Valgus, mille lasime käest. Jill Santopolo
YORK ON IMELIK LINN. SEAL VÕIB ELADA NII, et sa ei näe oma majanaabrit aastaid ja ometi võid oma parima sõbraga kokku juhtuda, kui astud metroorongi või lähed tööle. Saatus versus vaba tahe. Võib-olla mõlemad.
Oli märtsikuu, peaaegu aasta pärast meie lõpetamist, ja New York oli meid alla neelanud. Ma elasin koos Kate’iga Manhattani kirdeosas tohutu suures korteris, mis oli kunagi kuulunud ta vanavanematele. See oli asi, mida olime kavatsenud teha juba keskastme koolitüdrukutena. Meie lapsepõlveunustus oli teoks saanud.
Mul oli kuue kuu pikkune suhe ühe töökaaslasega, paar üheöösuhet ja hea hulk kohtamisi meestega, keda ma ei pidanud kas piisavalt targaks, nägusaks või erutavaks, ehkki tagasivaates polnud neil kellegi vist midagi eriti viga. Tegelikult, kui ma oleksin kohanud Darrenit siis, oleksin ma ehk temastki midagi niisugust arvanud.
Kui filosoofiateaduskonna hoone ja idalinnak mul pidevalt sind meenutades silma ees polnud, lõpetasin ma sinule mõtlemise – peaaegu. Me polnud teineteist näinud ligi aasta aega. Aga sa tulid mulle pähe tööl, kui ma vaatasin koos ülemusega läbi stsenaariumipoognaid, kui me rääkisime episoodidest, mis käsitlesid omaksvõtmist ja austust. Ma mõtlesin su köögist ja mul oli oma tööd puudutava otsuse üle hea meel.
Varsti oligi käes 20. märts, kui ma sain kakskümmend kolm. Mul oli kavas pidada pidu nädalavahetusel, aga mu kaks lähimat töökaaslast, stsenarist Alexis ja kunstiosakonna Julia, nagu neid hüüti, käisid peale, et me läheksime kuhugi välja ka mu õigel sünnipäeval.
Me olime tol talvel kõik kolmekesi sisse võetud kohast nimega Näod & Nimed, sest seal olid diivanid ja kamin. Õhusooja oli umbes viis kraadi, aga me lootsime, et seal lülitatakse meie palumise peale baaris kamin sisse. Ma olime seal viimaste kuude sees mitu korda käinud ja baarimees suhtus meisse hästi.
Julia oli teinud mulle paberist sünnipäevakrooni, nõudes, et ma paneksin selle pähe, ja Alexis tellis igaühele õunamartiinid. Me istusime kamina ees diivanil, mõeldes iga lonksu eel välja uusi tooste.
„Elagu sünnipäevad!” alustas Alexis.
„Elagu Lucy!” jätkas Julia.
„Elagu sõbrad!” lisasin mina.
See rida jätkus selliste toostidega nagu „Elagu paljundusmasin, mis täna kinni ei kiilunud!” ja „Elagu ülemused, kes on haiguslehel!” ja „Elagu tasuta lõunad, mis jäävad üle peentest koosolekutest!” ja „Elagu kaminaga baarid!” ja „Elagu õunamartiinid!”.
Meie diivani juurde tuli ettekandja veel kolme martiiniga.
„Oi, neid me küll pole tellinud,” ütles Julia.
Ettekandja naeratas. „Teil, neiud, on salajane austaja.” Ta osutas peaga baarileti poole.
Seal sa olidki.
Korraks tundus mulle, et ma näen hallutsinatsiooni.
Sa lehvitasid meile.
„Ta palus soovida Lucyle õnne sünnipäevaks.”
Alexisel jäi suu ammuli. „Sa tunned teda?” ütles ta. „Milline kuum kutt!” Siis võttis ta ühe uutest martiinidest, mille ettekandja oli me ette asetanud. „Elagu ägedad kutid baarides, kes teavad su nime ja saadavad sulle tasuta jooke!” hüüdis ta oma toosti. Me kõik rüüpasime lonksu ja Alexis lisas: „Mine ta juurde, sünnipäevalaps.”
Panin martiini lauale, aga mõtlesin ümber ja võtsin selle kaasa, kuigi mu samm oli su juurde minnes juba veidi ebakindel.
„Aitäh,” ütlesin ma, istudes su vasakule käele.
„Palju õnne,” ütlesid sa, „tore kroon.”
Ma hakkasin naerma ja võtsin selle peast. „See näeks sinu peas parem välja. Tahad proovida?”
Sa tegid seda, surudes oma lokid pabervõruga kokku.
„Vapustav,” ütlesin ma.
Sa naeratasid ja panid krooni meie ette baariletile.
„Ma tundsin su vaevalt ära,” ütlesid sa, „sul on juuksed nagu kuidagi teisiti.”
„Tukk,” ütlesin ma ja lükkasin selle kõrvale.
Sa vaatasid mind, nagu olid vaadanud oma köögis, nähes mind korraga igast küljest. „Ilus nii tukaga kui ilma.” Su keel oli veidi pehme ja ma sain aru, et sa oled joonud ehk rohkemgi kui mina. See pani mind mõtlema, miks sa olid üksi ja neljapäeval kella seitsme aegu vintis.
„Kuidas sul läheb?” küsisin ma. „Kas kõik on korras?”
Sa panid küünarnuki letile ja istusid käsipõsakil. „Ma ei tea,” vastasid sa, „me läksime Stephaniega jälle lahku. Ma vihkan oma tööd. Ja USA sõdib Iraagis. Iga kord kui ma sind näen, kukub maailm kusagil kokku.”
Ma ei teadnud, kuidas sellele vastata, ei teatele, et oled Stephaniest lahku läinud, ega sellele, et maailm kukub kokku, nii et ma võtsin veel ühe sõõmu martiinit.
Sa jätkasid juttu: „Võib-olla oli universumile teada, et ma pean sinuga täna kokku saama. Sa oled nagu … pegasus.”
„Ma olen tiivuline hobune nagu „Iliases”?” küsisin ma, „Isane tiibadega hobune?”
„Ei,” ütlesid sa, „sa oled kindlasti naissoost.”
Ma naeratasin. Sa jätkasid: „Aga Bellerophonthes poleks iialgi ilma pegasuseta tapnud kimääri. Pegasus andis talle jõu,” ütlesid sa. „Ta sai lennata kõige kohal, kõrgemal kui ükski valu ja vaev. Ja temast sai suur sangar.”
Ma polnud seda müüti niimoodi tõlgendanud. Olin arvanud, et see räägib koostööst, ühisest pingutusest ja partnerlusest. Mulle oli alati meeldinud, kuidas pegasus andis Bellerophonthesele loa oma seljas ratsutada. Aga ma nägin, et sinu tõlgendus on sulle tähtis. „Ma pean sind vist tänama komplimendi eest. Kuigi mulle oleks meeldinud võrdlus Ateenaga. Heraga. Või minupärast Gorgoga.”
Su suunurgad tuksatasid ülespoole. „Gorgoga küll mitte. Madusid su peas ei ole.”
Ma puudutasin oma juukseid. „Sa pole mind näinud hommikul üles tõustes,” ütlesin ma.
Sa vaatasid mind, nagu tahaksid seda teha.
„Olen ma sulle öelnud, et kahetsen seda, mis juhtus?” küsisid sa. „Meiega. Tähendab, ma ei kahetse, et ma sind suudlesin, aga …” Sa kehitasid õlgu. „Mul on kahju, et pärast läks, nagu läks. Ma püüdsin anda oma parimat. Stephaniega. Elu on nii …”
„Keeruline,” lõpetasin ma su lause. „Pole viga. Sellest on ju terve igavik. Ja sa ütlesid küll, et kahetsed. Kaks korda.”
„Ma mõtlen su peale ikka veel, Lucy,” ütlesid sa, vaadates oma tühja viskiklaasi. Ma mõtlesin, kui palju on selles tõtt. „Ma mõtlen teelahkmest ja sellest, mis oleks saanud, kui me oleksime läinud teist teed. Tee hargnes kaheks.”3
Praegu ma naeraksin, kui sa nimetaksid meie lahkuminekut teeks, aga siis tundus see nii romantiline, et sa tsiteerid Robert Frosti.
Ma vaatasin Alexise ja Julia poole. Nad jälgisid meid martiinisid rüübates. „On kõik hästi?” liigutas Julia minu poole suud. Ma noogutasin. Ta osutas käekellale ja kehitas õlgu. Ma kehitasin vastu. Ta noogutas.
Ma vaatasin sind. Imeline ja habras, igatsesid sa mind. Oli see ehk sünnipäevakink universumilt?
„Teedega on nii,” ütlesin ma, „et vahel juhtud samasse kohta tagasi. Vahel antakse teine võimalus käia alustatud teed.”
Olime meie aga tolvanid. Või ehk lihtsalt noored? Nii väga noored.
Sa vaatasid mulle otsa, siis otse silma sisse; su enda sinised silmad olid küll alkoholist klaasistunud, aga siiski lummavad. „Ma tahan sind suudelda,” ütlesid sa ja kummardusid minu poole. Sa tegidki seda ja mul oleks nagu sünnipäevasoov täide läinud.
„Tuled sa täna minu poole, Lucy?” küsisid sa, lükates
M. Nurme tõlge R. Frosti värsist.