Howli liikuv kindlus. Diana Wynne Jones
peab olema mingi arusaamatus,» kraaksatas Sophie. Mees vahtis teda nüüd täieliku õudusega, kuigi Sophie ei mõistnud, miks.
«Mitte mingit arusaamatust, miss Hatter,» ütles nõid. «Tule, Gaston.» Ta pöördus ja suundus poeukse poole. Kui mees alandlikult selle tema jaoks avas, pöördus daam tagasi Sophie poole. «Muide, sa ei saa kellelegi ütelda, et oled ära nõiutud,» sõnas ta. Poekell helises nagu hingekell, kui ta lahkus.
Sophie pani käed näole, imestades, et mida oli see mees küll vahtinud. Ta tundis pehmeid nahkseid kortse.
Ta vaatas oma käsi. Ka need olid kortsulised ja kõhnad, suurte veenidega käeseljal ja kondiste sõrmenukkidega. Ta tõmbas halli seeliku vastu jalgu ja vaatas alla kondiseid, jõuetuid pahkluid ja jalgu, mis olid teinud ta kingad muhklikeks. Need olid umbes üheksakümneaastase jalad ja need paistsid olevat tõelised.
Sophie läks peegli juurde ja leidis, et pidi komberdama. Nägu peeglis oli üsna rahulik, sest seda ta oligi arvanud nägevat. See oli kõhna vana naise nägu, kortsus ja pruunikas, mida ümbritsesid ebemetaolised valged juuksed. Tema silmad, kollased ja vesised, vahtisid talle otsa, paistes üsna traagilistena.
«Ära muretse, vanatädi,» ütles Sophie näole. «Sa paistad päris tervena. Pealegi, see on palju sarnasem sellele, kes sa tegelikult oled.»
Ta mõtles päris rahulikult oma olukorra üle. Kõik paistis olevat muutunud vaikseks ja kaugeks. Ta polnud Kõnnumaade Nõia peale isegi eriti vihane.
«Noh, muidugi pean talle kätte maksma, kui võimalus avaneb,» ütles ta endale, «kuid vahepeal, kui Lettie ja Martha suudavad teineteist mängida, suudan mina niisugune olla. Aga ma ei saa siia jääda. Fanny ehmub surnuks. Vaatame. See hall kleit sobib päris hästi, kuid ma vajan veel oma salli ja pisut toitu.»
Ta komberdas poeukse juurde ja pani sellele hoolikalt sildi SULETUD. Ta liigesed naksusid liikumisel. Ta pidi kõndima kummargil ja aeglaselt. Kuid ta oli kergendatud avastusest, et ta oli päris kõbus vana naine. Ta ei tundnud end nõrga või haigena, ainult jäigana. Ta komberdas oma salli võtma ja mässis selle üle pea ja õlgade, nagu vanad naised teevad. Siis ta läks jalgu lohistades elumajja, kust võttis oma kukru mõne mündiga ja pani kotti leiba ja juustu. Siis lahkus ta kodust, peites hoolikalt võtme tavalisse paika, ja komberdas mööda tänavat edasi, olles üllatunud, et tunneb end päris rahulikuna.
Ta mõtles, kas peaks Marthaga hüvasti jätma. Kuid talle ei meeldinud mõte, et Martha ei tunne teda ära. Parem oleks lihtsalt lahkuda. Sophie otsustas, et ta kirjutab oma õdedele, kui kuhugi jõuab, ja sammus edasi, üle aasa, kus oli olnud laat, üle silla ja selle taga olevale teele. Oli soe kevadpäev. Sophie avastas, et vanaeit olemine ei takistanud tal rõõmu tundmast ilusatest kevadistest hekiridadest ja nende lõhnast, kuigi ta nägemine oli pisut ähmane. Ta selg hakkas valutama. Ta komberdas küllalt visalt, kuid ta vajas tuge. Ta otsis hekkidest mingisugust keppi.
Ilmselgelt polnud ta silmad nii head, nagu nad olid olnud. Ta arvas nägevat üht keppi umbes miili kaugusel, aga selleni jõudes osutus see hernehirmutise alumiseks osaks, mille keegi oli heki sisse visanud. Sophie seadis hirmutise püsti. Sellel oli krimpsus naeris näo asemel. Sophie leidis, et tunneb sellega mingit ühtekuuluvust. Selle asemel et seda tükkideks tõmmata ja keppi võtta, torkas ta hernehirmutise kahe hekiharu vahele mulla sisse, nii et see kõrgus uljalt üle kevadise maa, räbaldunud varrukad keppidest käsivartel heki kohal lehvimas.
«Nii,» ütles Sophie ja ta kähisev vana hääl üllatas teda kähiseva vana itsitusega. «Kumbki meist pole eriti esinduslik, kas pole, mu sõber? Ehk jõuad sa oma põllule tagasi, kui jätan su kohta, kus inimesed võivad sind näha.» Ta asus uuesti teele, kuid talle tuli üks mõte pähe ja ta pöördus tagasi. «Kui nüüd ebaõnn poleks mu sünnipära tõttu mulle ette määratud,» ütles ta hernehirmutisele, «siis sa elustuksid ja pakuksid mulle abi õnne leidmisel. Kuid ma soovin sulle siiski edu.»
Ta kõkutas edasi liikudes naerda. Ehk ta oli pisut hull, aga vanad naised on seda sageli. Umbes tund aega hiljem leidis ta kepi, kui istus kivile puhkama ja sõi oma leiba ja juustu. Tema tagant heki seest kostis hääli: vaikseid summutatud piiksatusi, millele järgnes lõõtsutamine, mis raputas hekilt kevadisi õielehti. Sophie roomas oma kondistel põlvedel lehtedest ja lilledest ja okastest mööda heki sisse ja avastas sealt kõhna halli koera. See oli lootusetult lõksus, sest ta kaela ümber seotud köie külge oli kuidagi keerdunud tugev kepp. See oli kiilunud kahe hekioksa vahele, nii et koer suutis vaevalt liigutada. Ta pööritas metsikult silmi Sophie poole.
Tüdrukuna oli Sophie kõiki koeri kartnud. Isegi vana naisena oli ta üsna hirmunud kahest valgest kihvareast looma avatud lõugade vahel. Kuid ta ütles iseendale: «Sellisena, nagu ma praegu olen, ei peaks ma tõesti selle pärast muretsema,» ja otsis oma õmblustaskust kääre. Ta sirutas kääridega käe heki sisse ja hakkas lõikama köit koera kaela ümber.
Koer oli väga metsik. Ta tõmbus Sophiest eemale ja urises. Kuid Sophie lõikas vapralt edasi. «Sa nälgid surnuks või kägistad end ära, mu sõber,» ütles ta koerale oma kähedal vanal häälel, «kui sa ei lase end vabaks lõigata. Tegelikult arvan, et keegi on tahtiski sind kägistada. Ehk sa sellepärast nii metsik oledki.» Köis oli päris tugevasti ümber koera kaela seotud ja kepp õelalt selle ümber keeratud. Tuli päris tugevasti saagida, enne kui köis katkes ja koer suutis end kepi alt välja tirida.
«Kas sa tahaksid pisut leiba ja juustu?» küsis Sophie. Kuid koer ainult urises ta peale, surus end teisele poole hekki ja hiilis minema. «Niipalju siis tänulikkusest!» ütles Sophie, hõõrudes oma torkivaid käsivarsi. «Kuid sa jätsid mulle kingituse, ise seda teadmata.» Ta sikutas koera lõksus hoidnud kepi hekist välja ja leidis, et see sobib hästi jalutuskepiks, puhastatud ja raudse otsaga, nagu see oli. Sophie lõpetas oma leiva ja juustu ja asus jälle teele. Tee muutus üha järsemaks ja ta leidis, et kepist on palju abi. Kepiga sai ka juttu vesta.
Sophie komberdas tahtejõuliselt edasi ja rääkis oma kepiga. Vanad inimesed ju sageli vestlevad iseendaga.
«Kohtusin hernehirmutise ja koeraga,» ütles ta, «ja kumbki neist ei tänanud mind asjade eest, mis tegin. Siiski, sa oled hea kepp. Ma ei torise. Kuid mul kindlasti peab olema ka kolmas kohtumine, maagiline või mitte. Tegelikult ma nõuan üht kohtumist. Huvitav, milline see tuleb.»
Kolmas kohtumine toimus hilisel pärastlõunal, kui Sophie oli päris kõrgele mägedesse rühkinud. Maamees tuli vilistades mööda teed tema poole. Karjane, mõtles Sophie, kes lambaid karjatamast koju läheb. Too oli tugeva kehaehitusega noormees, umbes neljakümne aastane.
«Taevake!» ütles Sophie iseendale. «Täna hommikul oleksin pidanud teda vanaks meheks. Kuidas küll inimese vaatepunkt muutub!»
Kui karjane nägi endamisi pomisevat Sophiet, astus ta üsna ettevaatlikult tee teise serva ja hüüdis väga südamlikult:
«Tere õhtust, emake! Kuhu tee viib?»
«Emake?» küsis Sophie. «Ma pole su ema, noormees!»
«Nii öeldakse,» ütles karjane, hoides end vastasheki poole. «Tahtsin vaid viisakalt küsida, nähes, et suundute päeva lõpul mägedesse. Te ei jõuaks Upper Foldingisse enne öö tulekut, kas pole?»
Sophie polnud sellega arvestanud. Ta seisis teel ja mõtles järele. «Sellest pole tegelikult midagi,» ütles ta pooleldi iseendale. «Sa ei saa olla valiv, kui lähed oma õnne otsima.»
«Kas tõesti, emake?» küsis karjane. Ta oli nüüd jõudnud Sophiest allamäge ja paistis end sellepärast paremini tundvat. «Siis ma soovin sulle edu, emake, eeldusel, et su õnn ei tähenda inimeste karjade äranõidumist.» Ja ta eemaldus suurte sammudega, peaaegu joostes.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную