Mees, kes otsis oma varju. Давид Лагеркранц
ma varju
Proloog
HOLGER PALMGREN ISTUS kokkusaamiste ruumis ratastoolis ja ütles:
„Ma olen alati tahtnud küsida, miks see lohetätoveering sinu jaoks nii tähtis on?”
„See on seotud mu emaga.”
„Agnetaga?”
„Olin väike, võib-olla kuuene. Ma jooksin kodunt ära.”
„Nüüd mulle vist meenub. Keegi naine tuli teile külla, kas polnud? Tal oli mingi märk nahal.”
„Tal oli kaelal justkui põletusjälg.”
„Justkui oleks selle jätnud tuld sülgav lohe?”
I osa
LOHE
Sten Sture Vanem lasi selle kuju püstitada Brunkebergi lahingus Taani kuninga üle saavutatud võidu tähistamiseks.
Kujul, mis asub Stockholmi Suurkirikus, istub Püha Jüri hobuse seljas, mõõk käes. Surev lohe lamab tema ees. Nende kõrval seisab Burgundia stiilis rõivastatud naine.
Naine kujutab neitsit, keda rüütel parajasti päästab, ja arvatakse, et ta on modelleeritud Sten Sture Vanema abikaasa Ingeborg Åkesdotteri järgi.
Neitsi näoilme on kummaliselt häirimatu.
1. peatükk
LISBETH SALANDER TULI pärast jõusaalitrenni duši alt, kui osakonnajuhataja Alvar Olsen ta koridoris kinni pidas. Vangivalvur kukkus lobisema. Ta võis olla koguni natuke erutatud. Mees vehkis ägedalt kätega ja lehvitas mingite paberitega. Ent Lisbeth ei kuulnud tema jutust sõnagi. Kell oli 19.30.
19.30 oli Flodbergas kõige hullem aeg. Rappuv kaubarong möödus kõrvulukustava mürinaga, seinad värisesid, kostis võtmete kõlinat ja õhus oli tunda higi ning parfüümi lõhna. Ühelgi teisel kellaajal ei olnud vangla nii ohtlik kui kell 19.30. Sel ajal, rongimüra ja kongiuste sulgemisele eelneva segaduse taustal, toimusid kõige hullemad rünnakud. Lisbeth Salanderil oli kombeks sel kellaajal osakonnast pilk üle libistada ja kahtlemata polnud see juhus, et samal hetkel märkas ta Faria Kazit.
Faria Kazi oli pärit Bangladeshist, ta oli noor ja ilus ning istus parajasti neist vasakule jäävas kongis. Ehkki Lisbeth nägi vaid tema nägu, polnud mingit kahtlust, et neiule jagati kõrvakiile. Pea vankus mitu korda ja kuigi löögid polnud tugevad, mõjusid need kuidagi rituaalselt ja harjumuspäraselt. Mis see ka ei olnud, oli see toimunud juba pikemat aega. Seda oli aru saada ahistamisaktist endast ja sellele järgnevast reaktsioonist. Oli kaugelt näha, et kaua kestnud möödapääsmatu alandamine oli murdnud igasuguse vastupanu.
Käed ei püüdnud kõrvakiile tõrjuda, pilgus puudus üllatus, sellest võis välja lugeda ainult vaikset, närivat õudu. Faria Kazi elas terroris. Lisbethile piisas selle taipamiseks ainuüksi neiu ilme uurimisest, ja see klappis ka kõige muuga, mida ta oli vanglas veedetud nädalate jooksul tähele pannud.
„Vaata,” ütles ta ja osutas Faria kambri poole.
Aga kui Alvar Olsen ringi pööras, oli kõik juba möödas ning siis tegi Lisbeth minekut, astus oma kongi ja lükkas ukse kinni. Väljast kostis hääli ja summutatud naeru ning kaubarongi müra ja rappumist, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Tema ees oli läikiv kraanikauss ja kitsas voodi, raamaturiiul ja kirjutuslaud kvantmehaanika arvutustega. Kas peaks jätkama tööd nende kallal ja tegelema stringiteooria ning kvantgravitatsiooniga? Ta vaatas oma kätt. Ta hoidis midagi pihus.
Samad paberid, millega Alvar äsja oli vehkinud, ja kõigest hoolimata tekkis temas pisuke uudishimu. Ent see oli jama, mingi intelligentsustest, esimese lehekülje ülaservas oli kaks kohviplekki. Ta turtsatas põlglikult.
Ta vihkas igasugust kaalumist ja mõõtmist, niisiis lasi ta paberid käest lahti, need lendlesid betoonpõrandale lehvikuna laiali. Hetkeks unustas ta need täiesti ja mõtles uuesti Faria Kazi peale. Lisbeth polnud kordagi näinud, kes teda lööb. Ometi teadis ta vastust. Sest ehkki Lisbeth alguses ei hoolinud siin toimuvast, haaras vanglaelu teda tahtmatult endasse, samm-sammult õppis ta lugema nähtavaid ja nähtamatuid märke ning mõistis lõpuks, kes tegelikult osakonda juhib.
B-osakond oli turvaosakond. Seda peeti kogu kinnipidamisasutuse kõige turvalisemaks kohaks ja nende meelest, kes seda külastasid või vaid põgusalt sellega kokku puutusid, oli see ilmselt tõsi. Mitte kuskil mujal vanglas ei olnud nii palju valvureid, kontrolle ja rehabilitatsiooniprogramme. Aga see, kes asja lähemalt uuris, aimas, et midagi on siin mäda. Valvurid jätsid karmi, autoritaarse ja samas kaastundliku mulje. Tegelikult olid nad oma positsiooni kaotanud argpüksid, kes olid võimu loovutanud vaenlasele, mafiooso Benito Anderssonile ja tema kaaskonnale.
Päeviti hoidis Benito muidugi madalat profiili ja käitus peaaegu mustervangina. Ent pärast varast õhtusööki, kui kinnipeetavad võisid trenni teha või oma lähedastega kohtuda, võttis ta võimu, ja mitte ühelgi muul hetkel ööpäevast polnud tema terrorivõim nii suur kui nüüd, enne õhtust uste lukustamist. Vangid hulkusid kongide vahet, sosistati ähvardusi ja lubadusi ning Benito kamp hoidis ühele poole, nende ohvrid aga teisele poole.
LOOMULIKULT OLI SEE suur skandaal, et Lisbeth Salander siin viibis või ülepea vanglas istus. Ent asjade seis oli olnud talle ebasoodne ja tõttöelda polnud ta selle vastu ka kuigi veendunult võidelnud. Tema jaoks oli see kõik pigem idiootlik vahepala ja ta oli tükk aega arvamusel, et võib sama hästi istuda vanglas kui kuskil mujal.
Talle määrati kaks kuud vabadusekaotust omavoli ja ühiskonnaohtliku käitumise eest, kuna ta oli segatud professor Frans Balderi mõrvale järgnenud draamasse, mille käigus ta omal algatusel peitis kaheksa-aastast autistlikku poissi ja keeldus koostööst politseiga, olles põhjendatult veendumusel, et uurimisrühmas on infoleke. Keegi ei kahelnud, et oma fantastilise panusega päästis ta lapse elu. Ometi juhtis peaprokurör Richard Ekström protsessi tema vastu äärmise paatosega ja kohus asus lõpuks prokuröri poolele, ehkki üks kaasistujatest jäi erinevale seisukohale ja Lisbethi advokaat Annika Giannini tegi hiilgavat tööd. Aga kuna Annika ei saanud Lisbethilt kuigi palju abi, kahanesid tema šansid olematuks.
Lisbeth vaikis jonnakalt terve kohtuprotsessi aja ja keeldus edasi kaebamast. Ta tahtis kogu tsirkuse võimalikult kiiresti selja taha jätta ja sattus, nagu oligi oodata, Björngärda Gårdi avavanglasse, kus tal oli üsnagi palju vabadusi. Seejärel saabus aga signaal teda ähvardavast ohust, tema vaenlasi arvestades polnud see sugugi ootamatu, ja seepärast viidi ta üle Flodberga turvaosakonda.
See polnud õigupoolest kuigi imelik. Lisbeth paigutati küll riigi kõige raskemate naiskurjategijate hulka, ent ta ise ei vaielnud sellele vastu. Teda ümbritsesid pidevalt vangivalvurid ja oli tõsi, et osakonnas ei olnud juba aastaid ette kantud ühestki ahistamisest ega vägivallateost. Personalil oli ette näidata koguni üsna muljetavaldav statistika rehabiliteeritud kinnipeetavate kohta, ehkki see statistika pärines täies ulatuses ajast enne Benito Anderssoni saabumist.
LISBETH SATTUS JUBA alguses silmitsi mitmete provokatsioonidega, seegi polnud eriline üllatus. Ta oli kuulus vang, peale meedia teati teda ka kuulujuttude ja allilma sisemiste infokanalite kaudu. Vaid mõni päev tagasi oli Benito isiklikult surunud talle pihku sedeli küsimusega: sõber või vaenlane? Ent selle sedeli viskas Lisbeth juba minuti pärast minema – peamiselt küll seetõttu, et tal kulus umbes viiskümmend kaheksa sekundit, enne kui ta viitsis seda üldse lugedagi.
Teda ei huvitanud võimuvõitlused ja sõprussidemed. Ta keskendus vaatlemisele ja õppimisele, ja nüüdseks teadis ta juba piisavalt. Nüüd vahtis ta tühja pilguga raamaturiiulile rivistatud kvantväljateooriat käsitlevaid teadustöid, need olid saabunud eritellimusel enne tema vanglasse sattumist. Vasakul pool riidekapis oli kaks komplekti kinnipidamiskoha rõivaid, rinnal märk KH – Kriminaalhooldus –, aluspesu ja kaks paari sporditosse. Seinad olid tühjad, seal polnud ainsatki fotot ega vähimatki meenutust elust väljaspool müüre. Ümbruse vastu tundis ta sama vähe huvi nagu kodus Fiskargatanil.
Koridoris hakati kambriuksi kinni panema ja tavaliselt tähendas see tema jaoks vabanemist. Kui hääled vaikisid ja osakonnas rahulikuks jäi, süvenes Lisbeth enamasti matemaatikasse, püüdes ühendada kvantmehaanikat ja relatiivsusteooriat, ning unustas seejuures kõik muu. Ent tänane õhtu oli teistsugune. Lisbeth oli ärritatud, ja mitte üksnes Faria Kazi ründamise või vanglas valitseva