Boss. Mälestusi Fred Kudust. Jaanus Kriisk

      Fred Kudu oli üks Eesti kehakultuurialase kõrghariduse edendamise valdkonna teerajajaid, aga mitte ainult. Tema tegevusalad ulatusid kergejõustikutreeneri ja – elu edendaja rollist ning ülikooli õppejõu ametist Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna juhtimiseni dekaanina küllaltki pika perioodi vältel (1944–1950, 1952–1957, 1960–1965). Kudu oli üks väljapaistvamaid isiksusi, kes kujundas kehakultuurihari-duse suundumused ülikoolis nõukogude perioodil.

      Aega ja olusid arvestades kulus suur hulk energiast sel perioodil õppebaaside taastamisele ning rajamisele, mille üks tippsaavutusi on Kääriku spordibaas.Kääriku baasi rajamisel on Kudu roll hindamatu.

      Seda aega iseloomustab ka õppeprotsessi ja sportlike traditsioonide edasiarendamine, samuti teadusliku uurimistöö algus kehakultuuri-teaduskonnas. Omades ulatuslikke rahvusvahelisi sidemeid, suutis Fred Kudu kujundada Tartust (ja Käärikust) omal ajal rahvusvaheli-selt arvestatava kergejõustiku mitmevõistluse keskuse. Seal omandasid treeninguõpetusealaseid teadmisi ja kogemusi ka mitmed käesoleval ajal edukalt tegutsevad treenerid.

      Kokkuvõttes tahan öelda, et Fred Kudul on kehakultuurialase kõrg-hariduse arenguloos alma mater’is igati tähelepanu ja austust vääriv roll.

      Fred Kudu rolli nii Eesti kui maailma kergejõustiku arendamisel on pea võimatu üle hinnata. Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna esimese dekaanina on Kudu jälg teadliku kergejõustikualase tegevuse edenda-misel ääretult suur. Tema organisaatoritöö tulemusena aluse saanud spordibaasid ja treeneritööst kasvanud õpilaste hulk on vaimustama-panev. Paljud Kudu õpilased on tänases Eesti spordielus autoriteetsed sporditeadlased, treenerid, juhtfiguurid. Spordiradadel annavad juba tooni nende õpilased.

      Eesti kergejõustikuelus hoitakse Kudu mälestust hoolega. Lisaks käesolevale raamatule tulevad esmalt meelde tema mälestuseks aastast 1990 korraldatavad memoriaalvõistlused mitmevõistluses ja aastast 2007 välja antav Fred Kudu nimeline stipendium.

      Usun, et käesolev raamat – üks mitmetest Eesti kergejõustiku 100. aastapäeva tähistavatest – on etapp teel, mil meenutame suurt treenerit ja organisaatorit spordis.

      Sissejuhatus

      2005. aasta ühel väga soojal oktoobrikuu päeval istusin haiguse tõttu kodus ja sirvisin raamaturiiulilt võetud raamatuid. Mingil hetkel juhtus kätte Fred Kudu kirjutatud “Mitmevõistlus”, välja antud aastal 1975.

      Kolmkümmend aastat oli Eestis kümnevõistlust tehtud selle raa-matu järgi. Seal kirjutatuga nõus oldud, selle järgi treenitud või siis täielikult maatasa tehtud ja omamoodi harjutatud, või mingit kolmandat varianti kasutatud. Kuid päris ära unustatud pole seda raamatut täna-seni. Ikka leidub keegi, kes arutab, arvustab või hindab Kudu kirjutatut.

      Mõtisklesin pikalt seda raamatut käes hoides ja vaikselt lehitsedes, erinevaid peatükke silmadega puudutades. Õige või vale? Oluline, et on raamat, mida saab lugeda ja mille üle arutada, kaasa mõtelda.

      Väikestviisi selle raamatu toel hakkas tekkima mõte midagi kir-jutada. Kirjutada kümnevõistlusest või kirjutada Fred Kudust – või mõlemast, sest kümnevõistlus ja Fred Kudu tundusid lõpuks üks ja seesama.

      Fred Kudu, Boss, Fred Ottovitš või lihtsalt Kudu – kõnepruugis kasutati erinevaid nimesid, aga alati väikese aukartusega, alati väikese austusega.

      Minu enda mälestustesse hakkas nimi Kudu tulema seoses firmaga Adidas. Oli 1979. aasta, minu esimene treener Jaan Tiitsaar rääkis meile ühe treeningu algul, et kohe tuleb staadionile Kudu ning ta läheb tema juurde ja küsib ühele oma parematest õpilastest Adidase naelkingi. Heasüdamliku ja tagasihoidliku loomuga Saaremaa mehele oli see vist päris tõsine katsumus. Mitu korda võttis enne hoogu, kui julges minna ja Kuduga rääkida. Naelkingad Kudu andis, aga tõsist spordimeest uute naelkingade omanikust ei saanudki.

      Siis otsustasin, et minustki saab kümnevõistleja ja minagi tahan Kudu gruppi. See oli võib-olla minu elu esimene tõsine otsus. Tekkis kindel siht. Tõenäoliselt 15–16-aastase poisina ei osanud ma päris hästi endale sel-geks teha, kas mind tõukas tagant soov saada tugevaks mitmevõistlejaks või meelitas Kudu poolt heade tulemuste eest väljajagatav kuldtriibuline Adidase treening- ja võistlusvarustus.

      Hetk saabus 1982. aasta sügisel, kui olin asunud õppima Tartu Ülikooli. Mind arvati Kudu gruppi ning tutvustati teistele, ja Kudu hak-kas ametlikult minu treeneriks. Kudust sai ka minu jaoks Boss, nagu Teda olid kutsunud Tema õpilased juba pikki aastaid.

      Kes siis oli Kudu? Millised olid Tema vaated elule ja spordile? Mida Ta jõudis korda saata? Mis jäi tegemata ja miks?

      Loodan läbi erinevate arhiivimaterjalide ja Teda eluteel kohanud inimeste mälestuste najal teha sellest väikese ülevaate. Kindlasti ei suuda haarata kõike, ja ka mitte väga põhjalikult, kuid läbi väikeste kildude, väikeste eluhetkede mingi pildi kindlasti saab. Väga palju toob Teda meile aegade tagant lähemale elulooline dokumentaalfilm “Elu nagu kümnevõistlus”.

      Isiklikult ma Temaga väga palju ei rääkinud. Mõned korrad pike-malt Kääriku õhtusöögilauas, kui asjaolude sunnil olime seal kahekesi. Käsitletud sai erinevaid teemasid: ülikool, kümnevõistlus, igapäevaelu, laagrielu jne. Midagi konkreetset ei meenugi, vaid ühele õhtusöögile tuli Boss natuke pahurana ja sõnas ilma sissejuhatuseta: “Kui sa tahad, et kindlasti midagi nässu keeratakse, siis moodusta komisjon ja hakka arutama. Kui sa tahad, et midagi teoks saab, siis tee see ise ja kohe ära!”

      Küll meenuvad huvitavad seigad Temast ajapildis.

      Kui tulime kord nädalavahetusel lõigu- ning krossiringilt Kaagvere metsast, ütles Boss järsku oma totaalselt väsinud treeningrühmale, et nüüd läheme maneeži ja teeme mõned stardid. Täiesti ootamatu ning aru-saamatu otsus. Kunagi varem ega hiljem seda ei juhtunud. See võis olla 1983. aasta talv. Maneežis toimusid Eesti noorte klubide karikavõistlu-sed. Kohal oli televisioon, aga meie tegime starte. See oli ainuke kord, mil Fred Kudu tuli minu nähes treeningule, seljas dressipluus kirjaga “CCCP”. Siiani jääb mõistatuseks, kellele ning milleks seda etendust vaja oli, aga olid teised ajad ja eks siis oli vaja. Igatahes võistlus hilines 15–20 minutit.

      Boss hoolitses meie eest ülihästi. Kõik oli selles ajas ja ruumis, kus elasime, kõige paremal tasemel. Varustus, teibad, söök, laagrid (aasta jooksul kümme laagrit Käärikul ja kaks Musta mere ääres Adleris). Võib-olla me ise, sportlased, ei osanud seda maksimaalselt ära kasu-tada, võib-olla isegi minimaalselt mitte. Kääriku söökla personal oli meiega lausa hädas. Päevaraha oli nii suur, et oli tõeline probleem see ära kasutada. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui pandi ehtsat musta kala-marja suupesukausi taolise nõuga lauale.

      Meenub, kuidas kogu grupp hommikul viimasel hetkel tormas võimlasse hommikuvõimlemisele, sest oli tulnud teade, et Boss saabub hommikul kontrollima. Nagu eakal härrasmehel oleks seda kõige roh-kem vaja olnud… Kuskilt sealt tuli käibele ka lause: ”Läbi hommikuse udu tuleb Käärikule Kudu”.

      Kord ühel treeningul oli Moskvast kohal mingi teadusemees ja tah-tis Bossiga arutada oma dissertatsiooni. Boss vaatas talle pikalt otsa ning pärast väikest pausi palus viisakalt, kuid konkreetselt kahe päeva pärast uuesti tulla. Fred Ottovitši juurde niisama lihtsalt ei pääsenud, eriti kui tulija oli ida poolt. Tolle aja tavad ja kombed…

      Emotsioone Kudu eriti ei väljendanud, elas rohkem sissepoole. Ainult siis, kui jutustas mingist suurvõistlusest, peatus aeg-ajalt viivuks oma kõnes, vaatas üles ning naeratas, nagu elaks veel kord läbi mõnda suurt ja ülevat hetke või emotsiooni.

      1984. aastal Tartus Eesti meistrivõistlustel mitmevõistluses, kui meie grupi esinumber Valter Külvet läks pärast kolme ala suurtulemuse peale, kuid põlvevalu ei lubanud korralikult kõrgushüppes äratõuget sooritada, otsustati teha valuvaigistav süst. Hoojooks, äratõuge, kuk-kumine, valugrimass Valteri näol – põlv ei pidanud vastu. See oli ainus