Portobello kuld. Arthur D. Howden Smith
kõmisevate basside kuulda – peale vaadates nõnda nurjatu kamp kui ma elu sees näinud olin. Eriti torkas mulle silma kaame pekise näoga mees, kelle vilavat pilku varjasid rasvased mustad juuksesalgud, ning suur turske tõrvase patsiga pähkelpruun sell, kes ilmselgelt laulu samavõrra nautisid kui vaene täisjoodetud Darby.
Silver märkas mind üsna samal hetkel, kui mina teda nägin, ning kambajõmmidele paar sõna poetanult tõusis ta püsti ja luukas üle toa, Darbyt kättpidi järele vedades. Tema laial lahkel näol oli piinlikkussegune naeratus.
«Et tulite talle järele, isand Ormerod?» hõikas ta, et end üle lärmi kuuldavaks teha. «Ja häbi peaks mul ka olema, ütlete, hea põhjusega sellejuures. A ei ole mina seandne mees, kes toreda poisi patuteele viiks; aint ühe hea maheda õlle jootsingi Darbyle ja puhusin temaga natuke merest juttu, küllap ta veel mitu ööd sellest und näeb. Ma poleks vast pidand teda siia tagasi laskma, sir, a kui ta tunnike tagasi oma punase peanupu ukse vahelt sisse torkas, no ei olnd mul südant teda ära saata. Häda pole tal midagi, ja kruus-paar õlut peaks teie pahameelt lahutama, sir; eks?»
«Ma ei tulnud tema järele,» vastasin, «aga kui ma juba siin olen, eks ma viin ta siis koju. Kust te mu nime teada saite, Silver?»
Ta tegi kavalat nägu.
«Eks ikka Darby käest, sir – ehkki sadamas oleks igamees võind mulle sama öelda, sellepärast et te selline tore lahke südamega noorhärra olete. A palun vabandust otsekohesuse pärast, sir, saan ma teid kuidagi aidata?»
«Vaevalt küll,» ütlesin talle. «Ma otsin kedagi kolonel O’Donnelli.»
Panin tähele, et üle tema avala sõbraliku näo jooksis üllatusvirve. Ta piilus toas ringi.
«Pole millaski seandsest džentelmenist kuulnd, mis pole ka üllatav, sellepärast et ma ise enne tänast hommikut pole kordagi siia sattund; a ma juhtusin paari vana laevakaaslasega kokku, kes mulle linna tutvustasid, ja äkisti saab nende käest miskit teada. Oodake kübe, isand Ormerod, ma vaatan, mis teha annab.»
See näis üsna mõistliku pakkumisena, sest oli ilmne, et kõrtsitoas kedagi kolonel O’Donnelli mõõtu meest ei viibinud, seega noogutasin nõustuvalt; ja kui Silver minema luukas, rahvast täis laudade vahelt osavasti läbi trügides, pärisin Darby käest tema vahepealsete tegemiste järele. Minu parajaks üllatuseks tõmbus poiss turri ja minu küsimustele vastuseks peale üksikute sõnade midagi ei poetanud. Ainult korra näitaski ta huvi üles, kui ma märkisin:
«Oli see teil alles üks hirmus laul, Darby.»
«Oli küll!» hüüdis ta. «Oi, lauldes on suisa tunda, kuidas sul mõõga pealt verd tilgub.»
«Ja kes need teised olid, kellega sa koos laulsid?»
Endine morn ilme laskus ta näole nagu eesriie.
«Oh, meremehed kõigest.»
«Sinu tuttavad?»
«Ei, isand Silveri omad.»
«Mis nende nimed on?»
«Ei tea.»
«Oh, ole nüüd, Darby!»
«No ühte kutsub ta Bill Bonesiks ja teist Mustaks Koeraks – mitte et see nimi küll midagi tähendaks.»
Silver oli koos ühega ettekandjatest ruumi tagaotsas olevast uksest lahkunud, ning nüüd tuli ta kargu najal luugates jälle sisse, tema järel keegi pikk kandilise lõuaga mees uhkes mustas ja hõbedases mundris, kelle kullatud pidemega mõõk tähtsast isandast kõneles. Selle mehe Silver ka tahumatu viisakusega minu juurde juhatas.
«Ena vedamist, isand Ormerod,» hõikas ta kuuldekaugusele jõudes. «Üks sõber oli kuulnd, et kolonel ülakorrusel on. See siin ongi too noorhärra, kellest ma teile kõnelesin, aus isand. Minu lugupidamine mõlemale härrale, alati teie teenistuses.»
Ning ta kalpsas kargu najal jälle oma nurka, kus ta semud teda rõõmuhüüetega vastu võtsid.
Kandilise lõuaga mees mõõtis mind põhjalikult pilguga, ütleksin vaat et suisa kahtlustava pilguga. Tema käitumine oli närviline ning silmis mingisugune rahutu helk.
«Niisiis, sir?» ütles ta. «Ma saan aru, et te soovisite minuga kõneleda?»
«Kui te kolonel O’Donnell olete – »
Ta noogutas napilt.
« – pean ma teile edasi andma, et teie tütar ootab õues,» lõpetasin ma.
Ta oli silmnähtavalt rabatud.
«Minu tütar? Aga kes teie olete, sir, et tema eest kõnelete?»
Ma olin ärritunud ning ei kõhelnud seda välja näitamast.
«Ta küsis minult siiapoole teed, kui kaldale tuli,» sähvasin ma, «ja kuna ma sugugi ei uskunud, et tahaksite teda siia kõrtsituppa lasta, pakkusin end tema teenistusse teid välja kutsuma.»
Nüüd oli tema sarnasus neiuga näha, sest tema suunurgad vajusid samamoodi allapoole. Ta pomises midagi vandesarnast hispaania keeles.
«Näib, et olen teile tänu võlgu,» ütles ta vastutahtmist. «Ta on alles laps ja ilmaelust pole tal aimugi, ja mina pean talle nii isa kui ema eest olema.»
Ma kummardasin ning astusin kõrvale, talle väljumiseks teed tehes.
«See meremees kutsus teid isand Ormerodiks, eks ole?» jätkas O’Donnell. «Ehk lubate, sir, vanemal härrasmehel teile auväärse käitumise eest tunnustust avaldada.»
Ta kõne võttis pisut ülespuhutud tooni.
«Ma olen teataval määral meie Vana Maailma kõrgema seltskonnaga tuttav ja mul on au omada kammerhärra tiitlit monarhi õukonnas, kes – ehkki tema nime Inglismaa valdustes nimetada ei või – saab ühel päeval enese õiguspärase omandi anastaja käest tagasi võitma. Usun, et enamat pole mul tarvis öelda.»
«Mõistan, sir,» vastasin ma. «Meenutaksin ehk, et preili O’Donnell ootab?»
Ta pühkis minust kärsitu mühatusega mööda ning meie Darbyga järgnesime talle tänavale, Darby tema toredat mundrit, varrukatest paistvaid viienaelaseid pitse ning mõõga ilustistega pidet uurides jälle õhinasse sattunud. Meie kolmiku ilmudes lipsas preili O’Donnell oma isa juurde ning haaras tema kuuerevääridest.
«Oh, padre,» hüüdis ta nõnda tugeva iiri aktsendiga, et tema sõnad vaevu mõistetavad olid, «ära ole minu peale kuri, et ma laevaelust tüdisin ja maakamarat jalge all tunda tahtsin, ja sinu äraminekust saati nõnda üksildane olin, et oma kajutis istudes, kus mul polnud midagi teha peale palveraamatu lugemise, nutu äärele jõudsin!»
Kolonel leebus – sest kes olekski suutnud sellele vastu panna – , haarates neiu teatraalsevõitu liigutusega embusse.
«Kuss, kuss, Moira,» noomis ta hellalt, «see polnud sinust sugugi tark, ja hispaania mail tooks selline käitumine sulle häda kaela. Vaata et sa enam nõnda ei tee. Ma jätan su Juani hoolde; ja nüüd vabadust maitsnult pead sa pardale naasma, sest mul on veel üht-teist teha. Ah jaa, ja sa pead seda džentelmeni tema rüütellikkuse eest sündsasti tänama. See on isand Ormerod, kullake! Tema isa on siin linnas tähtis kaupmees.»
Preili O’Donnell tegi mulle nõtkelt kniksu ning talle kummardusega vastates murdsin pead, kust kolonel minu kohta nõnda täpseid teadmisi hankinud oli. Kui me kohtusime, tundus ta minust mitte midagi teadvat.
«Teid tänada ma küll ei oska,» ütles neiu mulle kelmika helgiga silmis, «sest oma tänulikkuse väljendamiseks mul sõnu ei jagu. Ilma teieta oleksin end viimase veerandtunni jooksul üpris narriks teinud.»
Kolonel O’Donnell köhatas etteheitvalt.
«Olgu see sulle õpetuseks, tüdruk. Veelkord tänu teile, isand Ormerod. Palun tervitage minu poolt oma isa. Kena õhtut, sir.»
Oli selge, et ta tahab minust lahti saada, ning ma ei hakanud vastu vaidlema.
«Kena õhtut, sir,» vastasin ma. «Ja meeldivat reisi teile, preili. Kui teid veel kuidagi aidata saan, palun öelge.»
«Ei,