Loomade hingeelu. Peter Wohlleben

      Sageli kuulen, et loomade tunded ei ole sihipärased nagu inimestel, sest loomad tegutsevad ja tunnevad ju instinktiivselt, meie aga teadlikult. Enne kui pühendume küsimusele, kas instinktiivne on kuidagi vähem väärtuslik, uurime, mis üleüldse on instinktid. Selle mõiste alla kogub teadus toimingud, mis kulgevad teadvustamatult ega allu mõtlemisprotsessile. Need võivad olla geneetiliselt tingitud või elu jooksul õpitud; nende ühisjoon on, et nad kulgevad väga kiiresti, sest lähevad mööda kognitiivsetest protsessidest ajus. Sageli on tegemist hormoonidega, mis teatud juhtudel (nt viha korral) vallanduvad ja juhivad siis kehalisi reaktsioone. Kas loomad ongi täisautomaatsed biorobotid? Enne liigrutaka otsuse langetamist peaksime vaatama omaenda liiki. Ka meie pole instinktiivsest käitumisest priid, otse vastupidi. Mõelge näiteks kuumale pliidiplaadile. Kui kogemata käe sinna peale panete, siis tõmbate selle välkkiirelt jälle tagasi. Sellele ei eelne mingit arutlust stiilis: „Siin on imelikku grill-liha lõhna tunda ja mu käsi hakkas järsku väga valutama. Peaksin selle parem pliidilt ära võtma.“ Ei, kõik toimub automaatselt ja ilma teadliku otsuseta. Instinktid on niisiis olemas ka inimestel, küsimus on vaid selles, kuivõrd määravad need meie igapäevaelu.

      Et küsimusse pisut valgust tuua, peaksime vaatlema uuemaid aju-uuringuid. Max Plancki instituut Leipzigis avaldas oma 2008. aasta uurimuses hämmastava fakti. Magnetresonantstomograafide abil, mis suudavad näidata ajutegevust arvutis, jälgiti otsustusülesannet täitvaid katsealuseid (nad pidid vajutama nuppu kas parema või vasaku käega). Kuni seitse sekundit enne, kui katsealused teadliku otsuse tegid, oli ajutegevusest selgesti näha, millisele otsusele nad jõuavad. Järelikult oli valikuprotsess juba alanud, sellal kui katsealused alles mõtlesid, mida valida. Käitumisimpulsi vallandas niisiis alateadvus, mitte teadvus. Teadvus andis mõni sekund hiljem lihtsalt nii-öelda selgituse.

      Kuna seesuguste protsesside uurimine on alles algjärgus, ei osata veel öelda, kui palju ja mis laadi otsuseid sel moel langetatakse ja kas me suudame end alateadvuse määratud protsesside eest ka kaitsta. Siiski on piisavalt hämmastav, et niinimetatud vaba tahe sörgib tegelikkusel sageli sabas. Siinkohal pakub ta kõigest vabandust meie kergelt solvatavale egole, mis saab tunda end olukorra täieliku peremehena.1

      Paljudel juhtudel jääb niisiis valitsejaks opositsioon, meie alateadvus. Kui paljut meie mõistus teadlikult korraldab, on tegelikult ükskõik, sest instinktiivsete reaktsioonide võib-olla üllatavalt suur osakaal näitab ju ainult seda, et hirmu ja kurbuse, õnne ja rõõmu kogemine ei muutu instinktiivse vallandumise tõttu mitte ähmasemaks, vaid neid ei saa lihtsalt aktiivselt käivitada. Tunnete tugevust see ei muuda.

      On selge, et emotsioonid on alateadvuse keel, mis aitab meil igapäevases infotulvas pinnal püsida. Kui käsi saab kuumal pliidiplaadil haiget, sunnib see silmapilk reageerima. Õnnetunne tugevdab positiivset käitumist. Hirm kaitseb inimest selle eest, et ta ei langetaks ohtlikku otsust. Meie teadvusse jõuavad rahulikuks analüüsimiseks ainult need vähesed probleemid, mida tõepoolest saab ja peab mõtlemise abil lahendama.

      Tunded on niisiis põhimõtteliselt seotud alateadvuse, mitte teadvusega. Kui loomadel ei oleks teadvust, siis tähendaks see vaid seda, et nad ei suuda järele mõelda. Alateadvus seevastu on olemas igal liigil ja kuna see suunab ja sekkub, siis on loomadel kindlasti ka tunded. Instinktiivne emaarmastus ei saa sel juhul olla kuidagi vähem väärtuslik, kuna teistsugust emaarmastust ei olegi. Ainus erinevus loomade ja inimeste vahel on see, et meie suudame emaarmastust (ja teisi tundeid) teadlikult aktiveerida – näiteks lapsendamise korral. Siin ei saa tegu olla sünnil automaatselt tekkinud sidemega ema ja lapse vahel, sest esimene kontakt toimub sageli ju tunduvalt hiljem. Sellest hoolimata tekib adopteerival emal aja jooksul emaarmastus koos selle juurde kuuluva hormoonide kokteiliga veres.

      Järelikult oleme viimaks leidnud inimestele emotsionaalse enklaavi, milleni loomad ei küündi? Vaadelgem veel kord meie oravat. Kanada teadlased on üle kahekümne aasta jälginud tema suguvendi Yukonis. Uurimuses osales umbkaudu seitse tuhat looma ja ehkki oravad liiguvad üksinda, toimus nende hulgas viis lapsendamisjuhtumit. Adopteeritud oravalapsed olid aga võõrastele emadele siiski veresugulased. Lapsendati ainult õevõi vennalapsi ja lapselapsi, nii et oravate altruismil on selged piirid. Puht evolutsiooniliselt annab see eelise, sest sel juhul säilib ja antakse edasi väga sarnane geneetiline pärand.2 Lisaks ei ole viis juhtumit kahekümne aasta kohta just kuigi veenev tõestus lapsendamissõbraliku hoiaku kohta. Otsigem niisiis teisi liike.

      Kuidas oleks koertega? Aastal 2012 tegi ilma Prantsuse buldog Baby. Ta elas ühes Brandenburgi varjupaigas, kuhu ühel päeval toodi kuus metsseapõrsast. Nende ema olid jahimehed ilmselt maha lasknud ning üksinda ei oleks väikesed triibikud ellu jäänud. Varjupaigas said nad rasvast piima – ja armastust. Piim pärines talitajate pudelist, armastus ja soojus aga Babylt. Buldog lapsendas kogu pesakonna silmapilk ja lasi neil oma külje all magada. Ka päeval hoidis ta rüblikutel silma peal.3 Kas see on tõeline lapsendamine? Ta ju ei imetanud metsseapõrsaid, aga seda ei tee ka inimlaste kasuemad. Kuid näiteks Kuuba koeraema Yeti isegi imetas oma kasulapsi. Kõik tema kutsikad peale ühe anti ära, nii et tal oli väga palju piima üle. Kuna samal ajal poegisid talus ka mõned sead, siis lapsendas Yeti endale kohe 14 põrsast, ehkki nende emad olid veel elus. Põrsad käisid koeral mööda hoovi sabas ja mis kõige olulisem, said temalt piima.Скачать книгу