Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa lühiajalugu. Михаил Зыгарь
Ta tunnistas palju kordi, et oli eksinud. Elu lõpul (mitte oma avantüristliku triumfi ajal muidugi) kahetses ta tihti tehtut. Mõned räägivad, et ta tegi seda absoluutselt siiralt. Aga teised on veendunud, et ka see oli lihtsalt poos.
Hani sisse pakkida
„Ma tundsin end eile Berezovskina,“ armastab naljatada Roman Abramovitš, „määrasin mitu kohtumist erinevate inimestega ühele ja samale ajale.“ Inimesed, kes tundsid Berezovskit hästi, meenutavad teda tihti kui hajameelset matemaatikust geeniust, kes genereeris pidevalt ideid, kuid ei jõudnud kaugeltki alati jälgida, kuidas tema väljamõeldut ellu viiakse.
Räägitakse, et Berezovski kutsus juhuslikult ühel ja samal ajal külla üksteisega kokkusobimatud ärimehed: Vladimir Gussinski, Mihhail Hodorkovski ja Vladimir Potanini. Justkui paigutas nad eri tubadesse, et nad ei kohtuks. Siis tuli tema poole sõber, kellega nad kavatsesid sauna minna. Berezovski läks sauna (mis asus sealsamas tema majas) ja unustas külalised. Umbes tunni aja pärast hakkasid külalised mööda maja jalutama, avastasid üksteise kohalolu, kogunesid külalistetuppa ühe laua taha ning äkki ilmus nende juurde saunalinas Berezovski. Ning oli väga imestunud.
See, mis juhtus Berezovskiga 2000. aastal, šokeeris teda veel enam, kuigi oli samuti tema pingutuste ja tegude tulemus.
Berezovski tutvus Putiniga 1990. aastate algul, kui viis Sobtšaki endise asetäitja kokku Boriss Jeltsini lähiringi inimestega. (Muide, Jeltsini tütre Tatjanaga tutvustas Putinit teine ärimees, Sergei Pugat-šov.) Kuid just Berezovski tormas sõna otseses mõttes ringi ideega, et Putin on järglaseks parim variant. See idee hakkas siiski juba 1999. aasta lõpus elama oma elu, eraldi Berezovski omast. Ning mida edasi, seda enam ärritas teda.
Berezovskile ei tulnud pähegi, et ta on hukule määratud. Et mitte Putin ei läinud kontrolli alt välja, vaid Perekond kandis tema, Berezovski, maha. Ja juhtus see mitte 2000. aastal, vaid juba 1999. aasta sügisel. Räägitakse, et Perekond jõudis selles suhtes kokkuleppele: „Aeg on Borjast lahti saada“. See tähendas, et oma poliitilise sebimisega ning, mis peamine, pidevate intervjuude ja kommentaaridega igas küsimuses väsitas Berezovski Tanja, Valja, Vološini ja Abramovitši ära. Nad otsustasid, et kahju on temast rohkem kui kasu. Ning kui võimukaotuse ja vahistamise oht nende endi jaoks ei olnud enam nii tõsine, hakkasid nad järk-järgult endist sõpra kõrvale nihutama.
Berezovski oli kohutavalt nördinud, et Putini võidu asjaosalised autasuta jäid, aga eilsed vaenlased karistusest pääsesid. Oli ju just nii seatud 1996. aastal, kui Berezovski ja Gussinski tõstsid suurettevõtluse Jeltsinit toetama ja said pärast võitu tasutud. Gussinski telekanal NTV sai sageduse ja muutus föderaalseks, Berezovski määrati julgeolekunõukogu sekretäri asetäitjaks. Kuid 1999.–2000. aastate kampaania käigus võitlesid Berezovski ja Gussinski teine teisel pool barrikaadi ning koos Gussinskiga sattusid kaotajate laagrisse veel Primakov, Lužkov ja mõnikümmend kuberneri. Kuid võitjad ei saanud mingeid erilisi autasusid ning kaotajad – mingit karistust. Lužkov jäi pealinna linnapeaks. Primakov sai austava sinekuuri – Kaubandus-Tööstuskoja juhi ametikoha. Nende endised pooldajad lahustusid Putini pooldajate ridades.
Ning üksnes Vladimir Gussinskit, Putini vastu agiteerinud ja tema vastu infosõda pidanud meediamagnaati, otsustas Kreml karistada. Esiteks, Gussinski olevat 2000. aasta talvel Putinile väljakutsuvalt teatanud, et too ei saa ilma tema telekanali NTV toetuseta kunagi presidendiks. Teiseks, Putinit solvas satiiriline programm „Nukud“, kus teda võrreldi Väike-Zachesiga.5
„Mitte midagi isiklikku, lihtsalt äri,“ rääkis tol ajal Vološin. Gussinski äri oli läbinisti laenude peal: üle miljardi dollari riiklike kompaniide ees. Kuid iga kord, kui lähenes krediitide maksmise tähtpäev, organiseeris Gussinski inforünnaku kreeditori vastu ning too pikendas viivitamatult krediiti soodustingimustel. Siin polnud isegi tarvis eriti vaeva näha – võis lihtsalt kõik võlgade katteks ära võtta.
Ent olukord hakkas arenema teisiti. Juba kuu pärast Putini inauguratsiooni võttis peaprokuratuur Gussinski kriminaaluurimise alla, ta vahistati ja saadeti kurva kuulsusega Moskva eeluurimisisolaatorisse Butõrkasse. „See polnud vajalik, oleks võinud ka ilma selleta,“ meenutavad Kremli töötajad. Mängureegleid kehtestasid juba uued silovikud 6 presidendi lähikonnast. See-eest Berezovski oli rahul – Gussinski vahistamise päeval ta ei varjanud oma juubeldust. „Hani on tarvis [küpsetuskotti] sisse pakkida! Et ta teaks! Et ta teaks!“ korrutas ta.7 Kogu ülejäänud suurärimeeste ring oli šokis: oligarhid kirjutasid kollektiivse kirja nõudmisega vabastada Gussinski. Ainus inimene, kes sellele alla ei kirjutanud, oli Berezovski.
Gussinski vahistamise ajal oli Putin ametlikul visiidil Hispaanias ja ajakirjanike küsimusele Gussinski ümber toimuva kohta vastas, et ei teadvat, sest „ ei saa peaprokuröri telefoni teel kätte“. Gussinski istus trellide taga kõigest kolm päeva. Tema kambrisse tuli ajakirjandusminister Mihhail Lessin. Nad kirjutasid alla kokkuleppele, mille kohaselt oligarh pidi pääsema vabadusse ja loobuma selle eest telekanalist NTV. Gussinski vabastati, ta lahkus viivitamatult Venemaalt ja avaldas kambris allakirjutatud kokkuleppe. Putini rahvusvahelisele mainele andis see väga tugeva hoobi – ta oli just jõudnud tagasi Euroopa reklaamiturneelt, kui Vladimir Gussinski siirdus antireklaami turneele, rääkima sellest, kui õudne on uus Vene president. Putinile tegi tuska mitte niivõrd läbiviidud operatsiooni toorus – kedagi organisaatoritest ei karistatud –, kuivõrd skandaal. Seepärast andis ta korralduse peatada kirgede vaibumiseni telekanali äravõtmine Gussinskilt.
Gussinski vahistamine laskis justkui džinni pudelist välja. Pea-aegu kõiki suurettevõtjaid – oligarhe, nagu oli kombeks öelda Jeltsini ajal – allutati kontrollile, läbiotsimistele, võetustele. Ilmselgelt ei olnud see ette planeeritud operatsioon, lihtsalt nii said silovikud Putini lähikonnast aru juhi saadetud signaalist: kord on vaja jalule seada.
Jeltsini aja lõpul alustas prokuratuur tihti kõmulisi kriminaalasju – 1990. aastate lõppu langes oligarhide sõdade haripunkt. Kuid nüüd oli tunne, et see juurdlusorganite aktiviseerumine on uue aja märk. Selle formuleeris oma pealkirjades ajaleht Kommersant (mis kuulus Berezovski meedia valdusfirmasse): see avaldas esimesel küljel ühtejärge pealkirju, mis algasid sõnadega „Tuldi järele …“ – ilmne allusioon stalinlike repressioonide aegadele.
Muide, kui vaadelda neid juhte eraldi, saab selgeks, et mingeid 2000. aasta stalinlikke repressioone ei olnud – iga juhtum „Tuldi järele …“ lagunes juurdluse staadiumis, sellepärast et iga kord käis jutt lihtlabasest räkitist. Kõige esimeseks pealkirjaks Kommersandi kurva kuulsuse saanud seeriast oli „Tuldi järele Alekperovile“ – läbiotsimistest riigi suurimas naftakompaniis Lukoil. Toosama Lukoil, mis finantseeris valimistel Primakovi-Lužkovi gruppi.
Tegelikult mingit poliitikat tolles kriminaalasjas ei olnud: kõik Lukoili saadikud põgenesid Primakovi juurest esimestena; nad keeldusid liitumast OVRi fraktsiooniga, moodustasid rühmituse Venemaa Regioonid ja hääletasid edaspidi üksnes solidaarselt Ühtsusega, kuni liitumiseni Ühtse Venemaaga.
Mis puudutab prokuratuuri kontrolli Lukoilis, siis need tekitas üldlevinud legendi kohaselt üks tuntud pankur. Varjudes oma ammuse sõpruse taha Putiniga, pöördus ta juba enne 1999. aasta parlamendivalimisi Lukoili juhtkonna poole ja teatas, et kogub justkui Kremli ülesandel raha ning sai umbkaudu 50 miljonit dollarit. Aga et Lukoil ei küsiks pärast valimisi raha tagasi, saatis ettevõtlik pankur kompaniile peaprokuratuuri kaela. Juurdlusorganite pretensioonid naftakompanii vastu lõppesid tõepoolest kiiresti ning koos nendega ka Alekperovi soov saada tagasi oma 50 miljon dollarit.
Allveelaev
Uue võimu kontrollimatus ärritas Berezovskit niivõrd, et ta võttis appi äärmuslikud abinõud. Ta tahtis Putini end kuulama sundida, kuid olles ammendanud kõik moodused veenda teda sõnadega, hakkas tegutsema nii, nagu oli harjunud, st läks avantüürile.
Nädal pärast seda, kui ajaleht Kommersant oli alustanud Putini Venemaa uue kuvandi loomist, avaldades juhtkirju pealkirjaga „Tuldi järele …“, teatas Berezovski, et tagastab saadikumandaadi ja lahkub parlamendist. Keegi ei saanud aru, mis tal hakkas,
„Väike-Zaches, Kinaveriks kutsutu“, on E.T.A. Hoffmanni muinasjutt (1819), milles hea haldjas nõiub värdjaliku keha ja hingega väikese poisi Zachesi nii, et enamus inimesi ei märka tema värdjalikkust. Inimesi tõmbab tema poole. Iga kiiduväärt tegu kirjutatakse Zachesi arvele, kes on oma nime muutnud Kinaveriks. Ja vastupidi – tasub tal teha midagi jälki või häbiväärset (aga midagi muud ta ei teegi) – kui juuresolijatele näib, et selle jõledusega sai hakkama keegi teine; kõige sagedamini see, kes kõige rohkem kannatas. Zaches teeb karjääri vürst Paphnutiuse õukonnas. Tema tõelist palet näevad vaid üliõpilane Balthasar, kunstiinimesed (viiuldaja Sbiocca, lauljanna Bragazzi) ja välismaalased. Lõpuks saab maag Prosper Alpanus teada, kuidas nõidus kõrvaldada. Inimesed näevad Zachesi palet, ta põgeneb oma lossi, kus upub ööpotti mustusesse.
Sõna силовики tähistab õiguskaitse- ja luureorganisatsioonide, relvajõudude ja muude riigistruktuuride esindajaid, kellele riik delegeerib õiguse kasutada jõudu (ka jõuministeeriumid, jõuametkonnad, jõustruktuurid). Venemaal laieneb see poliitiliste grupeeringute esindajatele, samuti üksikutele poliitikutele ja ärimeestele, kes on/olid seotud Venemaa või NSV Liidu jõustruktuuridega. Slängisõnana on see ajakirjanduses jm kasutusel ka teistes keeltes politoloogilise terminina poliitiliste protsesside kirjeldamisel Venemaal ja postnõukogude riikides.
Vene k гусь – ’hani’. Mõeldud on Gussinskit.