Mees, kes otsis oma varju. Давид Лагеркранц
Salander patsutas mehe selga ja tõmbas sõrmedega läbi tema juuste, justkui tahaks tema välimust korrastada. Siis lõi ta uuesti. Alvar tundis surmahirmu. Ent seekord polnud hoop piinavalt valus, pigem vastupidi. Lisbeth Salander lõi tema õlaliigese taas paika ja kõige hullem valu andis pisut järele.
„Hakkame siis minema,” ütles Salander.
Alvar kaalus, kas peaks appi karjuma ja häirenuppu vajutama. Ta mõtles, kas lüüa naist kumminuiaga ja lasta pipragaasi. Ent ta hakkas lihtsalt astuma. Ta kõndis koridoris Lisbeth Salanderi kõrval, justkui poleks midagi juhtunud, avas ukse oma kiipkaardi ja koodiga ning lootis, et neile keegi vastu ei tule. Aga loomulikult sattusid nad kokku Harrietiga, omakasupüüdliku kolleegiga, kelle libeda käitumise tõttu oli raske aru saada, kumma poole huvisid ta õieti esindab, Benito või õigussüsteemi omi. Mõnikord arvas Alvar, et naine mängib kahte mängu – ta on selle poolel, kes talle hetkel parema pakkumise teeb.
„Tere,” ütles Alvar.
Harrieti juuksed olid hobusesabasse kinnitatud, suu ja silmade ümber karmid jooned. See aeg, kui teda kenaks võis pidada, oli ammu möödas.
„Kuhu te lähete?” küsis ta. Alvar taipas, et ülemusepositsioon ei aita teda Harrieti küsiva pilgu ees mitte kuidagi, ja ta pomises:
„Me läheme … Kavatsesime …”
Talle ei torganud midagi muud pähe peale õpingute, ent nii palju ta siiski taipas, et see pole praegu lahendus.
„… Salanderi advokaadile helistada,” jätkas ta.
Alvar tajus, et see ei kõlanud usutavalt, kindlasti on ta veel praegugi näost kahvatu ja uduse pilguga. Kõige parema meelega oleks ta uuesti põrandale kokku vajunud ja appi karjunud. Selle asemel lisas ta ootamatult autoriteetselt:
„Advokaat lendab homme hommikul vara Jakartasse.”
Tal polnud aimugi, kust ta selle Jakarta võttis. Ta mõistis vaid, et lause kõlas tõe pähe võtmiseks piisavalt konkreetselt ja iseäralikult.
„Okei, saan aru,” vastas Harriet tema positsiooniga rohkem kokku sobiva tooniga ja läks edasi. Kui nad olid kindlad, et naine on vaateväljast kadunud, jätkasid nad teed Alvari kabineti poole.
Kabinet oli püha koht. Selle ust hoiti alati kinni, kinnipeetavad ei tohtinud siia siseneda, saati veel siinset telefoni kasutada. Ent selle poole nad suundusid ja õnneks või kahjuks on jälgimiskeskuse poisid oma ekraanidelt juba näinud, et nad läksid pärast uste sulgemist personali poolele, ning sel juhul ilmub kindlasti iga hetk keegi välja, et küsida, mis siin toimub. Hea ei oleks see mingil juhul. Midagi tuleb ette võtta. Alvar näppis oma vööd. Ometi ei vajutanud ta häirenuppu. Tal oli liiga häbi, võib-olla tundis ta tahtmatult ka mõningast huvi. Mis Salanderil plaanis on?
Ta keeras ukse lukust lahti ja lasi Salanderi sisse ning taipas järsku ootamatult teravalt, kui armetu see ruum välja näeb. Kui haletsusväärsed – eriti arvestades kunagist memmepoja hüüdnime – on seinatahvlil rippuvad suured ema pildid, fotod olid koguni Vilda omadest suuremad. Ta oleks pidanud need juba ammu maha võtma, kirjutuslaua tühjaks tegema, töölt lahkuma ega mitte kunagi enam kriminaalidega kokku puutuma. Aga siin ta nüüd seisis. Ta pani ukse kinni, Lisbeth Salander jälgis teda sünge, otsustava pilguga.
„Mul on üks probleem,” ütles Salander.
„Milline nimelt?”
„Sina.”
„Mis probleem minuga siis on?”
„Kui ma sind välja saadan, annad sa häiret. Aga kui sa siia jääd, siis sa näed, mida ma teen, ja see pole samuti hea.”
„Kas kavatsed midagi seadusevastast teha?” küsis Alvar.
„Tõenäoliselt,” vastas Salander, ja sel hetkel reageeris Alvar ilmselt taas kuidagi, või siis oli Salander täiesti hull.
Ta lõi meest päikesepõimikusse kolmandat või neljandat korda, too vajus taas kokku, ahmis õhku ja ootas uusi hoope. Aga midagi ei juhtunud peale selle, et Salander kummardus, rebis kiire liigutusega tal vöö küljest ja pani selle kirjutuslauale. Valust välja tegemata püüdis mees end puhevile ajada ja vahtis Lisbethi ähvardavalt.
Tundus, justkui kargaksid nad kohe teineteisele kallale ja hakkaksid kaklema. Ent taas muutis Lisbeth ta relvituks, heites pilgu tema seinatahvlile.
„Kas neil piltidel on sinu mamps, kelle sa ära päästsid?”
Mees ei vastanud. Ta kaalus, kas peaks Salanderit ründama.
„Kas see on sinu ema?” kordas Salander ja Alvar noogutas.
„Kas ta on surnud?”
„Jah.”
„Aga ta on sinu jaoks tähtis?”
„On küll.”
„Sel juhul sa saad aru. Mul on vaja infot otsida ja sa lased mul seda teha.”
„Miks ma peaksin sul seda teha laskma?”
„Sest sa oled lasknud siin kõigel liiga kaugele minna. Vastutasuks aitan ma sul Benito maatasa teha.”
„Tema ei löö millegi ees risti ette.”
„Mina ka mitte,” vastas Salander.
Võib-olla oli tema jutus iva. Alvar on lasknud kõigel liiga kaugele minna. Ta lubas naise sellesse ruumi, ta on valetanud ja bluffinud. Tal pole enam suurt midagi kaotada ja kui Salander küsis tema arvuti salasõna, ütles ta selle. Ta vaatas naise käsi. Need köitsid teda üha enam ja enam. Käed liikusid välkkiirelt üle klaviatuuri ja alguses ei juhtunud midagi erilist. Ekraanil vaheldusid Uppsala haigla ja ülikooli kodulehed.
Kõik see kestis tükk aega, pealtnäha surfas Salander sihitult ringi ja alles siis, kui ette sattus veidi vanaaegse nimega meditsiinilise geneetika instituudi leht, ta peatus ja vajutas mõnda klahvi. Ekraan muutus pimedaks. Natuke aega oli ekraan must ja Salander ei teinud midagi, jäi lihtsalt täiesti liikumatult istuma. Ta hingetõmbed olid rasked, sõrmed kõhklevad nagu pianistil, kes valmistub rasket pala esitama.
Siis hakkas ta hämmastava kiirusega klõbistama, mustale ekraanile ilmusid valgete numbrite ja tähtede read, kohe seejärel jätkas arvuti iseseisvalt kirjutamist. Nähtavale ilmusid sümbolid, arusaamatud programmikoodid ja käsklused. Alvar sai aru vaid mõnest üksikust ingliskeelsest sõnast, connecting database, search, query ja response, ning seejärel ärevust tekitav Bypassing security. Natuke aega ootas Salander kannatamatult ja trummeldas sõrmedega vastu lauda. Ta vandus: „Kurat!” Ekraanile ilmus aken: ACCESS DENIED. Ta proovis uuesti ja uuesti, siis järsku juhtus midagi, justkui oleks laine üle ekraani liikunud, ja taas ilmus nähtavale pisut värvi. Rohelised helendavad tähed ACCESS GRANTED, ja kohe seejärel hakkas toimuma asju, mis Alvari meelest olid täiesti võimatud. Salander sisenes kübermaailma, mis näis olevat pärit hoopis teisest ajastust, ammu enne internetti.
Ta lappas läbi vanu skannitud dokumente ja nimekirju, kus nimed olid kirjutatud kirjutusmasina või pastakaga. Nende all olid tulbad numbrite, märkuste ja tulemustega, Alvari arvates hinnangute ja testidega, paar korda märkas ta dokumentidel salastatustempleid. Ta nägi Salanderi ja teiste nimesid ning ridamisi arvamusi. Talle tundus, et Salander muutis arvuti maotaoliseks olendiks, kes hääletult siugles peidetud arhiivides ja suletud keldrivõlvide all, ja see kõik jätkus tund tunni järel. Salander liikus muudkui edasi ja edasi.
Ometi ei taibanud ta sugugi, millega Salander õieti tegeleb, ta sai vaid aru, et otsingud ei kanna vilja. Sellest andis märku Salanderi kehakeel ja pomin, nelja ja poole tunni pärast ta loobus ja mees tõmbas kergendatult hinge. Tal oli vaja WC-sse minna. Tal on vaja koju minna, tädi välja vahetada, Vilda järele vaadata, magama jääda ja kogu maailm unustada. Ent Lisbeth palus tal vaikselt paigal istuda ja suu pidada. Tal oli vaja teha veel üks asi, taas kustutas ta ekraani ja kirjutas uusi käsklusi ning Alvar mõistis oma õuduseks, et Salander kavatseb tungida kinnipidamiskoha arvutisüsteemi.
„Jäta järele,” ütles ta.
„Sulle ei meeldi