Ülima õnnelikkuse kogudus. Arundhati Roy

      Nõiduslikul tunnil, kui päike on kadunud, kuid valgus veel mitte, irduvad vanas surnuaias kasvavate baanianite okstelt lendkoerte väed ning triivivad suitsupilve kombel üle linna. Kui tiiburlased lahkuvad, naasevad koju varesed. Nende kojulennu kisa ei täida aga täielikult vaikust, mille jätsid endast maha kadunud varblased ja vanad valgeselg-kaeluskotkad, kes hoolitsesid enam kui sada miljonit aastat surnute eest, kuid on nüüd ise hävinud. Kaeluskotkad surid diklofenakimürgistusse. Diklofenak, lehmade aspiriin, mida anti loomadele lihaste lõdvestajana valu vaigistamiseks ja piimajõudluse suurendamiseks, töötab – töötas – valgeselg-kaeluskotkaste puhul närvigaasina. Iga surnud piimalehm või – pühvel, kellele oli ravimit manustatud, muutus kaeluskotkaste mürksöödaks. Sellal kui lüpsiloomadest said efektiivsemad piimamasinad, sellal kui linnades söödi üha rohkem jäätist – koorekaramelli, pähklite, šokolaaditükkidega –, sellal, kui seal joodi üha rohkem mango-lassi’sid, hakkasid kaeluskotkaste kaelad longu vajuma, justkui oleksid nad väsinud ega suudaks enam ärkvel püsida. Nende nokkade vahelt nõrgusid alla hõbedased süljehabemed ja linnud kukkusid üksteise järel okstelt surnuna maha.

      Vähesed märkasid vanade sõbralike lindude lahkumist. Oli nii palju muud, mida innukalt oodata.

      1

      KUHU LÄHEVAD VANAD LINNUD SUREMA?

      Naine elas surnuaias nagu puu. Koidu ajal saatis ta varesed teele ja tervitas saabuvaid lendkoeri. Videviku ajal vastupidi. Vahetuste vahel pidas ta nõu kaeluskotkaste vaimudega, kes kõrgel tema ladvaokstes terendasid. Ta tajus nende küüniste õrna haaret nagu amputeeritud jäseme fantoomvalu. Ta mõistis, et linnud ei olnudki ülemäära kurvad, et olid end vabandanud ja loost lahkunud.

      Kui ta oli esiti surnuaeda elama asunud, siis oli ta pidanud taluma mitu kuud kestnud ükskõikset julmust täpselt nagu puu – ilma värahtamata. Ta ei pööranud pead, et näha, milline väike poiss oli teda kiviga visanud, ei ajanud kaela õieli, et lugeda tema koorde lõigatud solvanguid. Kui inimesed teda narrisid – ilma tsirkuseta kloun, ilma paleeta kuninganna –, siis lasi ta valul tuuleiilina läbi oma okste liikuda ning kasutas oma lehtede sahinat kipitust vaigistava palsamina.

      Alles siis, kui Ziauddin, pime imaam, kes oli pidanud eestpalvusi Fatehpuri mošees, oli temaga sõbrunenud ja hakanud teda külastama, otsustas naabruskond, et oli aeg naine rahule jätta.

      Kaua aega tagasi oli üks inglise keelt tundev mees naisele öelnud, et tema nimi oli (inglise keeles) tagurpidi kirjutatuna Majnu. Mees ütles, et Laila ja Majnu loo ingliskeelses versioonis kutsuti Majnut Romeoks ja Lailat Juliaks. Naise arvates oli see hirmnaljakas. „Tahate öelda, et olen nende loost khichdi teinud?” küsis ta. „Mida nad küll teevad, kui saavad teada, et Laila võib olla tegelikult Majnu ja Romi tegelikult Juli?” Järgmine kord, kui nad kohtusid, ütles Inglise Keelt Tundev Mees, et oli teinud vea. Naise nimi oleks tagurpidi kirjutades Mujna, mis ei olnud nimi ega tähendanud midagi. Selle peale ütles aga naine: „See pole oluline. Olen nad kõik, olen Romi ja Juli, olen Laila ja Majnu. Ja Mujna, miks ka mitte? Kes ütleb, et mu nimi on Anjum? Ma ei ole Anjum, olen Anjuman. Olen mehfil, olen koosviibimine. Kõigi ja mitte kellegi, kõige ja mitte millegi. Kas on veel kedagi, keda tahaksite kutsuda? Kõik on kutsutud.”

      Inglise Keelt Tundev Mees ütles, et see oli nutikas, et naine oli sellisele mõttele tulnud. Ta sõnas, et ei oleks suutnud ise seda kunagi välja mõelda. Naine lausus: „Kuidas oleksitegi saanud seda oma urdu keelega teha? Mida te’s mõtlete? Et inglise keel teeb teid iseenesest nutikaks?”

      Mees naeris. Naine naeris mehe naeru peale. Nad suitsetasid koos filtriga sigaretti. Mees nurises, et Wills Navy Cuti sigaretid olid lühikesed ja töntsid ega olnud oma hinda väärt. Naine ütles, et eelistab neid igal juhul Four Square’i või väga mehelikele Red & White’i sigarettidele.

      Naine ei mäletanud enam mehe nime. Võib-olla ei olnud ta seda kunagi teadnudki. Inglise Keelt Tundev Mees oli juba ammu läinud, kuhu tahes oli ta pidanud minema. Ja naine elas riigihaigla taga asuvas surnuaias. Talle olid seltsiks metallkapp, milles ta hoidis oma muusikat – kriimudega vinüülplaate ja kassette –, vana harmoonium, tema riided, ehted, isa luuleraamatud, fotoalbumid ja mõned ajaleheväljalõiked, mis olid Khwabgah’ tulekahju üle elanud. Kapi võti rippus tal kaelas musta niidi otsas koos hõbedase väändunud hambaorgiga. Ta magas kulunud Pärsia vaibal, mille ta päevaks luku taha pani ja ööseks kahe haua vahele lahti rullis (naljaviluks ei jäänud ta kunagi järjestikusteks öödeks samade haudade vahele). Ta suitsetas ikka veel. Ikka veel Navy Cuti sigarette.

      Ühel hommikul, kui naine luges vanale imaamile, kes ei olnud teda ilmselgelt kuulanud, ette ajalehte, küsis mees, püüdes jätta ükskõikset muljet: „Kas on tõsi, et isegi teie hulka kuuluvad hindud maetakse, mitte ei kremeerita?”

      Naine põikles vastusest kõrvale, kuna tajus ohtu. „Tõsi? Mis on tõsi? Mis on Tõde?”

      Soovimata teemast kõrvale kalduda, kandis imaam pominal ette automaatse vastuse. „Sach Khuda hai. Khuda hi Sach hai.” Tõde on Jumal. Jumal on Tõde. Tarkusetera, mille sarnaseid jagatakse mööda maanteid möirgavate erksavärviliste veoautode tagakülgedel. Mees kissitas selle peale oma pimerohelisi silmi ja küsis kavalrohelisel sosinal: „Ütelge mulle, kui teiesugused inimesed surevad, kuhu teid maetakse? Kes teid peseb? Kes teile hingepalvust loeb?”

      Anjum ei öelnud pikka aega midagi. Siis kummardus ta lähemale ja sosistas vastu, mitte-puu kombel: „Imaan sahib, kui inimesed räägivad värvidest – punasest, sinisest, oranžist, kui nad kirjeldavad taevast päikeseloojangul või kuutõusu ramadaani ajal –, mis siis teie mõtteist läbi käib?”

      Olles üksteist nõnda haavanud, sügavalt, peaaegu surmavalt, istusid nad vaikselt külg külje kõrval kellegi päikeselisel haual, veritsedes. Lõpuks katkestas Anjum vaikuse.

      „Ütelge mulle,” ütles ta. „Teie olete imaam sahib, mitte mina. Kuhu lähevad vanad linnud surema? Kas nad kukuvad meie peale nagu kivid taevast? Kas komistame tänavatel nende laipade otsa? Kas te ei arva, et kõikenägev ja kõikvõimas Jumal, kes meid siia maailma tõi, on korraldanud ära ka selle, kuidas meid siit ära viia?”

      Sel päeval lõppes imaami külaskäik tavapärasest varem. Anjum vaatas, kuidas ta eemaldus, kop-kop kopsutades haudade vahel, tema nägemissilmast valge kepp loomas vastu teed risustavaid tühje alkoholipudeleid ja äravisatud süstlaid muusikat. Ta ei peatanud meest. Ta teadis, et ta tuleb tagasi. Naine tundis üksilduse ära, kui seda nägi, hoolimata selle maskeeringu keerukusest. Ta tundis kummalisel, vaevu tajutaval moel, et mees vajas tema varju sama palju, kui tema mehe oma. Ja ta oli õppinud isiklikest kogemustest, et Vajadus kujutas laohoonet, mis võis mahutada märkimisväärses koguses julmust.

      Kuigi Anjumi lahkumine Khwabgah’st polnud olnud sugugi südamlik, siis teadis ta, et selle unenägude ja saladuste paljastamise õigus ei kuulunud ainult talle.

      2

      KHWABGAH

      Anjumi oli viiest lapsest neljas ja sündis külmal jaanuariööl petrooleumlambi valgel (elektrikatkestus) Shahjahanabadis, Delhi müüriga ümbritsetud vanalinnas. Ämmaemand Ahlam Baji, kes ta vastu võttis ja kahe salli sisse mähituna ema käte vahele asetas, ütles: „Poiss.” Tema eksimus oli kõiki asjaolusid arvestades mõistetav.

      Kuu aega pärast esimest korda lapseootele jäämist otsustasid Jahanara begum ja ta abikaasa, et kui sünnib poiss, siis panevad nad talle nimeks Aftab. Esimesed kolm last olid tüdrukud. Nad olid oodanud oma Aftabit kuus aastat. See öö, kui poeg sündis, oli Jahanara begum’i elu kõige õnnelikum.

      Järgmisel hommikul, kui päike oli tõusnud ning tuba mõnus ja soe, mähkis ta väikese Aftabi lahti. Ta uuris lapse tillukest keha – silmi, nina, pead, kaela, kaenlaaluseid, sõrmi, varbaid – rahuloleva tasase rõõmuga. Kuid siis leidis ta lapse poiste-asjade alla peitunud väikese ja väljaarenemata, kuid ilma igasuguse kahtluseta tüdrukute-asja.

      Kas emal on võimalik tunda kabuhirmu omaenese lapse ees? Jahanara begum’il oli. Ta tundis esimese reaktsioonina, kuidas ta süda kokku tõmbus ja luud tuhaks muutusid. Tema teiseks reaktsiooniks oli nähtut uuesti vaadata ja veenduda,