Mees, kes otsis oma varju. Давид Лагеркранц
dokumentide kausta ning luges need läbi, ja Alvar lasi tal seda teha, mitte üksnes selle pärast, et ta vihkas vangla direktorit ja kõik piirid olid juba nagunii ületatud. Määravaks sai see, kuidas Salander arvuti ees tegutses. Arvuti oli nagu Salanderi keha pikendus. Ta käsitles seda tõelise virtuoossusega ja see pani Alvari Salanderit usaldama. Võib-olla oli see irratsionaalne, ta ei teadnud seda. Aga ta lasi Salanderil tegutseda ja virtuaalseid rünnakuid jätkata. Ekraan muutus taas must-valgeks ja sinna ilmusid uuesti sõnad ACCESS GRANTED. No mida paganat?
Alvar nägi ekraanil kõrvalasuvat turvaosakonna koridori. Koridor oli tühi ja hämar, Lisbeth Salander kordas järjest sama filmijuppi, nagu pikendaks ta seda või paneks lõigu järjest korduma. Alvar istus tükk aega, käed süles, ta pani silmad kinni ja lootis, et see kõik varsti lõpeks.
See lõppes kell 1.52. Lisbeth Salander tõusis püsti, pomises aitäh ja Alvar viis vangi midagi küsimata uuesti läbi suletud koridori tema kongi ja soovis talle head ööd. Seejärel sõitis Alvar koju ega maganud vaat et silmatäitki. Varastel hommikutundidel suikus ta natukeseks ajaks ärevasse unne ja nägi unes Benitot ning tema pistodasid.
4. peatükk
REEDED OLID LISBETHI PÄEVAD.
Iga reede pärastlõunal sõitis Mikael Blomkvist vanglasse Lisbeth Salanderit vaatama. Ta ootas neid külaskäike, eriti nüüd, kui ta oli lõpuks olukorraga leppinud ja suurem raev oli lahtunud. See oli aega võtnud.
Ta oli raevus süüdistuse ja kohtuotsuse peale ning elas seda välja telekas möirates ning ajalehtedes arvamusartikleid kirjutades. Aga kui ta lõpuks mõistis, et Lisbeth ise ei hooligi sellest kõigest suuremat, hakkas ta lugu rohkem Lisbethi seisukohalt nägema. Tema jaoks polnud see mingi suur asi. Kui ta saab vaid oma kvantfüüsikaga tegeleda ja trennis käia, võib ta istuda ükskõik kus, kas või vanglas, pealegi näeb ta kinnipidamiskohta kogemuse, millegi uue õppimisena. Selles suhtes on Lisbeth kummaline. Ta leppis elu keerdkäikudega, koguni siis, kui ta Flodbergasse üle viidi, ja Mikael Blomkvisti muretsemise peale ta enamasti vaid naeratas.
Mikaelile ei meeldinud Flodberga. Kellelegi ei meeldinud Flodberga. See on ainus kõrgeima turvaklassiga kinnipidamisasutus naistele, Lisbeth sattus sinna ainult sellepärast, et Rootsi vanglate ameti direktori Ingemar Enerothi väitel oli see koht Lisbethi jaoks kõige turvalisem, kuna niihästi kaitsepolitsei kui ka Prantsuse luureteenistus DGSE olid saanud teateid Lisbethi õe Camilla ja tema Vene kurjategijatest võrgustiku ähvardustest Lisbethi aadressil.
See võis olla tõsi. See võis olla puhas jama. Aga kuna Lisbethil polnud üleviimise vastu midagi, siis sai see teoks, ja nüüd polnud tema karistusajast enam kuigi palju alles jäänud. Võib-olla polnud olukord tõepoolest kuigi hull. Lisbeth oli eelmisel reedel ebatavaliselt reibas välja näinud. Vanglatoidu kuur mõjus tema igapäevase rämpstoiduga võrreldes kindlasti tervislikult.
Mikael istus Örebro rongis ja vaatas sülearvutis läbi Millenniumi suvenumbrit, mis pidi esmaspäeval trükki minema. Väljas sadas vihma. Ennustati, et sellest kujuneb üle pika aja üks kuumemaid suvesid. Ent seni oli taevast ainult vihma kallanud. Päevast päeva, ja Mikael igatses puhkuse järele oma Sandhamni majas. Ta oli palju tööd teinud. Pärast paljastust, kuidas Ameerika luureteenistuse NSA juhtivad jõud tegid tööstussaladuste varastamiseks kogu maailmas koostööd Venemaa organiseeritud kurjategijatega, oli Millenniumi majanduslik olukord paranenud. Ajakiri võitis tagasi oma kunagise staaripositsiooni. Ent edusammudega kaasnesid ka mured. Mikael ja toimetuse juhtkond tundsid sundi edasi arendada ajakirja digiversiooni, see oli loomulikult hea. Uuel meediamaastikul oli see hädavajalik.
Aga see röövis tema aega. Uuendused netis ja nõupidamised sotsiaalmeedia strateegiatest segasid keskendumast. Tõsi, ta oli jälile saanud mitmele heale teemale, ent polnud ühegagi neist jõudnud sügavuti minna, asja ei teinud paremaks ka see, et inimene, kes oli andnud talle pommuudise NSA kohta, istus hetkel vangis. Ta tundis end süüdlasena.
Ta vaatas rongiaknast välja ja lootis, et saaks rahus olla. See jäi muidugi paljaks unistuseks. Tema kõrval istuv vana naine segas teda pidevalt igasuguste küsimustega ja uuris, kuhu ta sõidab. Mikael vastas põiklevalt. Nagu enamik neist, kes teda viimasel ajal sobival ja ebasobival ajal segasid, tegi vanadaam seda ainult parimate kavatsustega. Ent Mikael oli rõõmus, kui ta oli sunnitud vestluse katkestama, et Örebros maha minna. Ta kiirustas läbi vihma bussi peale. Ehkki Flodberga kinnipidamisasutus asus raudtee ääres, polnud selle lähedal naljakal kombel ühtegi jaama ja tal tuli sõita veel nelikümmend minutit vanas, ilma konditsioneerita Scania bussis. Kakskümmend minutit puudus kuuest, kui eespool hakkas paistma hall betoonmüür.
Müür oli seitse meetrit kõrge, tuhm ja laineline, nagu oleks tasandiku jõhkralt enda alla matnud hiiglaslik betoonlaine siin järsku peatunud. Vaid kaugel silmapiiril võis aimata okaspuumetsa. Polnud näha ühtegi elumaja ja vangla värav oli raudtee tõkkepuule nii lähedal, et selle taha mahtus ootama ainult üks auto korraga.
Mikael astus bussist maha ja läks raudväravatest sisse. Ta lukustas valveruumis oma telefoni ja võtmed halli kappi. Ta läbis turvakontrolli, kus talle järjekordselt tundus, et teda nöögitakse meelega. Siilipea ja tätoveeringutega umbes kolmekümneaastane valvur katsus koguni ta jalgevahet. Lisaks ilmus välja must labrador, ilus ja rõõmus peni. Ent Mikael teadis loomulikult, mida see tähendab. Narkokoer. Kas nad tõesti arvavad, et ta tahab vanglasse uimasteid viia?
Ta jäi pealtnäha ükskõikseks ja kõndis ühe teise, pikema ja veidi meeldivama meesvalvuriga läbi pikkade koridoride. Vaheuksed avanesid automaatselt, kui valvekeskus tänu laes olevatele kaameratele neid oma ekraanidel nägi. Võttis aega, enne kui nad külastusosakonda jõudsid. Tal tuli kaua oodata ja tagantjärele on raske öelda, mis hetkel ta täpselt taipas, et midagi on valesti.
Arvatavasti juhtus see siis, kui välja ilmus osakonnajuhataja Alvar Olsen.
Olseni laup oli higine, ta oli närviline ja lausus paar punnitatud viisakussõna, enne kui ta Mikaeli koridori lõppu kokkusaamiste ruumi juhatas, selleks ajaks Mikael juba enam ei kõhelnud. Midagi oli kahtlemata teisiti.
Lisbeth kandis kinnipidamisasutuse kulunud ja pleekinud riideid, need rippusid tema seljas alati naeruväärselt lotakalt. Tavaliselt tõusis ta Mikaeli saabudes püsti. Nüüd aga jäi ta oma kohale istuma, keha äraootavalt pinges. Pea oli veidi vasakule kallutatud, justkui vaataks ta Mikaelist mööda. Lisbeth oli ebatavaliselt liikumatu, vastas küsimustele ainult ühesõnaliselt ja vältis tema pilku. Lõpuks oli Mikael sunnitud küsima, kas midagi on juhtunud.
„Sõltub, mis kandi pealt vaadata,” vastas Lisbeth, ja Mikael naeratas veidi äraootavalt. Vähemalt mingisugune algus oli tehtud.
„Kas sa tahaksid lähemalt rääkida?”
Ei, Lisbeth ei tahtnud, „mitte nüüd ja mitte siin”, ja taas tekkis vaikus. Trellitatud akna taga rabises vihm jalutusõuele ja müüridele ning Mikael vahtis tühja pilguga seina najale tõstetud kulunud madratsit.
„Kas ma peaksin muretsema?” küsis ta.
„Minu meelest küll,” vastas Lisbeth ja muigas, see polnud säärane nali, mida Mikael oleks kuulda lootnud.
Ometi mõjus see vabastavalt, ka Mikael naeris ja küsis, kas ta saab millegagi aidata. Lisbeth vaikis ja ütles siis „võib-olla”, mis Mikaeli taas üllatas. Lisbeth Salanderil polnud kombeks asja ees, teist taga abi paluda.
„Tore. Ma võin põhimõtteliselt kõike teha,” ütles ta.
„Põhimõtteliselt?”
Lisbethi näole ilmus uuesti muie.
„Seaduserikkumisest ma parema meelega hoiduksin,” ütles Mikael. „Natuke kurb, kui me mõlemad siia satume.”
„Eks sina pead vist meestevanglaga leppima, Mikael.”
„Kui mind minu vapustavat sarmi arvesse võttes muidugi erandkorras Flodbergasse ei suunata. Milles asi?”
„Mul on terve rida vanu nimekirju,” ütles Lisbeth, „ja neis on midagi valesti. Näiteks on seal üks mees nimega Leo Mannheimer.”
„Leo Mannheimer,”