Haldjate veri. Анджей Сапковский
siis sellega arvestada, et te olete nõus paarile küsimusele vastama…”
Luuletaja segas puhevile minnes vestluskaaslasele vahele. „Ei, ei või. Nüüd palun andke hoopis teie lahkesti andeks, aga ma ei arutle hea meelega oma teoste temaatika, oma inspiratsiooniallikate ega tegelaste üle, olgu nad väljamõeldud või mitte. Sest see võtab luulelt maha tema poeetilise kihi ja muudab selle lihtlabaseks.”
„Kas tõesti?”
„Kindla peale. Saage aru, et kui ma kuulutaksin pärast laulu lõbusast möldripiigast, et õigupoolest käib jutt mölder Vingerja naisest Zvirkast, ja lisaksin sellele uudise, et Zvirkat võib vabalt nusserdada igal neljapäeval, sest neljapäeviti käib mölder laadal, siis poleks see enam luule. See oleks kas kupeldamine või alatu laim.”
„Ma saan aru, ma saan aru küll,” tähendas rutuga Rience. „Aga küllap on see halb näide. Mind ju ei huvita kellegi patud ega üleastumised. Minu küsimustele vastates ei talla te kedagi mutta. Mul pole tarvis teada midagi muud peale selle, mis Cirillaga, Cintra printsessiga, päriselt juhtus. Paljud väidavad, et Cirilla sai linna vallutamise ajal surma, ja osa olevat seda isegi oma silmaga näinud. Aga teie ballaadist jääb justkui mulje, et laps jäi ellu. Mind tõesti huvitab, kas see on teie ettekujutus või tõestisündinud lugu. Tõde või väljamõeldis.”
„Mul on teie huvi üle ülimalt hea meel.” Tulikas naeratas laialt. „Teid ajab see naerma, härra mis-teie-nimi-nüüd-oligi, aga just selle eesmärgiga ma selle ballaadi kirjutasingi. Ma tahtsin kuulajaid elevile ajada ja neis uudishimu äratada.”
„Tõde või väljamõeldis?” kordas Rience külmalt.
„Kui ma selle reedaksin, siis ma põrmustaksin oma töö tulemuse. Hüvasti, sõber. Sa oled ära kasutanud kogu aja, mille ma saan sulle pühendada. Sest seal ootavad mind mu kaks muusat ja murravad pead, kumma ma välja valin.”
Rience oli tükk aega vakka, kuid ära minna ei kavatsenud. Ta takseeris luuletajat tõreda niiske pilguga, nii et tolle põue puges järjest enam rahutus. Allkorruselt, pordumaja peasaalist kostis lõbusat madinat, mida saatis aeg-ajalt naiste kile itsitamine. Tulikas pööras pea ära, justkui põlgliku üleolevuse märgiks, kuid tegelikult hindas ta kaugust, mis eraldas teda toa nurgast ja tissidele kannust vett kallavat nümfi kujutavast piltvaibast.
Rience pistis käe seepiavärvi vammuse taskusse ja sai viimaks sõna suust. „Tulikas, vasta minu küsimustele, ma palun sind väga. Ma pean vastuse teada saama. See on minu jaoks üüratult tähtis. Ja usu mind, sinu enda jaoks samuti, sest kui sa vastad heaga, siis…”
„Siis mis?”
Rience’i kitsastele huultele ilmus inetu grimass.
„Siis ma ei pea sind rääkima sundima.”
„Tead sa mis, nadikael!” Tulikas tõusis püsti ja manas näole ähvardava ilme. „Ma jälestan vägivalda ja väevõimu. Aga ma hüüan kohe madam Lantieri kohale ja tema kutsub siia ühe Käntsaka-nimelise mehe, kes täidab selles asutuses väljaviskaja auväärset ja vastusrikast ametikohta. Oma kunsti ta tunneb. Ta annab sulle jalaga persse nii, et sa sooritad meil nii ilusa lennu üle selle linna katuste, et harvad jalakäijad, kes sellel hilisel tunnil väljas on, peavad sind luulehobuks.”
Rience tegi lühikese liigutuse ja tema peos välgatas midagi.
„Kas sa oled kindel,” küsis ta, „et sa jõuad teda üldse hüüda?”
Tulikas ei kavatsenudki kontrollida, kas jõuab. Oodata ta ka ei kavatsenud. Veel enne, kui Rience libliknoa tera avamiseks selle käepidet keerutada ja selle siis taas kindlalt pihku haarata jõudis, õnnestus Tulikal söösta pika hüppega toa nurka, kus ta nümfi kujutava piltvaiba alla sukeldus ja jalahoobiga salaukse avas. Edasi tuhises ta end osavalt mööda siledaks kulunud käsipuid tüürides ülepeakaela keerdtrepist alla. Rience viskus talle järele, kuid luuletaja meel ei vankunud – ta tundis salakäiku nagu oma viit sõrme, olles seda mitu korda kasutanud, pistes putku võlausaldajate, armukadedate meeste või kätele voli andma kippuvate konkurentide eest, kellelt ta vahel riime ja noote varastas. Ta teadis, et pärast trepi kolmandat keeret leiab ta käsikaudu väikse pöördukse, mille taga on peidus alla keldrisse viiv redel. Ta oli kindel, et nagu nii paljud enne teda ei jõua tagaajaja pidurdada, jookseb edasi, astub salaluugile ja maandub laudas. Ta oli kindel, et põrutada saanud, sõnnikuga kokku mäkerdatud ja sigade käest tuuseldada saanud jälitaja jätab tagaajamise kus seda ja teist.
Nagu alati siis, kui ta milleski kindel oli, Tulikas eksis. Ühtäkki helkis tema selja taga midagi sinakalt ning luuletaja tundis, kuidas käed-jalad jäävad tuimaks, surevad ära ja jäävad kangeks. Ta ei jõudnud pöördukse ees kiirust maha võtta, sest jalad ei kuulanud sõna. Ta karjatas ja veeres ennast kitsukese käigu seinte pihta ära lüües trepist alla. Tema keharaskuse all avanes kääksatusega salaluuk ning trubaduur kukkus alla pimeduse ja haisu sisse. Veel enne, kui ta vastu kõva muldpõrandat prantsatas ja meelemärkuse kaotas, tuli talle meelde, et madam Lantieri oli midagi lauda remondist rääkinud.
Teadvusele tõi ta valu kinniseotud randmetes ja jõhkralt välja väänatud käsivartes. Ta tahtis karjuda, kuid ei suutnud, tal oli tunne, nagu oleks tal suu savi täis topitud. Ta põlvitas muldpõrandal ja kägisev köis sikutas teda käsipidi ülespoole. Et valu leevendada, püüdis ta ennast püsti ajada, kuid jalad olid samuti kinni seotud. Hingetuna ja õhku ahmides läks tal siiski korda end jalule upitada, kusjuures suureks abiks oli talle seejuures nöör, mis teda halastamatult ülespoole tiris.
Tema ees seisis Rience, kelle kurjad niisked silmad läikisid – neid valgustas latern, mida hoidis käes sealsamas kõrval seisev pea kahe meetri pikkune habetunud mehemürakas. Teine ja kindlasti mitte lühem mehemürakas seisis Tulika taga. Tulikas kuulis tema hingamist ja tundis läppunud higi haisu. Just see haisukott sikutaski luuletaja randmete ümber seotud ja üle laepalgi visatud köit.
Tulika tallad tõusid põrandast lahti. Ta kiunatas läbi nina, sest muuks tal jõudu ei jätkunud.
„Aitab,” ütles lõpuks Rience – peaaegu kohe, kuid Tulikale tundus, et see võttis terve igaviku. Ta puudutas maad, aga parimagi tahtmise juures ei õnnestunud tal põlvili laskuda, sest tugevasti sirgu tõmmatud nöör hoidis teda ikka veel pingul nagu pillikeelt.
Rience tuli lähemale. Tema näos polnud jälgegi vähimastki tundmusest ning vesiste silmade vaade polnud kübetki muutunud. Hääl, millega ta rääkima hakkas, oli rahulik, vaikne ja isegi pisut tüdinud.
„Vastik värsitreial. Siga. Inimrämps. Ennast täis ümmargune null. Minu eest tahtsid jalga lasta? Minu eest pole veel keegi jalga lasknud. Poole jutu pealt, igavene hampelmann, igavene oinapea selline. Ma esitasin sulle küsimuse, kusjuures oluliselt mugavamates tingimustes. Nüüd sa vastad minu küsimustele, aga oluliselt ebamugavamates tingimustes. On ju nii, et vastad?”
Tulikas raputas ägedalt pead. Nüüd naeratas Rience esimest korda. Ja andis märku. Värsisepp kiunatas meeleheitlikult, tundes, kuidas köis sirgu tõmmatakse ja selja taha väänatud käed liigestes ragisevad.
„Sa ei saa rääkida,” nentis Rience, ise ikka veel eemaletõukavalt irvitades. „Ja valus on, eks? Võta teatavaks, et ma venitan sind esialgu oma lõbuks, sest mulle jubedalt meeldib pealt vaadata, kuidas teisel valus on. Noh, veel natuke kõrgemale!”
Tulikas oleks vingatades peaaegu lämbunud.
„Aitab!” kamandas lõpuks Rience, misjärel ta astus luuletajale juurde ja krabas tal särgiesisest kinni. „Kuula nüüd mind, kukeke! Ma võtan nüüd nõiduse maha, et sa kõnevõime tagasi saaksid. Aga kui sa peaks oma mesimagusat häält tõstma rohkem kui vaja, siis pärast kahetsed.”
Ta tegi käelabaga liigutuse, puudutas sõrmusega luuletaja põske ning Tulikas tundis, et alalõug, keel ja suulagi pole enam tuimad.
„Nüüd,” rääkis Rience vaikselt edasi, „esitan ma sulle mitu küsimust ja sina vastad nendele soravalt, ruttu ja ammendavalt. Ja kui sa kas või silmapilguks kõhklema lööd või kokutama hakkad, kui sa annad mulle vähimagi põhjuse kahelda, et sa tõtt räägid, siis… Vaata alla.”
Tulikas