigi esindajaid lahterdavad. Ta on oma tumedate nööpsilmadega imearmas, tal on pehme ja meeldivalt punakaspruun karv (leidub ka pruunikasmusti isendeid) ja ta ei ole meile, inimestele ohtlik. Unustatud tõrutagavaradest võrsuvad kevadel uued puud, nii et oravat võib pidada isegi uute metsade rajajaks. Lühidalt öeldes on orav tõeline inimeste lemmik. Tema lemmiktoidu eelistame aga seejuures kahe silma vahele jätta: selleks on linnupojad. Ka selliseid jahilkäike võin ma metsnikumaja kontoriaknast jälgida. Kui orav ronib kevadel mööda puutüve üles, valitseb sissesõidutee vanade mändide võrades pesitsevate hallrästaste seas tõeline ärevus. Nad lärmavad ja kädistavad ümber puu lennates ning üritavad sissetungijat ära ajada. Oravad on nende surmavaenlased, sest nad kahmavad endale ühe udusulis poja teise järel. Isegi puuõõnes olevad pesad pakuvad linnupoegadele vähe kaitset, sest oma saledate käppade ja pikkade teravate küünistega saavad oravad näiliselt hästi kaitstud pojad kätte ka sealt.

      Kas oravad on siis halvad või head? Ei üht ega teist. Looduse kapriis on nii seadnud, et nad vastavad meie kaitsjainstinktile ja tekitavad positiivseid emotsioone.