Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, II. Andrea Wulf
teadlik sellest, et kaugel Peterburis resideeruv Cancrin ei saanud selle vastu midagi ette võtta.
Humboldt üritas Cancrini rahustada lubadusega külastada veelgi rohkem kaevandusi ja mainis ühtlasi ka seda, et loodab teekonnal leida ka mõningaid haruldasi taimi ja loomi. Ning lisas melodramaatilise liialdusega, et see on tema viimane võimalus enne „oma surma“. Ja selle asemel, et tagasi pöörduda, jätkas Humboldt nüüd oma rännakut üle Baraba steppide ida suunas Barnauli linna ja Altai mäestiku läänenõlva poole. Selleks ajaks, kui tema kiri ligi kuu aega hiljem Cancrinini jõudis, oli Humboldt juba ammu oma sihtmärgile jõudnud.
Niipea, kui Humboldt oli Tobolskist lahkunud ja talle peale surutud reisimarsruudist loobunud, hakkas ta oma reisist lõpuks ometi rõõmu tundma. Aastad ei olnud teda maha rahustanud. Tema kaaskond oli hämmingus sellest, kuidas üks viiekümne üheksa aastane mees suudab „ühtki väsimuse märki välja näitamata“ tundide viisi kõndida, kandes sealjuures alati tumedat saterkuube, valget kaelasidet ja kaabut. Ta kõndis ettevaatlikult, ent otsustavalt ja kindlalt. Mida raskemaks teekond muutus, seda enam Humboldt seda nautis. Alguses ei tundunud see ekspeditsioon talle kaugeltki nii põnev, kui seda olid olnud tema Lõuna-Ameerika seiklused, kuid nüüd ümbritses neid palju metsikum maastik. Humboldt leidis end rändamas Euroopa teaduskeskustest tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvas karmis ümbruses. Tobolski ja Altai mäestiku jalamil asuva Barnauli vahel laiutas ligi 1500 kilomeetrit steppe. Mida kaugemale nad mööda Siberi maanteed liikusid, seda vähemaks jäi tee ääres külasid ja vahemaad nende vahel olid üha suuremad – kuigi endiselt piisavalt väikesed, et hobuseid vahetada – kuid maa nende vahel oli sageli inimtühi.
Selles tühjuses oli oma ilu. Suvine õitseaeg oli muutnud tasandikud punase-sinisekirjuks õitemereks. Humboldt nägi ahtalehelise põdrakanepi (Epilobium angustifolium) pikki punakaid piike, mis meenutasid küünlaid, ja erksiniseid kõrgeid kukekannuseid (Delphinium elatum). Mujal andis tooni säravpunane loitev tulinelk (Lychnis chalcedonica), mis jättis mulje, nagu oleks stepp leekides. Kuid metsloomi ja – linde oli endiselt vähe.
Termomeetri näit tõusis 6 kraadi juurest öösel 30 kraadini päeval. Humboldti ja tema kaaskonda ründasid sääsed, just nii nagu need olid rünnanud teda ja Bonplandi kolmkümmend aastat varem nende Orinoco ekspeditsioonil. Et end vereimejate eest kaitsta, pidi meeskond kandma raskeid nahast maske. Maskis oli vaid üks väike avaus silmade jaoks, kaetud hobuse jõhvidest tehtud võrguga, mis tagas nähtavuse ja kaitses küll putukate eest, kuid ei lasknud õhku läbi. Maski all valitses väljakannatamatu palavus. Kuid sellest polnud lugu. Humboldt oli suurepärases meeleolus, sest ta oli vabanenud Venemaa administratsiooni kontrolliva pilgu alt. Nad liikusid päevad ja ööd läbi, magades oma rappuvates tõldades. Justkui olnuks tegu „merereisiga maismaal“, kirjutas Humboldt, kui nad seilasid üksluistel väljadel nagu ookeanil. Nad liikusid edasi enamasti rohkem kui 150 kilomeetrit päevas ning mõnikord õnnestus neil ööpäevaga läbida koguni ligi 300 kilomeetrit. Siberi maantee oli sama heas korras kui parimad maanteed Euroopas. Humboldt märkis uhkusega, et nad liikusid kiiremini kui ükski Euroopa kiirkuller.
29. juulil 1829, viis päeva pärast Tobolskist lahkumist tekkis aga ootamatu seisak. Kohalikud teatasid neile, et üle Baraba stepi levib antraksi epideemia – haigus, mida sakslased nimetasid Siberi katkuks. Antraksiga nakatuvad tavaliselt kõigepealt rohusööjad loomad, nagu veised ja kitsed, kui nad neelavad alla haigust põhjustava batsilli ülimalt vastupidavad eosed. Loomadelt võib nakkus kanduda üle inimestele – tegu on surmava haigusega, millele toona puudus veel ravi. Ainus tee Altai mäestikuni viis aga otse läbi nakatunud piirkonna. Humboldt langetas kiiresti otsuse. Antraks või mitte, nemad jätkavad oma teekonda. „Minu vanuses ei tohiks midagi edasi lükata,“ ütles ta. Kõigil teenijatel kästi istuda tõllas sees, mitte väljas ning kaasa pakiti piisavalt toitu ja vett selleks, et vältida kokkupuuteid nakatunud inimeste ja toiduga. Ometi tuli neil regulaarselt hobuseid vahetada ning riskida sealjuures sellega, et nad saavad nakatunud asendushobuse.
Keset vaikust ja palavust oma väikestes tõldades tihedalt suletud akende taga kokku litsutuna istudes sõitsid nad üle surmaväljade. Nagu Humboldti kaaslane Gustav Rose oma päevaraamatus märgib, olid kõik kohad täis „katku jälgi“. Külade sisse- ja väljapääsude juures põlesid lõkked, mis pidid „õhku puhastama“. Nad nägid teel väikesi ajutisi haiglaid ja põldudel lebavaid surnud loomi. Ühes ainsas väikeses külas oli surnud 500 hobust.
Pärast mõnepäevast ebamugavat reisi jõudsid nad Obi jõeni, mis tähistas steppide lõppu. Kuna tegu oli ka antraksi epideemia eraldusjoonega, ei tulnud neil haigusest pääsemiseks teha muud, kui jõuda jõe teisele kaldale. Ent samal ajal, kui nad vastavaid ettevalmistusi tegid, tõusis tuul ja kasvas märatsevaks tormiks. Lained olid inimesi ja tõldasid üle jõe vedanud parvlaeva jaoks liiga kõrged. Seekord ei olnud Humboldtil viivituse vastu midagi. Seltskond küpsetas värsket kala ja nautis vihma, kuna tänu sellele olid ka sääsed kadunud. Lõpuks ometi said nad lämmatavad maskid peast võtta. Teisel pool jõge ootasid Humboldti mäed. Kui torm vaibus, ületasid nad jõe ja 2. augustil jõudsid õitsvasse kaevanduslinna Barnauli – Humboldt oli peaaegu sihile jõudnud. Nad olid kõigest üheksa päevaga läbinud 1500 kilomeetrit. Humboldti arvutuste kohaselt olid nad nüüd Berliinist 5600 kilomeetri kaugusel idas.
Humboldt ratsutamas läbi Baraba stepi.
Kolm päeva hiljem, 5. augustil nägi Humboldt esimest korda silmapiirile kerkimas Altai mäestikku. Mäestiku jalamile jäi veel kaevandusi ja valukodasid, mida nad külastasid teel Mongoolia piiri lähedal asuvasse Ust-Kamenogorski kindluslinna Öskemeni (tänase Kasahstani aladel). Sealt edasi muutusid mäkke viivad teed niivõrd järsuks, et neil tuli oma tõllad ja suurem osa pagasit linna maha jätta ning jätkata teekonda kitsastel madalatel kaarikutel, mida kasutasid kohalikud. Mida kõrgemale nad jõudsid, seda sagedamini tuli neil edasi minna ka jalgsi, möödudes hiiglaslikest graniitseintest ja koobastest, kus Humboldt uuris kalju kihte, tehes nende kohta märkmeid ja joonistades visandeid. Mõnikord juhtus, et kui tema reisikaaslased Gustav Rose ja Christian Gottfried Ehrenberg kogusid taimi ja kivimeid, muutus Humboldt kannatamatuks ning tormas edasi, et ronida veelgi kõrgemale või et käia ära mõnes koopas. Ehrenberg kaotas taimede tõttu sageli aja- ja ruumitaju, nii et ekspeditsiooniga kaasas olnud kasakad pidid teda regulaarselt otsimas käima. Ühel korral leidsid nad ta läbimärjana keset raba seismas, ühes käes mingid kõrred ja teises samblatutt, mille kohta ta häguse pilguga ringi vaadates seletas, et see on seesama, mis „kattis Punase mere põhja“.
Humboldt oli tagasi omas elemendis. Pugedes kitsastesse šahtidesse, raiudes lahti kivitükke, korjates taimenäidiseid ja mööda mägesid üles ukerdades võrdles ta leitud maagi sooni Lõuna-Ameerikas nähtutega, mägesid endid Andidega ja Siberi steppe Venezuela ljaanodega. Humboldti sõnul võisid Uuralid olla küll olulise tähtsusega ärilise kaevandustegevuse jaoks, kuid „tõeline rõõmupidu“ sai alguse alles Altai mägedes.
Rohi ja põõsad olid orgudes nii kõrged, et ka vaid paari sammu kauguselt oli üksteist võimatu näha; kõrgemal ei olnud üldse puid. Rose kirjutas oma päevikus, et hiiglaslikud mäed kerkisid „võimsate kuplitena“ taeva poole. Nende pilgu ees kõrgus kahe lumme mattunud tipuga Beluhha mägi, mis oli küll umbes 1800 meetrit madalam kui Ecuadoris asuv Chimborazo, kuid mille kõrgeim tipp oma veidi enam kui 4500 meetriga tegi sellest siiski Altai mäestiku kõrgeima mäe. Augusti keskpaigaks olid nad tunginud mägedes nii kõrgele, et kõrgeimad tipud olid ahvatlevalt kohe nende käeulatuses. Ainsaks takistuseks nendeni jõudmisel oli asjaolu, et nad olid sinna sattunud ebasobival ajal – mägesid kattev lumi oli kõrgemale tõusmiseks lihtsalt liiga paks. Osa lund oli küll maikuus ära sulanud, kuid juuliks olid mäed uuesti lume all. Humboldt pidi oma lüüasaamist tunnistama, kuigi Beluhha nägemine tekitas temas kiusatust edasi minna. Mäkke ronimiseks ei olnud sellistes tingimustes aga mitte mingisugust võimalust – Beluhha tipp vallutati esimest korda üldse alles 20. sajandi teisel kümnendil. Kesk-Aasia kõrged mäetipud jäid haardeulatusest välja. Humboldt võis neid küll näha, aga ei saanud kunagi nende tippu tõusta. Aastaaeg nagu ka ta vanus olid tema vastu.
Sellele pettumusele vaatamata tundis Humboldt, et ta on piisavalt näinud. Tema reisikastid olid täis herbariseeritud